Saa ise kah nii vanaks!

Alailma räägitakse linnast, mis peab sobima nii kaheksa- kui ka 80aastasele, kuid ruumiloome keerleb endiselt suuresti ümber noorte ja tervete.

SIRLE SALMISTU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ühiskond vananeb kõikjal, prognoositakse, et 2050. aastaks on iga kuues inimene üle 65aastane, Eestis aga peaaegu kolmandik elanikkonnast. Rahvastiku­trend näitab, et on viimane aeg pöörata tähelepanu vananevatele linnadele. Sellel teemal arutleti ka märtsi lõpus Tartu planeerimiskonverentsil.1

Miks?

Mida tähendab olla vana? Meie ettekujutus maailmast lähtub oma kogemusest: kõik teavad, kuidas on olla laps, teismeline, paljud teavad, mis tunne on olla lapsevanem, kuid raske on ette kujutada, kuidas ollakse vana, kuni pole ise vana olnud. Eestis pole eakate kuvand just positiivne ja kardetakse vanaks jääda. Kui vanade inimestega pole elus kokku puututud, on vananemise kuvandi kujunemisel suur roll ühiskonnas valitseval suhtumisel ja eelarvamustel. Vanema­ealisi käsitletakse enamasti homogeense rühmana ja ettekujutus eakatest on tihti üheülbaline, kuigi see vanusegrupp hõlmab kolme või nelja aastakümmet ja sellesse kuulub ka tööealine elanikkond. Kiputakse unustama, et eakate huvid, vajadused, elustiil ja -kvaliteet erinevad sama palju kui nooremate puhul. Pole olemas keskmist inimest ja samamoodi pole olemas ka keskmist eakat.

Elatakse järjest kauem, kuid umbes 20 aastat tuleb elada vananemisest tingitud piirangutega, sest bioloogiline vananemine puudutab kõiki, toob kaasa kitsendused igapäevaelus ning vanusega seotud tervisemured, mis mõjutavad heaolu ja elukvaliteeti. Seetõttu domineerivadki eakatega seoses enamasti terviseteemad. Tervis ja tervislik vananemine ei tähenda aga haiguste puudumist, vaid võimalust jätkata harjumuspärast eluviisi ja olla tegus elu lõpuni.

Linnaplaneerimine ei tähenda ainult füüsilise ruumi kujundamist, vaid ka sotsiaalse keskkonna ja kohtumispaikade loomist.

Cristina Gottardi / Unsplash

Vananemine ei ole vaid tervishoiu ja sotsiaaltöö valdkond, kuigi paljudel juhtudel kipub see nii olema. Ka kohalike omavalitsuste töös on vanemaealisi puudutav tegevus ja teenused koondatud sotsiaaltöö alla, kuid vanemaealiste heaolu suurendamine on oluliselt seotud ka linnaplaneerimisega.

Paraku ei ole eakasõbralike kogukondade2 mõte ruumiplaneerimisse ning linnakujundusse veel jõudnud, vähemalt mitte Eestis. Võimalik, et see suund ei näi uuendus- ja kasvujanus nii atraktiivne kui näiteks nutikad linnad, rohelised linnad või loovad linnad, ent kohaturunduses võib selle potentsiaal olla sama suur. Kuigi alailma räägitakse, et on vaja luua kohti, kus meeldiks olla nii kaheksa- kui ka 80aastastel, siis keerleb planeerimine ja linnakujundus endiselt suuresti ümber noorte ja tervete või siis keskmise inimese.

Kas easõbralik on ligipääsetav?

Vananeva elanikkonnaga linnade teema tuleb Eestiski rambivalgusse tõsta. Mõned sammud on juba ka astutud, arutelu ligipääsetavuse üle on jälle päeva­korda tõusnud: seatud on eesmärk, et aastaks 2035 peavad ühiskonnas osaleda saama kõik inimesed.3,4 Laiemalt räägitakse ligipääsetavusest Eestis juba vähemalt 2000. aastate lõpust ja universaalne disain, disain kõigile või kaasav disain peaksid olema linnaruumiga toimetavatele spetsialistidele tuttavad mõisted. 2019. aastal alustanud ligipääsetavuse rakkerühm leidis, et ligipääsetavus ei ole riiklikul tasandil prioriseeritud, puudub nn lai vaade. Ühtlasi tõdetakse, et ruumi kavandamist puudutav seadusandlus on puudulik, näiteks planeerimisseaduses ei ole ligipääsetavust käsitletud. Samuti leiti, et ligipääsetavuse teemal ei olda teadlikud ega piisavalt kompetentsed.

Easõbralikkus seostub otseselt ligipääsetavusega. Definitsiooni kohaselt on easõbralik linn selline koht, kus poliitiline tahe, seadusandlus, teenused ja nii füüsiline kui ka sotsiaalne keskkond toetavad igati aktiivset vananemist.5 Praegu räägitakse pigem tervislikust vananemisest ja selle teema tähtsustamiseks on ÜRO kuulutanud aastad 2021–2030 tervislikule vananemisele pühendatud kümnendiks.6

Easõbralikkuse kontseptsioon on terviklik käsitlus ja ühendab kõiki eluvaldkondi. Kuigi teemad on jaotatud alavaldkondadeks füüsilise ruumi, sotsiaalse keskkonna ja avalike teenuste klastrite vahel, ei saa neid vaadelda isoleeritult. Euroopa tasandil tuuakse välja kolm väga olulist läbivat teemat,7 mis haakuvad linna­planeerimisega. Esimene on füüsilise aktiivsuse soodustamine toetava füüsilise ruumi loomisega, seda nii taristu kui ka vastavate sihtkohtade kavandamisega. Füüsilise aktiivsuse all ei peeta silmas sugugi ainult sporti, vaid eelkõige kõndimist ja igapäevast liikumist, mis tagab parema kehalise vormi, parandab lihaste seisundit ja tasakaalu. See omakorda aitab kaasa kukkumiste ennetamisele. Liikumise soodustamiseks tuleb eakas esmalt kodust välja saada, ent selle eeldus on ruum, kus on turvaline liikuda ning peab ka olema, kuhu minna. Kolmas teema on eakate väärkohtlemise ennetamine. Siinkohal ei peeta silmas vaid füüsilist või vaimset väärkohtlemist, ent ka millegi tegemata jätmist (näiteks hooleta jätmist). Seega võidakse ka linna planeerides vanemaealisi otseselt või kaudselt väärkohelda, kui nad jäävad kõrvale füüsilise ruumi sobimatuse või ebaturvalisuse tõttu või kui neid ei kaasata kogukonna ellu ja elu kavandamisse ega soodustata nende aktiivset ühiskondlikus elus kaasa­löömist.

Ehitatud keskkond

Teaduskirjanduses rõhutatakse füüsilise ruumi olulisust eakatele, kes on ühes paigas kaua elanud, muutused füüsilises ruumis mõjutavad neid rohkem kui nooremaid, kelle side kodukohaga ei pruugi olla nii tugev.8 Seetõttu tuleb hinnata, mil määral toetab kodukohas vananemist ehitatud keskkond. Oma kodus vangistuses olemine või sunnitud lahkumine elukohast sugulaste juurde või hooldekodusse, mis võib asuda teises Eesti otsas, tähendab, et kaovad kontaktid sõprade, lähedaste ja kodukohaga. See pole vist see, millest unistame?

Enim käsitletud aspektid avaliku ruumi puhul on seotud kõndimisvõimaluste ja nende kvaliteediga. Samuti on olulised mõistliku vahega bussipeatused, rohealad, avalikud tualetid ja puhkamiskohad, puhas ja turvaline keskkond ning füüsiline ligipääsetavus. Teine tähtis valdkond on transport ja liikumine, mis on tugevalt seotud iseseisvusega, kodukohas vananemise ja kogukonna aktiivseks liikmeks jäämise võimalustega. Eakad kasutavad enamasti ühissõidukeid, kui pole enam võimalik (või ei soovi) autoga ise sõita, või käivad jala.

Linnaplaneerimine ei tähenda ainult füüsilise ruumi kujundamist, vaid ka sotsiaalse keskkonna loomist ja emotsioone. Suhtlemine eeldab üldjuhul kohtumispaiku, mistap on need ajendiks füüsilise ruumi loomisel. Sobilik ehitatud keskkond aitab leevendada või isegi ennetada eakate isoleeritust, mis on samuti üks levinud probleeme.

Üheskoos

Easõbralike linnade kujundamist iseloomustab ka kõikvõimalike partnerite ja valdkondade vaheline koostöö. Edukus sõltub siin suurel määral sellest, kas vanemaealised on kaasatud uuringute ja arenguvajaduste määramisse või mitte.9 Esineb ka erinevaid seisukohti selles osas, kas praegused eakad saavad tulevastele eakatele (tänastele noortele) sobilikud otsused teha. Vanemaealiste kaasamise kasuks räägib siiski pikaajaline kogemus ja see, et eakad ise on oma elu eksperdid. Arvestame, et easõbralikkuse kavandamine pole ühekordne protsess või projekt, see ongi ajas muutuv ja eeldab tegevuse ja otsuste pidevat kohandamist vastavalt vajadustele.

Suhtlemine eeldab üldjuhul kohtumispaiku, mistap on need ajendiks füüsilise ruumi loomisel. Sobilik ehitatud keskkond aitab leevendada või isegi ennetada eakate isoleeritust, mis on samuti üks levinud probleeme.

Piia Ruber

Kuigi planeerimispraktikas on kaasamisest saanud norm, näib, et vanemaealised on sageli protsessist kõrvale jäetud. On see siis tingitud ligipääsust informatsioonile, füüsilisest ligipääsetavusest või ka üldisest suhtumisest eakatesse ja vananemisse, kes teab … Sageli ei soovi eakad ka ise osa võtta, sest pole harjunud, et nende arvamus kuidagi loeks. Paikkonna elanike kaasamises esineb paradoks: eakad on justkui ühiskonna nähtamatu grupp, kes jäetakse sageli otsustusprotsessi kaasamata, kuigi just nemad veedavad kõige rohkem aega oma kodu ümbruskonnas, on avaliku ruumi põhikasutajad.10 Just see on peamine väljakutse planeerijatele: mõelda välja, kuidas motiveerida eakaid ja nad paremini kaasata, eriti nutiajastul. Isegi kui mõne aja pärast on kogu ühiskond digimuutunud, siis ei pruugi eakad olla võimelised digivahendeid kasutama samal viisil kui varem.

Edu pant

Easõbralikkuse saavutamisel on kõige kriitilisem eeldus poliitiline tahe ja pühendumus, kus takistusteks võivad osutuda poliitikute varjatud eesmärgid, kuid ka tõsiasi, et poliitikud vahelduvad. Seega võiksime kodanikena aeg-ajalt meenutada, mida on meile valimistel lubatud, ja lubaduste täitmist ka nõuda. Konstruktiivne koostöö ja ise aktiivselt panustamine on veelgi parem. Mil määral oleme kursis, kas meie omavalitsuses on olemas eakate nõukoda või kes esindab eakate vaateid kohalikus volikogus?

Kuna eelarved on pingelised ja piiratud, siis mõjutab easõbraliku programmi elluviimist ka majanduslik olukord. Konkureeritakse ka teiste strateegiliselt tähtsate nähtustega, näiteks töötus, keskkonnaprobleemid, majanduskriisid jms. Teadusuuringud näitavad, et kõige mõjusam on vanusega seonduvate teemade igapäevaseks muutmine ja nende lõimimine teiste valdkondadega.11 Nii saab mõne teise probleemi lahendamisel turgutada ka easõbralikkusega arvestamist. Ei pea ilmtingimata ühinema võrgustikega või kõlavaid silte külge kleepima, küll aga on easõbralikkuse strateegia koostamine kindlasti üks oluline väljund, mis aitab kompleksseid eesmärke täita. Tegeliku olukorra ja näitajate määratlemine on protsessi hindamiseks vajalik – kuidas me muidu teame, kuhu liigume või mis andmetele tugineme? Strateegia hoiab fookuse paigas ja osutab, kus või kuidas valdkondi integreerida, annab omavalitsuste arengukavadele ja ka planeerijatele mõtestatud sisendi. Eestis ei ole easõbraliku linna strateegiad veel levinud, ehkki eri punkte ja teemasid leiab killustatult valdkondlikest strateegiatest. Praegu on Tartu linn teadaolevalt ainus omavalitsus, kus on alustatud easõbraliku linna kavandamise protsessi.12

Sõnum

Lõpetuseks mõni mõte, mida kohe teha. Esiteks tõsta teadlikkust ja muuta hoiakuid: kui võtta vananemist normaalse protsessina ja vabaneda stereotüüpidest, oleks seegi juba midagi. Planeerijad ja kõik teisedki saavad olla selle teema eestkõnelejad. Linnaplaneerijatel on oskused, aga ka vastutus luua kõigi ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestav kvaliteetne elu- ja ehitatud keskkond. Easõbralikkuse põhimõte peaks olema planeerijatele üks olulisemaid koos teiste väärtustega.

Samm-sammult liigub Eesti ligipääsetava ühiskonna poole. Kriitiliselt oluline on liikuda teooriast edasi rakendatava ruumistrateegia juurde, et luua sobilik elukeskkond kõigile. Alustada võib kohe: ei ole vaja oodata, kas või millal jõustuvad seadusemuudatused, valmivad strateegiad, juhendid või luuakse kompetentsikeskused. Oleme empaatilised, toetume tõenduspõhistele lahendustele ja valdkondade koostööle. Ka planeerijad, arendajad ja poliitikud võiksid tahta saada vanaks keskkonnas, mille nad on ise kavandanud. Osavõtlikkus võiks kõnetada kõiki, sõltumata erialast ja vanusest. Me võiksime näha vananemise potentsiaali ja luua vanemaealistest uue kuvandi. Meid võib oodata ees tulevik, kus elame kaugelt üle saja aasta vanaks.

1 Tartu planeerimiskonverents toimus 24. ja 25. III 2022. Vananeva elanikkonnaga linnu puudutaval sessioonil rääkis TLÜ Eesti demograafia keskuse prof Luule Sakkeus teemal „Vananemine. Kuidas mõtestada kättesaadavust“, Piret Väljaots Tartu linnavalitsuse tervishoiuteenistusest õppetundidest Tartu easõbraliku linna strateegia koostamisel ja Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži järeldoktor-teadur Sirle Salmistu easõbralike linnade kujundamisest ja väljakutsetest planeerijatele. Salmistu teadustööd, sh sessiooni korraldamist, rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond ja programm „Mobilitas Pluss“ (projekt MOBJD633).

2 Maailma Terviseorganisatsiooni initsiatiiv Age-Friendly Cities and Communities.

3 Keit Parts, Ligipääsetavuse rakkerühmast. – Veebi­ajakiri Sinuga. https://ajakiri.epikoda.ee/kevadnumber/ligipaasetavuse-rakkeruhmast

4 Keit Parts, Ligipääsetavustõend ühiskonnas osalemiseks. – Sirp 3. IX 2021. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/ligipaasetavustoend-uhiskonnas-osalemiseks/

5 World Health Organization. 2007. Global age-friendly cities: A guide.

6 Ageing and health. World Health Organization Newsroom, 2021. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/ageing-and-health

7 WHO Regional Office for Europe. Age-friendly environments in Europe. A handbook of domains for policy action, 2017. https://apps.who.int/iris/bitstream/ handle/10665/334251/9789289052887-eng.pdf

8 Tine Buffel, Chris Phillipson, Thomas Scharf, Ageing in urban environments: Developing ‘age-friendly’ cities. – Critical Social Policy 2012, nr 32(4), lk 597–617. https://doi.org/10.1177/0261018311430457

9 Tine Buffel, Chris Phillipson, Can global cities be ‘age-friendly cities’? Urban development and ageing populations. – Cities 2016, nr 55, lk 94–100. https://doi.org/10.1016/j.cities.2016.03.016

10 Tine Buffel, Chris Phillipson, Thomas Scharf, Ageing in urban environments.

11 Tine Buffel, Paul McGarry, Chris Phillipson, Liesbeth De Donder, Sarah Dury, Nico De Witte, An-Sofie Smetcoren, Dominique Verté, Developing Age-Friendly Cities: Case Studies From Brussels and Manchester and Implications for Policy and Practice. – Journal of Aging & Social Policy 2014, nr 26(1–2), lk 52–72. https://doi.org/10.1080/08959420.2014.855043

12 Civitta Eesti AS. Easõbralik Tartu 2030. Visioon. Tartu linnavalitsus, 2021. https://www.tartu.ee/sites/default/files/research_import/2021-10/Eas%C3%B5bralik%20Tartu%202030.pdf

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht