Soerdid, pealuud ja mõõtev inimene

Eesti mitmekülgse ehituspärandi mõõdistusjoonistesse on talletatud kultuuriajalugu. Eriti hinnalised on joonised hävinud ehitismälestiste puhul.

SANDRA MÄLK

Näitus „Mõõdulindi, loodi ja tušiga. Jooniseid Muinsuskaitseameti arhiivist“ arhitektuurimuuseumis kuni 16 XII. Kuraatorid Riina Hiob ja Marju Tann, kujundaja Koit Randmäe.

Arhitektuuriajaloolane Jukka Jokilehto on kirjutanud, et mõõdistusjooniste mõju on eriti hästi tunda Varssavi linnas.1 See sõjas purustatud linn rekonstrueeriti tänu varasematele mõõdistusjoonistele suures osas ehitusmälestiste koopiatena kui rahvuslik monument.

Meie ehituspärandi iseloom tuleb esile näituse teemade kaudu: muinaslinnused, sakraalhooned, mõisad, traditsioonilised taluhäärberid ja linnamajad. Vaatlusalune periood 1944–1980 on tihedalt seotud Teise maailmasõjaga. Kuraatorite otsus eksponeerida ka varemete mõõdistamise jooniseid ja Narva sõjapurustusi toob välja mõõdistustööde tähtsuse kultuuriajaloo talletajana. Ehitismälestiste varemetest tehtud joonised koos fotodega ongi mõne hoone puhul ainuke säilinud jälg, eriti tähelepanuväärne on see Narva puhul. Ja kuigi selline lähenemisnurk – ehitada hoone koopiana üles – pole Eestis olnud restaureerimisel omane, vaid kopeerimise asemel on eelistatud hävimise peatamist ja uue mahu sobitamist vanaga, on joonised dokumenteeriva materjalina hävinud ehitismälestiste puhul eriti hinnalised. Iseärnis sellel ajal, kui side Eesti kunstiajaloo arengujoonega võõrvõimu all katkes.

Relvastatud valve ajaloolisel objektil

Muinsuskaitse seisis sõja tõttu savijalgadel 1950. aastateni, kui võimude surve kultuuripärandi määratlemisele uues poliitilises olukorras vähenes ning lõppes üleüldine kaos. Vähe sellest, et Teises maailmasõjas pommitamise tõttu oli Narva katastroofilises seisus – endise barokipärli hoonete detailid tassiti lihtsalt laiali. Korralageduse tõttu pani arhitektuurivalitsus 1945. aastal tööle 15–20 sõjavangi, et kõik väärtuslikud detailid linna tänavatelt kokku koguda.2 Näituse jooniste ja fotode vahendusel saame pildi uhke portaaliga Stael von Holsteini XVII sajandist pärit talalagedega kivimajast, mis sõjas põlema läks ja katuseta jäi. Mälestise kaitseks pandi selle maja juurde 24-tunnine relvastatud valve. Muinsuskaitsjate püüetest hoolimata lammutati võimude vähese huvi tõttu laostunud linnas veel teisigi barokkpärleid, selmet need restaureerida. Tänuväärselt on näitusel eksponeeritud avalikkusele seni nägemata materjali. Üks unikaalsemaid on sõjapurustustes Narvas koostatud säilinud mälestiste kaart (kaardile kanti kõik arhitektuurimälestised), mis on praegusele uurijale hinnaline materjal.

Keskaegse Padise kloostri kirikuruumi nurga ja väravatorni seinakonsooli fragment. Joonestanud Teddy Böckler, 1956.

Sandra Mälk

1950. aastatel pöörati aina enam tähelepanu sellele, et teha koos mälestiste mõõtmistöödega ka kvaliteetsed ja kunstilised fotod, mida saaks kasutada teema populariseerimisel näitustel ja trükistes.3 Avalikkuse teadlikkuse tõstmises nähti üht kultuuripärandi hoidmise võimalust. Üleelusuurused fotod mõjuvad näitusel ajalooallikana põnevalt, ent ka dramaatiliselt. Fotode kujunduses on lähtutud hoonete puuduvatest osadest ning augustatud kohtadest, kus hoone originaalosade kadu on olnud suurim. Kujukalt visualiseerib see ehitismälestiste ja kunstivara hapra seisu sõjajärgsel ajal.

Üliõpilased ehituspärandit mõõdistamas

Ehitiste mõõdistuspraktika on ikka käinud kaasas nii muinsuskaitsjate kui ka arhitektuuritudengite õppetööga. Praktika ja kultuuri talletamise kõrval on see võimalus tutvuda meie vanema arhitektuuripärandiga. Näitusel on mitmete nüüdseks tuntud arhitektide tudengipõlves joonestatud töid (nt arhitekt Urmas Muru, Toivo Kallas). Arhitekt Merle Kinks kirjutab oma kogemusest ERKI arhitektuuritudengina, et majade mõõdistamine käis tihti käsitsi valmistatud töövahenditega: mõõdupuudena kasutati parema puudusel kahest latist valmistatud riistapuid ja vesiloodina apteegist hangitud voolikuid, millele lisati klaastorud.

Ülikoolid on ikka olnud lipulaevad. Tartu ülikooli kunstiajaloo õppejõud inventeerisid ja plaanistasid Saksa okupatsiooni ajal sõjas kannatada saanud kirikuid ja muid kunstivarasid Tartu ümbruses ja Põhja-Eestis. Ajalooliste hoonete mõõtmine jätkus ka 1945. aastal. Kunstiajaloo kateedri juhataja Voldemar Vaga palus koos Eino Armolikuga Arhitektuuri Valitsuselt toetust, et teha koos üliõpilastega ehitismälestistel mõõdistustöid.4 Sihiks võeti Põhja-Eesti kirikuhooned. Neist valmis 4–6 joonist ja paberile talletati tähtsamad detailid. Keskaegsed inglite ja paganlike sümbolitega raiddetailid on näitusel ka välja pandud. Kuna tööga oli tuli takus, mõõdistati talveperioodilgi. Kui varem olid tudengid mõõdistanud etnograafilist materjali, peamiselt meie taluehitisi, siis nõukogude ajal võeti ette mõisad ja lammutatavad hooned.

Termost enam vaja ei lähe

Tuvisõnnik mõõdistamisel ja tušiplekid joonestamisel – nii kirjeldab arhitekt Merle Kinks tüüpilist mõõtmisjoonise valmistamist enne digiajastut. Tulemus on siiski üllatavalt puhas. Eriti paistab silma ruumikujundajaks õppinud Teddy Böckler, kes on tuntud eelkõige Tallinna raekoja taastamistööde juhina. Böckleri töödel tulevad hea vormistuse ja detailide juures esile talle iseloomulikud kunstilised ilustused – tuvid ja mälestise ümber patseerivad värvikad kujud. Fakt, et mõõdistusjooniseid tuli ennevanasti teha kohapeal ja sageli külmetades, annab tehtud töödele lisaväärtuse. Puhtandi tegemine käis muidugi juba tubastes tingimustes tassi tee või kohvi juures. Tänapäeval visandatakse kohapeal vaid esimesed joonised, et joonestada ja vormistada puhtand juba digitaalselt.

1990. aastatel hakkas käsitsi joonestamine pliiatsi ja tušiga ning akvarellidega toonimine digitaalsete jooniste ees tasapisi taanduma. Näitusel on hea kõrvutada Haapsalu linnuse 1945. aastal tehtud akvarellis detailijooniseid ning videot linnuse tänapäevaste võimalustega dokumenteerimise kohta (autor Andres Uueni). Laserskaneerimine drooniga võimaldab kiriku iga niši ja kivi digitaalselt ära mõõta ja georefereeritud punktipilvedega paika panna. Kohapealse töö ja järeltöötluse maht on vastavalt 20% ja 80%, mis vanasti oli pigem vastupidi. Aastad 1940-1980 on olnud käsitsi valmistatud täpsete ja koloreeritud jooniste ajajärk. Näitusel on vaid osa sel aastal 25. aastapäeva tähistava muinsuskaitseameti 5000st seni veel avalikkusele tutvustamata joonisest.

1 Jukka Jokilehto, Arhitektuuri konserveerimise ajalugu. Eesti Kunstiakadeemia, 2010.

2 Narva linna TSN Täitevkomitee protokoll Narvast 7. septembril 1945. Muinsuskaitseameti arhiiv.

3 TRT Restaureerimise Nõukogu koosoleku protokoll detsembris 1958. Muinsuskaitseameti arhiiv.

4 Voldemar Vaga kirjavahetus Arhitektuuri Valitsusega ajalooliste hoonete plaanistamise asjus. Muinsuskaitseameti arhiiv.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht