„Stencibility“ – usaldusel põhinev tänavakunstifestival

15 aasta jooksul on „Stencibility“ korraldajad otsinud ja leidnud viise, kuidas hoida tänavakunsti elujõudu. Ootuspäraselt tekib küsimus, et mida veel võiks proovida.

MARIKA AGU

Tänavakunstifestivali rahvusvaheline näitus „Peitus“ Tartus pärmivabrikus kuni 4. VIII. Kuraatorid Sirla ja Kadri Lind. Näitusel osalevad kunstnikud Duplo3, Pintsel, Stina Leek, Gutface, Kairo, Edward von Lõngus, Krõõt Kukkur, Sänk, müra2000, 126 (kõik Eestist), Sepe, Kobayashi, Jay Pop, Klub2020 (kõik Poolast), Rombo, Ziepe, Tron Karton, Zahars Ze (kõik Lätist), Akvilė Magicdusté (Leedust), NSN997 (Itaaliast), Anton Hudo (Ukrainast).

Tänavu tähistab tänavakunstifestival „Stencibility“ oma 15. tegutsemisaastat näitusega „Peitus“ Tartus endises pärmivabrikus. See iga tähistab soliidset kogemusepagasit ja väljakujunenud positsiooni kultuuriväljal, andes tunnistust usaldusest korraldajate, kunstnike, rahastajate ja publiku vahel ning toimivast struktuurist, mis võimaldab teenida eri osaliste huvisid ja funktsioone. Palju õnne meile ja „Stencibility“ eestvedajatele!

Ma käisin ka esimesel „Stencibility“ üritusel Polymeri kultuuritehases 2010. aastal, kuid kahjuks ei mäleta sellest suurt midagi – üksnes ühismeedia fotot stseenist, kus osalejatele jagati spreivärve, ja et ma sattusin sellele fotole. Olen käinud ka pärmivabriku 2000. aastate lõpu pidudel ja olengutel ning just seal olevat tekkinud arutelud, et sellist tänavakunstiüritust on maailmale vaja. Kõik need aastad olen tiksunud paralleelselt selle festivaliga ja kõrvalt näinud „Stencibility“ eri faase ja fookuste nihkumist.

Sisenesin pärmivabrikusse Pika tänava poolsest uksest, mitte hoovist, nagu kunagi, nii tekkis vanade mälestustega ruumiline dissonants: nüüd oli see justkui täiesti uus ruum. Aktiivne lagunemine on hoonet põhjalikult vorminud, selle omanikud on mitu korda vahetunud ja nüüd seisab see Salto arhitektuuribüroo projekteeritud kvartali uuendamise ootel. Kui 2021. aastal korraldas „Stencibility“ näituse endises ööklubis Turu tänaval, siis lubati tänavakunstnikud hoonesse teadmisega, et maja pidi kohe lammutamisele minema. Sarnasel põhimõttel on saavutatud ka nüüdne kokkulepe. Samas, klubihoone seisab Turu tänava ääres tänini.

Üks näituse kuraator, Kadri Lind, kes „Peitust“ tutvustab, ütleb välja, et nemad käsitlevad lagunenud maja kui tänavaruumi. See võimaldab teha mõtteharjutusi, mängida ohtude ja võimalustega ning katsetada ruumide funktsioone. Kõigil kunstnikel, kes on näitusele valitud, isegi kui nad on saanud klassikalise kunstihariduse, on grafiti kirjutamise või tänavakunsti taust. Kokku osaleb näitusel teadaolevalt vähemalt 21 kunstnikku või gruppi, lisaks on pühendatud eraldi ruum „Stencibilityle“ kui institutsioonile. Seal on välja pandud arhiivi­kaustikud kunstnike loomingu dokumentatsiooniga ja muu memorabiiliaga.

Ühise ruumi loomine

Kui küsida, mis ideed on juhtinud kuraatoreid festivalil esinevate kunstnike valikul, siis selgub, et neile on oluline näidata tänavakunsti vaheldusrikkust ning eri väljendusvahendeid. Mingil määral on aga märgata ka publiku väsimust ühepinnalistest joonistuslikest teostest ning uut tähelepanu saavad tööd, kus rakendatakse maalitehnikaid või installatiivseid võtteid. Sealjuures on kuraatoritele tähtis pakkuda kunstnikele turvaline keskkond, kus nad saaksid katsetada uusi asju: näiteks, kui Duplo3 proovis esimest korda teha tuletõrjekustutist aerosoolipudelit, leidis ta abi lähedal asuvast autoremonditöökojast. Nende väljakutsete käigus jagatakse kogemusi ja teadmisi ning tekib kogukonnatunne.

Viimaste aastate jooksul on üha rohkem märgata siinsete kuraatorite teadlikku panust kollektiivse ühise ruumi loomisse nii, et see ulatuks näitusesaalist kaugemale. Võõrustamine ja külalislahkus on kujunenud olulisteks komponentideks, mille kaudu tugevdada omavahelisi suhteid. Ilma ühiste väljasõitude, jagatud toidu või mitte­produtseerimisele pühendatud ajata ei kujutagi enam ühtegi näituseprojekti ette. Avalikkusega jagatud soorituse kõrval on sama kõnekad vestlused kaasvõitlejatega, jagatud teadmised ja oskused, mis näitusesaali tingimata ei ulatu.

Üks seonduvaid näiteid on ka 2021. aastast korraldatud „Stencibility“ spreipuhkus: tänavakunstniku residentuur, kuhu kandideerides on võimalik tutvuda nii linna kui ka teiste kunstnikega, jagada aega ja seinu. Sel aastal saatis oma sooviavalduse üle 600 kunstniku, mis näitab ülisuurt huvi vajadust sellise formaadi järele. Mõni neist spreipuhkajatest jõudis ka „Peitusele“, kuid näituse tuumiku moodustasid kuraatori sõnul spetsiaalselt kutsutud Duplo3 ja Pintsel Eestist, Sepe ja Jay Pop Poolast ja Zahars Ze Lätist.

Suur ja väike formaat

Väljakutsed „Stencibility“ korraldamisel on aja jooksul muutunud ning viimastel aastatel on festivali keskmes just näitusetegevus. Eelmainitud 2021. aasta näitusele järgnenud rändnäitus „Tere, härra politseinik!“ ehk „Hello, Mister Police Officer!“ tuuritas Berliinis (2022) ja Aberdeenis (2023) ning jõudis ka Tallinnast läbi käia (2024), olles üks Tartu kultuuripealinna tutvustav üritus.

Fookuste nihkumisele on eelnenud mitu äratundmist, nende seas see, et kuigi suureformaadilised seinamaalingud on efektsed ja neid on lihtne avalikkusele selgitada, söövad nad seest tänavakunstile iseloomulikke impulsse. Selleks et töö jõuaks majaseinale, on vaja mitmetasandilist kooskõlastust ja planeerimist, mis ei kõla väga hästi kokku isetegevusliku mentaliteediga. Seepärast otsustati ümber orienteeruda väikeseformaadilise, isetekkelise tänavakunsti soodustamisele. Näituseformaat näib selleks samuti sobivat: see on piisavalt väike, et lubada spontaansust, ning piisavalt suur, et vahendada kunstnike loomingut laiemale publikule.

15 aasta jooksul on „Stencibility“ korraldajad otsinud ja leidnud viise, kuidas hoida tänavakunsti skeenet elujõus, ning ootuspäraselt tekib küsimus, et mida veel võiks proovida. Arvestades, et tänavakunstile on väga suur hulk pretensioone – alates küsimustest, kas see on üldse kunst (jah, ikka veel!) ning kus seda näidata tohib –, on põnev otsida väljapääsu sellest labürindist ning leida viise, kuidas seda siiski mingisuguse organiseerituse tasemel eksponeerida ja vahendada.