Ideoloogia teeb voodist töökoha

KAAREL TARAND

COVID-19 pandeemia hiid- ja järellained tabasid inimkonda nii kiiret reageerimist ja äkkotsuseid nõudva kriisina kui ka ületamiseks pikaajalist strateegilist planeerimist ning muudatuste juhtimist eeldava hädana. Lühike, kuid suuri hulki tabanud COVID külvas hirmu ja sundis ühiskondi ja riike avastama endas solidaarsustunnet, mobiliseerumisvõimet. Hilisem pikk COVID tuli, et jääda, kuid sellega pihta ja selles kannatada saanute kaotused ei ole otsustajate fookuses samal määral. Üksikute õnnetus on pigem eraasi ning solidaarsus ja mobilisatsioon vähemasti Euroopas reserveeritud juba hoopis muud tüüpi elu ja surma võitlusele.

COVID annetas end ühiskonna kasutusse ka viljaka metafoorina, näiteks poliitika ja poliitikute saatuste peegeldamiseks. Aga COVID teenib hästi ka kõikvõimalikke oma grupihuve edendavaid ideolooge, kes seda meelitava ja hirmutava mõjutusvahendina kasutavad võimusuhete ja ennekõike töösuhete ümberkujundamiseks. Lühike COVID tõi kaasa otsustajate üldise vaimustuse kaugtöö ja kodukontori vastu – sest piirangute ajajärgul oli see ainus alles jäänud elukorralduse viis. Valdavalt avastasid inimesed, kes sellesse olukorda pandi, siiski kiiresti, et midagi vaimustavat töö- ja eraelu uuel viisil kokkusegamises ei ole. Ideoloogia aga osutus elujõulisemaks kui viirus ise ning kui ühiskonnad selle järgi pikemalt käima kavatsevad jääda, tähendab see suurt hulka uusi reegleid, vastuseid küsimustele, mis on eesmärk, kes võidab, kes kaotab, kes vajab kaitset ja mille eest, kuidas jaotuvad kulud, kas neid on üldse mõistlik kanda jne. Vastasel korral jäävad paljud üksikisikud vaevlema kodukontori pika COVIDi kätte ühiskonnalt tuge ja abi saamata.

Ei kaugtöö ega kodukontor ole mingid pandeemia aja leiutised. Kaugtöö tegijaiks võib ju liigitada nii iidsetes sõdades vastase tagalas luurajad kui ka esimeste ajalehtede väliskirjasaatjad ning milleks muuks kui kodukontoriks pidada keskaegse kaupmehe või käsitöölise maja diilet Tallinnas või Lübeckis. Kuid pandeemia tõi need mõisted massidesse ning ei ole näha, et vooruseks mõeldud häda ainumõeldava tulevikuna kujutamine ideoloogias ja propagandas kuskile taanduma hakkaks. Eesti muinasjutulise e-ühiskonna oludes visuali­seeritakse kaugtööd ja kodukontorit idüllilise pildiga ruumikast maamajast keset ürgset loodust, ülikiire interneti­ühendusega arvutitöökohast maast laeni aknaga kambris, kust avaneb maaliline vaade veekogule, mille pinnal ja ääres elavad sõbralikult koos nii metsikud kui ka kodustatud loomad ja linnud ning kelle vahel rõõmsalt askeldavad suurpere valgepäised lapsed.

Kodukontor

Piia Ruber

Tegelikkus on teistsugune. Eestis viimase sajandi jooksul ehitatud töö- ja eluruumid ei ole kodukontori ideoloogia vastuvõtuks vähimalgi määral valmis linnas ega maal. Kui töö koos töötajatega kolib kodudesse, siis ühel pool on ühtäkki kogu ruum üle ja teisel pool puudu. Mida teha suurte büroohoonetega, kui kontoristid seal enam ei käi? Kuid tühja sest, need on eraomandis hooned ja küllap leidlik omanik neile hädaga uue otstarbe leiutab. Kuidas aga kabinettide-töötubade jagu suuremaks paisutada eluruume suurtes kortermajades, kus elab valdav osa Eesti elanikke?

Rahva ja eluruumide loenduste (2000 ja 2021) andmete järgi on sajandivahetusest praeguseni keskmine tubade arv elaniku kohta linnades kasvanud täpselt ühelt toalt 1,11 toani. Väikelinnades on vastavad näitajad 1,12 ja 1,28 ning maal 1,17 ja 1,39. Rehkenda kuidas tahad, kuidagi ei tule välja, et keskmises leibkonnas oleks võimalik ühele või kahele leibkonna töötavale liikmele korteris/majas oma töötuba eraldada. Veel on pikk maa minna isegi aastakümneid tagasi sõnastatud eluruumide hulga soovitusliku normini n + 1, mis tähendas, et igal leibkonna liikmel peaks olema oma tuba ning korteris lisaks üks ruum (elutuba) ühiskasutuseks.

Praegustele tööruumidele on seatud arvukalt nõudeid, mille täitmist volitatud inspektorid ka kontrollimas käivad. Valgus, soojus, vibratsioon, müra, mööbel, töövahendid, rääkimata tualett- ja puhkeruumidest, kööginurkadest jne. Lisaks hulk seda, mida tööposti normaalsuseks peame ka siis, kui see on kirja panemata. Kas avalikul võimul on mingeid võimalusi samasuguste ettekirjutustega inimeste koju tungida või siis sundida tööandjaid kodukontorite loomise kulu täielikult ettevõtte kanda võtma? Sellest, milline Heraklese töö see oleks, annab aimu krigin, mis käib praegu kaasas katsega kehtestada uusehitistele varjendite ja varjekohtade normatiivid. Nagu arhitektid ja ehitajad juba üksmeelselt osutavad, on kulu igal juhul arvestatav, olgu see siis 2 või 5% ehitushinnast, kusjuures tegu võib olla ülepingutusega lühiajalise moe pikaajalisena nägemise tõttu. Sõjahirm on mööduv, kodukontori ideoloogid aga pakuvad oma mõtteid kestuskauba pähe. Sajandiks.

Kodukontori problemaatikat toimetuses kaaludes sai ruttu selgeks, kui mahukas see mõiste on. Kodukontor algab lävepakust ja uksest elu- ja töötoa vahel ning ta lõpeb teises otsas ühiskondlike võimu- ja töösuhete ümbermängimise, halvemal juhul varandusliku kihistumise kasvu, võrdsete võimaluste kahanemise, uute „seisuslike“ barjääride tekkega. Töö lõpu asemel, mille saabumisest unistas Jeremy Rifkin, võib töö kolimine kodukontoritesse tähistada hoopis uue ja seninägematus mõõdus tööorjuse sündi. Nagu varasemast teada, võtab kapital alati oma ja rohkemgi, kui nõrgemad end kollektiivselt kaitsta ei suuda. Aga kuidas moodustada löögivõimeline kodukontoristide ametiühing, kes esindaks tõhusalt piisava sotsiaalkaitseta töösuhtesse sunnituid, kellele tööandja kinnitab, et sinu kodu ei olegi enam kodu, vaid hoopis tööandjale miljoneid teeniv „platvorm“?

Põletavat kiiret ei ole, sest kodukontor ja töösuhted ei kuulu Eesti poliitilises mõttevahetuses teemade edetabeli tippu ning riigikogu valimisteni on kolm aastat aega. Selleks ajaks on maksusadu lõppenud ja sõjaudu hajunud ning kõrvale lükatu hakkab laual taas lahendamise järele karjuma. „Kodukontori“ rubriigis, mis siin alguse saab, püüab Sirp asjatundjate abil paari aastaga tulevaseks poliitiliseks debatiks baasteadmised kokku koguda ja avaldada, uurida üksikut ja üldist igast küljest – et keegi ei saaks etteheitvalt öelda: aga kus te varem olite!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht