Tallingu indeksi talletaja

Martin Siplane: „Poolik arhitektuur on kõige hingekosutavam. Tihedad struktuurid ja õigesse kohta koonduvad perspektiivid sunnivad kohal olema.“

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Martin Siplane. Lennusadama vesilennukite angaarid aastal 2021.

Martin Siplase fotosid teavad Eesti arhitektuuriringkonnas paljud. Kõik, kes on kunagi teinud arhitektuurinäitust, -artiklit või -kataloogi, on lõpuks ikkagi üht- või teistpidi jõudnud tema loominguni. Inimest fotode taga tunnevad aga vähesed. Ta on eelistanud hoida tagasihoidlikumat joont, nimetab ennast veel praegugi pigem amatööriks ja algajaks. Tal on hea meel, et on andnud oma panuse ruumimälu hoidmisse.

Oma fotoloomingus süveneb Siplane tihti ühte teemasse, kuid tunneb ja tunnetab maailma palju laiemalt. Näiteks ütleb ta, et meil on vaja täiesti uut majandusmudelit: „Kapitalistlik maailmavaade eeldab, et ainuke võimalus on majanduskasv, ehitama peab palju ja ebakvaliteetselt, sest siis saab ehitada uuesti. See pole aga jätkusuutlik, sest ressursid saavad otsa.“

Ta usub siiski, et kui otsustatakse koos tegutseda, on inimeste jõud suur, ja kui eesmärk silme ette võetakse, siis saab ületada paljud kitsaskohad. „Kui veetase tõusma hakkab ning veepiir meil juba ninani ulatab, siis võtame koos kindlasti midagi ette, et mitte uppuda. See on vist inimlik, et millegi hea sünniks on vaja kannatusi,“ usub ta siiski inimkonna tulevikku.

Aprilli alguseni on arhitektuurimuuseumis avatud Siplase teine isikunäitus „Talling“, mis toob vaatajani fotograafi vaimustuse tellingutest. Arhitektuuriuurija ja arhitektuurimuuseumi fotokogu hoidja Jarmo Kauge kirjutab näituse saatetekstis, et Siplane on Eestis arhitektuurifotograafina üks otsingulisemaid tegijaid, kellele on linaruum ja traditsiooniline arhitektuurifoto pigem hüppelaud millegi enama saavutamiseks.

Nimelt pildistab Siplane kohusetundliku kodanikuna üles eri ajastute hävimisohus arhitektuuri. Paljud ülesvõtted jõuavad arhitektuurimuuseumi arhiivi ning fotograaf leiab, et neist on kunagi kellelgi kindlasti kasu. Iga­päevatööd teeb Siplane Eesti vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses Kanut, kus jäädvustab fotostuudios ennistamist ootavaid maale, mööblit, tekstiili ja muid ajaloolisi esemeid. Sügav huvi ja austus ajaloo vastu kumab läbi ka tema fotoloomingust. Kollaažina on tellingute struktuuriga põimitud kunagine Tallinna kaitsepühak püha Viktor, neitsi Maarja, püha Matvei ja püha Johannes.

Martin Siplast vaimustab alles pooleli ruumide arhitektuur, sest valmis majad kipuvad olema ühetaolised ja elutud.

Piia Ruber

Siplane on täheldanud, et kunstis esinevad ilus ja kole üheaegselt ning seda on ta püüdnud esile tuua ka oma teostega. Näiteks kollaažiga, kus n-ö ilusa, vastennistatud püha Matteuse ikooni peale on asetatud n-ö kole grafiti. Nii avalduvad mõttemaailmade kontrastid ja kunsti mitu palet. Siplast inspireerib ka poolik keskkond ja olek: vanad tehasehooned, tühermaad ja loomulikult ka tellingutesse mähitud majad.

Näituse pealkirjas „Talling“ avalduv sõnamäng viitab Tallinna pooleliolekule. Tellingud märgivad ajutisusust, pidevat ehitamist ning osutavad ühtlasi praegu ehitatavate hoonete lühikesele elueale: hoone parandamiseks on taas vaja tellingutest struktuur hoonele ümber sättida.

„Talling“ toob vaataja ette fotograafi paari viimase aasta materjali, sealhulgas tellingutest megastruktuurid toom­kiriku, Porto Franco, rekonstrueerimisel rahvusraamatukogu ja lennusadama vesilennukite angaari ümber.

Kuidas sai sinust arhitektuurifotograaf?

Minu huvi arhitektuuri vastu on ikkagi pärit lapsepõlvest ja Tallinna vastandlikust iseloomust. Kasvasin üles Lasnamäel: ärkad hommikul, heidad pilgu aknast välja ja sada samasugust akent jõllitab vastu. Vaatasin imestusega, kuhu ma sündinud olen: mind ümbritses võõras keskkond ja keel, mida ma ei osanud. Alles hiljem, kui teadlikumalt asja uurima ja lugema hakkasin, selgus, et kõige taga oli suur idee, mis on pärit hoopiski lääne ühiskonnast.

Iga inimese lapsepõlvekodu ümber võib tõmmata tingliku joone, mille sisse jääb ümbruskond, mida ta enda omaks peab, mida võiks lugeda kodu pikenduseks. Näiteks, kui ma lähen praegu öösel kell kolm Lasnamäel jalutama, siis ma ei karda, sest ma tunnen kõiki nurgataguseid. Lasnamäe pole muidugi ka enam see, mis ta 1990. aastatel oli … Mulle meeldib oma välismaa sõpru sinna viia. Kunstihoone ajutine hoone avab selle linnaosa kindlasti palju enamatele linastele.

Keskkoolis käisin ma vanalinnas, mis oli hoopis teistsugune tihe keskkond, kus majad on tihkelt üksteise kõrval. Mu huvi arhitektuuri vastu tärkas just siis. Tekkisid küsimused, miks Lasnamäe on ühtmoodi, aga vanalinn hoopis teistsugune.

Pärast keskkooli läksin arhitektuuri õppima ja isegi töötasin arhitektina. Arhitekti argipäev pole aga hoopiski nii roosiline ja romantiline, kui eemalt tundub. See on üsna rutiinne töö: päevast päeva arvuti taga, tellijad küsivad arhitektuuri, mis neile maksimaalse kasumi sisse toob … kõik peab olema võimalikult odav …

Näen tihti, et hoone, mis valmis neli-viis aastat tagasi, on taas tellingutes – praakfassaadi vahetatakse välja. See ressursside raiskamine teeb lihtsalt jõuetuks. Nii on kõigega: rõivad, mis lagunevad või lähevad moest, kiirtoit … Majadele pannakse igal pool ette ühesugune klaasfassaad … kõik need kõrghooned näevad igal pool maailmas samamoodi välja.

Ehitussektor on üks selliseid, mis saastab Maad kõige enam. Välja on toodud, et neljasajast tuhandest tonnist materjalist, mida igal aastal ehitustel kasutatakse, lõpetab prügimäel neljandik. Selle hulgas on nii pakendid kui ka praakmaterjal.

Mulle hakkas ja hakkab siiani selline kasumit taga ajav ja prügi tootev mõtteviis vastu ning ma otsustasin, et ei aita sellise pinnapealsuse ja lameduse levikule kaasa. Ehk paarikümne aasta pärast, kui oleme rikkamad, tellitakse ka vastutustundlikku arhitektuuri.

Mu süda tilgub verd, valus on vaadata, kuidas suvalisi äärelinna maju ehitatakse kesklinna. Näiteks Kalarannas. Soliidsed materjalid ei tee keskkonda paremaks, ka see väike alles jäetud promenaadiriba mitte. See on koht, kus sa oled lihtsalt toas, nelja seina vahel, ja vahid õhtuti ekraani. Ideaalses maailmas oleks see paik jäetud linlastele pargiks ja maksimaalset kasumit taga ajavad projektid rajataks kuskile, kus poleks nii tihket kasutust ja kultuurikihti juba all.

Tundub, et oled justkui põgenenud fotograafiasse, kus arhitektuur on õlis, hea ning teeb maailma paremaks?

Kindlasti. Kuigi pean tunnistama, et arhitektuuri pildistamine on kõige lihtsam fotograafia valdkond. Maja ei jookse eest ära ega vaja meikimist. Paljuski teeb aparaat minu eest palju ära. Tuleb olla vaid õigel ajal õiges kohas ning kursis päikese liikumisega. Ka kompositsioonitaju ja kaadrite sättimist pole ma pidanud õppima. See on vanematelt kaasa saadud. Mõni kitsaskoht siiski on: tohutu autouputus, liiklusmärgid ja prügikastid, mis kipuvad ruumiteost varju jätma.

Sa oled oma praeguse näituse piltidele saanud justkui arhitektuuri põhiolemuse: geomeetria ja korduse.

Korduse motiiv on arhitektuuris igal pool sees, ka nüüdisaegses ruumikunstis. Tellingutes võimendub see aga eriti. Poolik arhitektuur on kõige hingekosutavam. See on justkui vaimutoit: lähed kohale ning näed nii tihedaid struktuure, perspektiiv jookseb õiges kohas kokku. See sunnib kohal olema.

Praegu remonditakse Pärnu maanteel Vabaduse väljaku ääres Kawe Paza nimelist büroohoonet, sellelt on klaasist fassaad maha võetud. See poolik karkass näeb nii vahva välja. Utoopilises riigis ei pandaks klaasseina sinna tagasi, vaid hoone kujundataks ümber avalikuks ruumiks, omalaadseks karkasspargiks. Eri korrustele võiksid viia tänavalt trepid, korrustel on istumiskohad, kus saab juua oma kaasa toodud või tänavalt ostetud kohvi.

Mind paelub ajutisus, hetk ehitusprotsessis, mis möödub kiiresti ja keegi ei väärtusta seda ei ruumiliselt ega tehniliselt. Tellingud on selles kõrvalosatäitjad, statistid. Kohapeal ei saa ehitajad absoluutselt aru, mida ma seal teen ja mida seal üldse pildistada on. Tellingute arhitektuur moodustab ajutisusele vaatamata siiski üsna monumentaalse ruumi ja mida tihedam on tellingute struktuur, seda kaunim. Ka tehnilises mõttes on tegu maailmaga, kuhu tasub süveneda. Olen ka käinud ehitusplatsidel tellinguid kokku panemas, et selle maailmaga süvitsi tutvust teha.

Tellingutes Porto Franco kaubanduskeskust pildistades kippusid käed erutusest värisema. Valmis maja ise on hea näide, kuivõrd palju inspireerivam on poolik arhitektuur. Kuna suvalised klaasid ja paneelid on ette tõstetud, näeb see välja nagu iga teine uus iseloomutu maja.

„Tellingu“ näitusel on omajagu fotosid lennusadama vesilennukite angaarist, ajast, mil seal parandati katust ning angaare ümbritses Euroopa suurim tellingutest struktuur. Selle kohta on mul tuhat pilti eri kellaaegadel ja eri kohtadest. Ma unustasin ennast sinna … nagu laps kommipoodi. Sain õhtuks päikesepiste.

Lõpuks hakkasin isegi unes tellinguid nägema. Mõnes mõttes on see näitus mind tellingute painest vabastanud, aidanud mu sellest välja.

Minu viimase aja eriline hobi on Konstantinoopoli uurimine. Ma tahaksin sinna päriselt minna. Linna ümbritses kolmest küljest vesi. Kujutad ette seda sisenemist läbi peavärava, kui sealt avaneb vaade sammaskäiguga palistatud peatänavale, Mésele. 800 meetrit ilusaid sambaid! Jõuad väljakule. Sellele järgneb veel kilomeetri jagu sambaid ja järgmine plats, ja nii edasi. Nii ilus!

Ma olen sündinud valesse sajandisse. Ma oleksin tahtnud näha tihedat linnakude, majad tihkelt üksteise kõrval, agulid, platsid jne. Nüüd on meil ainut diislihais ja odav arhitektuur.

Praegu vaimustavad mind USA lõbustusparkide Ameerika mägede puidust struktuurid. Olen nende kohta nohiku kombel muudkui lugenud ja uurinud, teinud endale kaardi, kus asuvad kõige suuremad ja ägedamad.

Su fotodelt paistavad sirged jooned, läikivad pinnad ja inimtühjad ruumid. Kuhu jääb inimene? Praegu räägitakse arhitektuuris väga palju inimkesksest lähenemisest.

See on moe küsimus. Kümme aastat tagasi oli moes kliiniliselt puhas, valge pilt. Praegune trend on vastupidine. Vaikselt hakatakse taas aga kalduma jälle puhtuse suunas. See käib sinusoidselt üles-alla.

Sirged jooned arhitektuuris on sama vana kui arhitektuur ise. See oli kõige lihtsam viis looduse stiihiale vastu hakata, see üle elada, tuua kaosesse korrapära.

Inimene on muidugi kõige tähtsam.

Martin Siplane. Porto Franco aastal 2020.

Tellingute pildistamiseks on praegu vist üsna hea aeg? Tallinnas muudkui ehitatakse ja ehitatakse, kraanad on püsti igal pool, kuhu vaid vaatad.

Võib vist öelda, et pealinna kraana­indeks, mille järgi olevat võimalik määrata majanduse käekäiku, on kogu aeg üsna suur olnud. Minu armas kodulinn võib 30–40 aasta pärast tõesti miljonilinnaks paisuda, kui lõunapoolsed suurlinnad kliimamuutuse tõttu kõrbestuvad ja kärssama hakkavad. Siin on kliima täiesti talutav.

Lugesin alles hiljuti, et Tallinna kavandatakse täiesti uut trammiliini Liivalaia tänavale. Kui see teoks saab, siis ma olen uhke selle linna üle, tunnen, et Tallinnal on ka lootust.

Millise pilgu ja mõtetega sa praegu oma kodulinnale vaatad?

Tallinn on uskumatult põnev perifeeria, pisike linn, kus kõik võiksid sõita trammi või jalgrattaga.

Me oleme küll vaesed, kuid just tänu sellele on alles palju põnevat, mis mujal juba kadunud. Kodulinnale mõeldes olen ka praegusele näitusele fotokollaažina toonud püha Viktori, kes oli keskaegse Tallinna kaitsepühak. Me oleme ta nüüdseks ära unustanud, kuid meil on kultuuriloos palju vanu lugusid. Need tuleb tagasi tuua ja elustada. Inimesed võiksid püha Viktorit tunda. Kõige vingematel säilinud retaablitel on ta neitsi Maarja kõrval ilusti olemas.

Kanuti kojas pildistasin alles hiljuti Koorti kitse. Muudkui vaatasin seda, suu ammuli, kui ilus see on. Miks on meil linnapildis nii vähe loomaskulptuure? Üks kits on, aga kus on ülejäänud?

Mind häirib ühtsuse puudumine. Enam ei ehitata kvartalite kaupa. Iga maja püstitatakse ja kavandatakse eraldi, sest siis on rohkem akendega fassaade, rohkem müügikõlbulikku pinda ja kasum suurem. Päevalgusega toad küll müüvad, kuid ma ei näe, et arhitekt moodsas arhitektuuris valgusele mõtleks, vaataks, kuidas päevavalgus toas ja ruumis mängima hakkab. Arvutiprogrammid on meid ära rikkunud.

Sama kehtib parkide puhul. Kui mõnikord harva ka mõni park rajatakse, siis kavandatakse kõnniteed, mis tunduvad joonestusprogrammis ilusad ja otstarbekad, kuid hiljem on näha, et inimesed käivad ikka nii, nagu nad ise tahavad, nii, nagu on kõige otsem. Sellest annavad tunnistust sissetallatud rajakesed.

Tallinn tundub küll lennukiaknast roheline, aga puid võiks linnapildis rohkem olla. Berliinis leiti juba ammu, et betooni asemel on säästlikum kasutada murukivi. Siis ei kuumene linn liiga üle.

Tahaksin elada linnas, kus vaadatakse tulevikku, kus linnavalitsuses töötavad inimesed ei võta seda kui äriprojekti, lihtsalt sissetulekut, vaid soovivad päriselt oma kodulinna paremaks teha. Ma usun, et noorem põlvkond mõtlebki teistmoodi ja peame ootama, millal nemad otsustama hakkavad. Ka noorte arhitektide seas ei räägita enam platsi puhtakslöömisest ja uute tornide püstitamisest, vaid ikkagi kohanemisest, vähem ehitamisest ja ka lausa ehitamata jätmisest ning hoone pikast elueast.

Arhitektuurifotograafia on suuresti valguse ja varjuga modelleerimine. Kui kaua sa mõnda kaadrit passid või selle jaoks eeltööd teed? Kas jälgid, kuidas päike liigub ning milliseid varje loob?

Arhitektuurifotograafid peaksid kõik sina peal olema astronoomia ja loodusnähtustega. Valgus on see, mis ruumi välja joonistab. Kuigi, tuleb tõdeda, et praegusel digiajastul saab ka teisiti. Kõik pikslid saab arvutiprogrammis üle ja ümber värvida, see on väga lihtne ja efektiivne. See on tehnoloogiaga ette antud hüve ja ma ei leia, et seda peaks kuidagi reguleerima.

Palju suuremaid eetilisi küsimusi tekitab tehisintellekti areng. Väga lihtne on anda tehisintellektile kolm märksõna – telling, betoon, aken – ning ta genereerib nendest kuue sekundiga kunstiteose. Tehisintellekt toetub nendele miljonitele fotodele, mida ta netist leiab, ja loomulikult see fotograafidele ei meeldi, sest ilma küsimata võivad ka nende teosed sattuda selle arvuti genereeritud teosesse.

Selline asjade käik muudab ehk inimese loodud teosed veel väärtuslikumaks.

Siinkohal saab tuua paralleeli muusikamaailmast. Digimaailm paisub ja kasvab, inimese enda tehtu ja loodu muutub natuke nagu vinüüliks, luksuskaubaks, mida oskavad hinnata gurmaanid.

Sa valutad päris palju südant tuleviku pärast. Mida saaksime ise ära teha, et kõik ei paistaks tumedates toonides?

Ilu on oluline, keskkonna harmoonia ka. Ma mäletan lapsepõlvest, et Nõukogude arhitektuur tundus nii hall ja lõpmata kole. Alles pärast lugemist ja õpinguid hakkasin ka seda hoopis teisiti vaatama ning nägin, et nii mõnigi koledaks peetud maja on tegelikult väga ilus, arhitektuuri meistriteos. Eriti kolhoosikeskuste tipud: ilusad proportsioonid, hea arhitektuur, valguse ja varjuga modelleerimine.

Seega on mulle selgeks saanud, et ainult ilu ei päästa maailma, seda teevad hoopis haridus ja tarkus. Kunstiga tuleb tõmmata tähelepanu ja seejärel vaatajasse kasvama panna mingi tarkusetera. Sellise sõnumiga näitusi peaks tegema linnaruumis, tänaval, kus inimesed päriselt käivad. Galerii kui nähtus on mööduv nähtus. Siin käivad ainult kunstisõbrad, kes on sellega, mida ma öelda tahan, nii ehk naa kursis, ja neid on ka vähe.

Ma tahaksin, et mõeldaks sellele, miks see keskkond, mida me ehitame, on nii ajutine, et jõuaksime selleni, et juba ehitatud hoonet pole vaja iga 20 või 30 aasta tagant ümber ehitada, parandada ja uuendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht