Tallinn peopesal. Aga kelle omal?

Näitusel „Lõpetamata linn“ on palju andmeid. Küsimus on, kes neid vaatab ja mida sealt välja loeb ning kuidas luua andmete ning linnakogemuse vahel seos.

ROLAND REEMAA

Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ arhitektuurimuuseumis kuni 25. IV. Kuraator Johan Tali, kujundaja Raul Kalvo, graafiline disain Stuudio Stuudio, toimetajad ja tõlkijad Kaja Randam, Kaisa Kaer, Mirel Püss ja Johan Tali.

Näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ põhineb kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna õppejõudude ja tudengite pikaajalisel Tallinna arengut puudutaval uurimistööl. Akadeemilisel tasandil on läbi töötatud väga palju ideid ning stsenaariume. Selle töö tulemuse avalikustamine ja esitlemine on sama tähtis kui mitte tähtsamgi, et kaasata arutellu nii linnakodanikke, linnaametnikke kui ka teiste valdkondade spetsialiste. Kõnealune näitus peaks linnakodanikele avama ja selgitama Tallinna linna loomise põhimõtteid, andma näituse sissejuhatava teksti kohaselt näitusekülastajale aimu, mis Tallinna linnapildis toimub.

Masinaruum. Näitus on üles seatud arhitektuurimuuseumi suures saalis. Sisenedes leian end kui linnaehituse salajasest masinaruumist, kus võtab mind vastu suuremõõtmeline tehnokraatlik leedekraani tagakülg. Järgmiseks näen ruumis kümneid õrnadel metalljalgadel valguskast-laudu, millel üks joonis või jooniste kogum. Olen astunud Tallinna käsitlevale andmemaastikule, mida kaitsevad Rotermanni soolalao paksud seinad.

Näituse keskne ja korduv andmekandja on suuremõõtmeline linna kaart, kust vastava teemaploki näitlikustamiseks on eemaldatud muu info ning rõhutatult esile toodud üks infokiht, näiteks planeerimine, rohevõrgustik, linnakeskused või tulevikustrateegiad. Näitusekülastajana on mul keeruline kuskilt kinni haarata. Millest alustada, kuidas infot vaadata ning seda enda tarvis organiseerida? Nii sisult kui ka kujunduslikult saanuks teemaplokkide suuri küsimusi ja eriala seisukohti selgemalt esitleda. Kodanik tulnuks kaasa mõtlema panna, mis ju ongi selle näituse eesmärk. Mitmed värvilised Tallinna kaardid on professionaalselt esitletud – nii analüüsivadki linna eksperdid. Kuidas aga siiski luua andmete ning linnakogemuse vahel seos? Usun, et see on üks tulevikulinna planeerimise väljakutseid. Täppismõõdistamisi ja nn targa linna teenuseid pakuvad mitmed eraettevõtted, kelle tulemustele toetuvad linna juhtivorganid, sest andmetele toetumine on usaldusväärne. Kuid selle asemel et pakkuda linnakodanikule sõnavara, teadmisi ja julgust enda eest seismiseks, jääb näitus kontseptuaalselt krüptiliseks ja kohati steriilseks, paksude seinte taga laiuvaks ekspertide andmemaastikuks.

Aastaid väldanud uurimistöö „Lõpetamata linn“ on päädinud mahuka kogumiga, kuid näitus ei ole vormilt pealetükkiv ega väsita.

Evert Palmets

Seisukoha otsingul. Üks väljapaneku põnevam osa on Tallinna kõrvutamine teiste linnadega, näiteks Praha, Zürichi ja Helsingiga. Esile on toodud ehitusloa taotlemise protsess ning linnale kuuluvast maaomandist tulenevad eelised. Prahaga võrreldes on Tallinna menetlusaeg väga lühike. Ilmselt on Tallinna kinnisvaraarendaja selle teadmise üle õnnelik, kuid see viib mõtted pealinna ebaühtlaselt kerkivatele elamukvartalitele, millel puudub side linnaruumiga ning tulevikuambitsioon. Näiline efektiivsus võib pikas plaanis olla linnale koormaks. Kas linnade võrreldavad aspektid tulevad kvaliteetsele linnaplaneerimisele kahjuks või kasuks, jääb siiski igaühe enda otsustada. Kahtlustan, et järeldused jäävad siin ikkagi professionaalide pärusmaaks. Laiema arutelu nimel tulnuks näitusekülastajale püstitada suunavaid küsimusi.

Üks suur teemaplokk on paneel­elamute rajoonid. Tegu on õigustatud probleemipüstitusega, sest näiteks Lasnamäel on nii ehituskvaliteedi kui ka avaliku ruumi seis kriitiline. Lasnamäe portreteerimine murelapsena on aga samuti murekoht, sest siin mängivad rolli nii enesekuvand kui ka eeskujud. Tallinna kui ühtse süsteemi mõistmiseks oleks tarvis elamispindu laiemalt võrrelda. Kas pole uuselamupiirkonnad ja isegi sellised vanad romantilised eeslinnad nagu Nõmme ruumi- ja energiakulukamad kui tihedad paneelelamute kvartalid? Paneelelamurajooni teiste elamupiirkondadega võrdlemine võiks külastaja panna mõtlema oma kodukoha näitajatele ning kehtivat mõttemalli õõnestada. Näitus võiks panna inimese, kus ta ka ei elaks, mõtlema rohelisema ja autovabama eluviisi peale.

Tulevik. Tallinna tulevikuvisioonist kumab läbi kasvumeeleolu ning linnaehituse koordineerimine. Kui linnal ei ole maad, millega kaubelda, siis kuidas progress saavutada? Üks näituse ettepanek on moodustada linnaplaneerimise ametist ja transpordiametist üks osakond. Kas sellest piisab? Ehk oleks nüüdki mõttekas võrrelda Tallinna teiste Euroopa linnadega, et näidata nii linnaisadele kui ka -kodanikele, et linnajuhtimise kaudu on võimalik luua kvaliteetset ruumi äride, kodude ja tänavatena. Progress on iga linna eesmärk. Kuid milliste vahenditega see saavutada? Tähelepanu vajaks veel üks teemaplokk, mis praegu on jäänud tagaplaanile: kodanikuaktiivsus ja kaasarääkimise võimalused, ruumi mõju kogukondadele. Passiivne pole arutelu mitte passiivsete kodanike tõttu, vaid süüdi on süsteemse kaasamisstrateegia vähene kasutamine või lausa avalikust arvamusest ülesõitmine, mis on aga iga eeskujuliku ja euroopaliku linna toimimispõhimõtetega vastuolus.

Strateegiliste ideede ja ruumiliste ettepanekute taustal võib näitusel jääda mulje nagu oleks Tallinna linnavalitsusel käsil mitmed edumeelsed ettevõtmised. Tegelikkuses näeme, et linnaruumi vormib jätkuvalt autokeskne mõttemall. Tulenevalt eesmärgist anda külastajale arusaam sellest, mis Tallinnas toimub, oleksin oodanud, et näitus esitleb puudujäägi praeguse olukorraja potentsiaali vahel kriitilisemalt ja selgesõnalisemalt.

Positiivsena toon esile näituse mahu. Aastaid väldanud uurimistöö on päädinud mahuka kogumiga, kuid näitus ei ole vormilt pealetükkiv ega väsita. Välditud on liigse interaktiivsuse lõksu ning näituse rahulik meeleolu laseb igal külastajal leida oma takti. Näitusele lisaks kindlasti mahlakust ning sisukust trükitud kataloog, mida saab huvipakkuva teema puhul kohe lehitseda ja lugeda. Üks osa väljapanekust, Paco Ulmani fotoseeria „Linna lõpp“, tuletab pärast hulga diagrammide vaatamist meelde, millest jutt käib. Fotod Tallinna piirialadel laiuvatest tühermaadest ääristavad kontseptuaalselt ka näituseruumi.

Näituselt jäi mulle kõige enam meelde laud, millel on väljas 1973. aasta Lasnamäe elurajooni maa-ala alusplaan (arhitektid Mart Port, Malle Meelak, Irina Raud, Oleg Žemtžugov), kus on üle paeklindi topograafilise kaardi tõmmatud õrnad peened jooned. See pole abstraktne maal, vaid Lasnamäe ideaal tabula rasa’l. Oleme aastal 2021 kindlasti keerulisema pildi ees kui see visioon. Nagu on näha ka kõnealusel näitusel, on meil praegu rohkem teadmisi ja võrdlusandmeid, täppismõõdistusi, rahvusvahelisi kolleege ja kriitilist meelt. Küsimus on, kes neid jooniseid vaatab, mida sealt välja loeb ja kuidas neid linna arendamiseks kasutab.