Tallinna ülikooli uus loomeinimeste maja

Vita on rõõmusõnum tudengitele ja õppejõududele, kuid paneb küsima, kas ülikool on ka töökeskkond või ei peagi ülikooli töötaja peale mõtlema.

LEELE VÄLJA

Tallinna ülikooli loomemaja Vita. Arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Kaisa Simon ja Pelle-Sten Viiburg (Salto). Sisearhitektid Tarmo Piirmets ja Raul Tiitus (Pink). Projekteerija Sweco Projekt, ehitaja Ehitustrust. Arhitektuurivõistlus toimus 2009. aastal, hoone avati selle aasta jaanuari lõpus.

Tallinna ülikooli uue õppehoone Vita valmimine on loomeerialade tuden­gitele ja õppejõududele tõeline rõõmusõnum. Oma maja on oodatud kaua ja uued ruumid annavad uue hingamise ka erialadele. Sellega on Narva maantee äärne ülikoolikompleks arhitektuuriplaanis valmis saanud – rohkemaks siin ruumi pole. Uus loomeerialade hoone kerkis kompleksi südame, Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BMF) hoone jätkuna nii ehituslikus kui ka funktsiooni mõttes.

Arhitektuurivõistlusega valiti uue hoone kavandajaks Salto arhitektuuribüroo, mille arhitektid on ka BFMi hoone autorid. Kui BFMi hoone arhitek­tuuri keskteljeks on suur lava koos portaaliga, ootamatult võimsa ja piduliku aktsendiga kvartali keskel, siis Vita hoone puhul oli eesmärk jaotada suured mahud kitsasse hoovi niimoodi laiali, et kõik ära mahuks, aga tekiks ka uus ruumikvaliteet. Perforeeritud metallist kardina taha varjatud liigendatud maht on petlik: väljastpoolt vaadates on päris uskumatu, kui palju majja mahub. Metallkardin toetab BFMi maja ažuurset fassaadi, tume puit on vaid asendatud heleda metalliga. Arhitektid ise peavadki kõige olulisemaks ruumi reorganiseerimist. Juba BFMi majaga loodeti aktiveerida hoovi kasutust. Parkimise asemel hakatigi korraldama hooviüritusi, nagu see ühel kampuse keskväljakul olema peaks. Vita hoones on kogu aktiivne ruum paigutatud I korrusele, nii et on valgustatud ja aktiveeritud ka väliruum, väljapeetud hoovikujundusega edastatakse sõnum, et tegu on kõiki hooneid ühendava kampuse südamega. Arhitektid tunnustavad ülikooli selle eest, et on oldud väga vapper ja lõpetatud hoovis igasugune parkimine.

Suur ruumimuutus, millest arhitektid unistasid juba BFMi maja kavandamise aegu, on ka ajaloolise peahoone vabastamine räigetest silikaatgaleriidest, mis ühendasid seda nõukogudeaegsete õppehoonetega. Uus ühendusgalerii on paigutatud hoovi taganurka, kus see hooneid ei varja ja mõjub Vita maja orgaanilise jätkuna.

Ülikool kui töökeskkond

Kui väliruumi osas on tulemus igati šikk, siis siseruumides on mu tunded vastuolulised. Saalid ja stuudiod kui kunstimaja olulisimad ruumid tunduvad oma otstarvet üsna kenasti täitvat, kui ehk välja jätta mõni ehituslik kurioosum. Näiteks ei avane korralikult stuudioruumi ainuke avatav aken, sest tala jääb ette, kuigi ventilatsiooni pole seni õigel režiimil tööle saadud, millele osutab majas hommikuti leviv kange viimistlusmaterjalide hõng. Küsitav on siseruumide asetus ja kujundus. Kui stuudiod ja proovisaalid on saanud vägagi eesmärgipärased, siis töökabinetid ja nõupidamisruumid on kasutajates vaid ühemõttelisi tundeid tekitanud. Kui ruumi kasutaja hakkab n-ö mässama, siis on ehk põhjust olukord luubi alla võtta. Koridoride ja trepikodade paigutamine loomuliku valgusega väliperimeetrisse ja töökabinettide projekteerimine hoone keskmesse, kus loomulikku valgust napib, on ilmselt teema, mille puhul ainuõiget seisukohta kujundada ei olegi võimalik. See on aga ainult medali üks pool. Maja värvigamma – ühtlane hall nii seintel, lagedel, põrandatel, ustel, aknaraamidel, trepipiiretel kui ka mööblil – ei tundu just eriti kütkestav ja taandab ning hägustab ruumi arhitektuurilise selguse. Sisearhitekti meelest on nappide lisatud värvilaikudega maagiline hallikas taust kohane – või siis loovad kasutajad ise puuduva aktsendi. Hiljuti valminud kohtumajas on üleni hallid vangide kambrid: ilmselt on olnud eesmärk talitseda emotsioone ja agressiivsust. Emotsioonide talitsemine loomeerialade majas tundub aga õppe eesmärkidele pigem vastu töötavat.

Tõsi, siin-seal on ka mõned krell­rohelised värvilaigud pehme mööbli ja töökohtade vaheseinte kujul. Klaasseinte matistamiseks on kasutatud tumekollast mattkilet, mis neelab meie kliima niigi kasina valguse eriti jõuliselt. Kõige ehmatavama tulemuse annabki see kollane kile just hoone keskmesse jäävas õppenõustajate ruumide plokis. Nemad viibivad aga selles majas kõige rohkem ja pikemat aega, mistõttu tulnuks nende töötingimustele põhjalikult mõelda. Kollased kiled ja ühtlane hall värvigamma on üsna heidutav kombinatsioon.

Nende kollaste kilede ümber on tekkinud ka terve hulk linnalegende, mida olen üritanud lahti harutada. Arhitektid arvasid, et see on tellija valik. Tellija esindaja ütles, et jutt oli valgetest neutraalsetest üleminekuga lahendustest ning nemad olnud väga jahmunud ja õnnetud, kui nende asemel hoopis kollaseid nägid. Osa kilesid jäigi seetõttu paigaldamata. Sisearhitektidelt sain aga vastuseks, et seda osakonda nad hoones ei eraldaks ega usu, et ükski kasutajatele vastuvõetamatu olukord igavesti püsima jääb – küll harjutakse ja/või saavad nurgad ümaraks. Sisearhitekt jättis arvestamata aga kolmanda võimaluse, ootamatu kaadri voolavuse ebameeldivate töötingimuste tõttu. Töökeskkonda halvendavad veel ka erakordselt kehvad valgustingimused ja õhupuudus. Häid õppenõustajad vajavad aga teisedki kõrgkoolid, samuti sama kooli teised osakonnad. Tõsi, see ei ole enam projekteerija, vaid kasutaja mure.

Õppetunnid

Siinkohal näen ma kahte õppetundi. Esimene on fookuse seadmine sisearhitektuurile. Näib, et kasutaja vajadusi ja töökeskkonda ei peeta alati prioriteediks. Seda teemat arutades kerkis muu hulgas ka küsimus, kas sisearhitektidele õpetatakse ruumipsühholoogiat. Vastus üllatab: ei õpetata. Ilmselt pole ka kunagi õpetatud. Võib-olla on siin üks mõtlemise koht.

Teiselt poolt kerkib kommunikatsioon ja kommunikatsioonijuhtimise küsimus. Kuigi projekteerijad rõhutasid väga head koostööd tellijaga, näib selles protsessis olevat siiski midagi n-ö tõlkes kaduma läinud. Muidugi võib tellija, ehitaja ja projekteerijate suhtlus olla mõnikord vastukäivate soovide tõttu keeruline, kuid kõrgkoolis, mille erialade hulgas on ka kommunikatsioonivaldkond, võiks see ju ometi sujuda.

Ja veel üks asi. Oma avakõnes ütles rektor uhkelt, et see maja õnnestus valmis saada plaanitust odavamalt. Säästlikkus on kiiduväärt, aga peaks avalduma eeskätt leidlikes lahendustes ja pigem taaskasutuses. Kui kõik on uus, aga on kaugele näha, et odav, siis ei ole põhjust tulemusega kiidelda. Võib-olla oleks tulemus parem saanud, kui odavuse asemel oleks fookuses olnud inimesed.