Tark park taskus

Taskupark on Tallinna linnaruumi uus liige, mis toob tallinlasele ihaldusväärset vaheldust ja pakub tänavakasutuses uusi võimalusi.

SANDER PALING, ANNI MÜÜRIPEAL

Tallinna esimesed taskupargid Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänaval. Disaininud Keiti Lige, tellinud Tallinna linnavalitsus. Avati septembris 2022.

Külmade sügistuulte saabudes võib Tallinna tänavatel peale kooli naasnud koolijütside märgata ka midagi uut: Kotzebue, Suur-Karja ja Sakala tänavale on lisandunud väikesed, umbes ühe auto parkimiskoha suurused haljastatud puidust kehandid, mida kutsutakse taskupargiks. Kuigi mujal on sellised autode arvelt jalakäija heaks linnaruumi tehtud sekkumised ja väikesed hüpikpargid juba vanem nähtus, on Tallinna hakatud püsivamaid taskuparke rajama alles nüüd, käesoleval sügisel. Ühest küljest on see linna senise poliitilise võimu ümberkujundamise tulemus – pärast valimisi sai ühe partei ainuvõimust mitme partneriga koalitsioon –, teisalt näitavad taskupargid sedagi, et linnavalitsuses on rohkem värskeid ideid ning esile on kerkinud elukeskkonda väärtustavad ametnikud.

Varemgi on mitmes linnas olnud tänavaruumi ümber mõtestavaid ettevõtmisi. 2013. aastal jagati Tallinnas ümber Mere puiestee tänavaruum. Arhitektide liidu noortekogu eestvedamisel loodi linnatänava elusuuruses makett, visandati kolmemõõtmeline idee, milline võiks olla Mere puiestee, kui seal arvestataks paljude eri tüüpi liikujatega.

Tartus on 2020. aastast suveks autoliiklusele suletud kesklinna peamine tuiksoon Vabaduse puiestee ning selle asemel on sündmusruum – autovabaduse puiestee. Paide arvamusfestivali osa on juba aastaid olnud ka keskväljaku ajutine ümberkorraldamine nii, et seal oleks hea viibida inimesel, mitte autol.

Tallinna uued taskupargid on väikesed sekkumised, need mõjuvad sel korral pigem näitena muutuvast mentaliteedist, mitte niivõrd vastandumise või provokatsioonina.

Kolm uut eri ilmega parki

Linna kolm esimest taskuparki on küll oma olemuselt üksteise koopiad, ent paiknemise tõttu pakuvad küllaltki erisugust kasutuskogemust.

Kotzebue taskupark mõjub esmapilgul oma monotoonsuses veidi juhuslikult. Kuigi üks pool tänavast on palistatud kõrghaljastuse ja mururibadega, laiub teisel pool teed üksluine asfaltkõrb tihedalt pargitud autodega. Autode vahelt torkab silma hele puidust platvorm, mis mõjub metall-läikega masinate vahel võõrkehana. Kalamajale on omane vilgas tänavaelu, taskupargiga on üritatud tuua see inimkeskne tänavakultuur ka asumi transiittänavale. Kotzebue taskupark asub Kalamaja raamatukogu ees, seega laieneb raamatukogu lugemisala justkui hoonest välja ning rõhutab asutuse peasissepääsu. Paraku vähendab taskupargi atraktiivsust selle paiknemine ilmakaarte suhtes, vähene päikesele avatus – suure osa päevast on minioaas ümbritsevate hoonete varjus.

Seevastu on Suur-Karja taskupark hakanud juba mõjuma toimiva kohtumispaiga ja vanalinna väravana. Taskuparki elavdab sinna paistev ennelõunane ja keskpäevane päike. Pakutakse mõnusat kohta ilma nautimiseks, linna vilgas sagimine taustal. Parki võib ette kujutada kohana, kus oodatakse sõpra, kellega koos minnakse Draamateatrisse või lehitsetakse kõrval olevast raamatupoest ostetud teost.

Sakala tänava taskupark kutsub hoopis linlast elitaarsest kohvikust üle tee, kus saab näiteks hoopis omaenda kaasa võetud kehakinnitust nosida. Käesoleva artikli kirjutamise ajal oli Sakala tänava taskupargis veekindla ümbrise sees päevik „Hingelt ära“, mida möödujad võisid täita ning seda võimalust oldi juba ka kasutatud.

Parkide stressi vähendav mõju on teaduslikult tõestatud, aga taskupargid aitavad pargi mõtte ja eesmärgi linlastele veel lähemale tuua. Mis siis, kui oled nii väsinud, et ei jaksa parki minna? Kas park saab tulla vajaja juurde, olla näiteks kodu-töö-kool teekonnal? Esmapilgul paistab, et Sakala taskupark asub ruumiliselt pingelises kohas, vahetult Pärnu maantee kõrval. Kuid äkki seda just ongi sinna vaja? Sellises asukohas taskupark ei asenda lõõgastavat metsaskäiku, küll aga saab sinna minna, ilma et peaks selleks eraldi aega võtma või ekstra plaani pidama.

Taskuparkide asukohavalik ei ole juhuslik, need mõjuvad mõne lähedal asuva avaliku funktsiooni taotlusliku laiendusena. Taskupark justkui meelitab linlasi oma asju tänaval ajama, soodustades turvalisema ja ka huvitavama linnaruumi arengut. Juba 1960. aastatel kirjutas paljusid linnaelu uurimissuundi mõjutanud USA linnaaktivist Jane Jacobs raamatus „Suurte Ameerika linnade surm ja elu“ („The Death and Life of Great American Cities“, 1961), et inimestele meeldib tänavatel näha teisi inimesi, see mõjub kui meelelahutus. Tallinnas avatud taskuparkidest saja meetri raadiuses asuvad ka haridusasutused: Kotzebue pargi lähedal Gustav Adolfi gümnaasium, Suur-Karja pargi veeres Tallinna reaalkool ja inglise kolledž, Sakala tänava pargi kõrval muusika- ja teatriakadeemia. Selline parkide paigutamine pakub võimalust nautida lühikesi pause, mis kiires elus ei pruugi alati päevakavva mahtuda. Mõistagi oleks tervisele veelgi kasulikum kerge jalutuskäik mõnes suuremas linnapargis, kuid tuleb silmas pidada, et taskupargid ei ole suurte parkide asendus, need on rajatud ühe parkimiskoha arvelt vilka liikluse ja eluga tänava veerde. Tootekataloogist valitud pargipink või muu väliinventar oleks sama koha peal kummaline objekt parkivate ja manööverdavate autode vahel. Taskupark on konkreetne, perimetraalselt tõstetud peenardega eraldab see pargi kasutaja autodest ning pakub turvatunnet kohas, kus seda võib-olla ei oskagi oodata.

Moodulist taskupark

Ehituslikult on taskupargid rajatud moodulitest, kõik pargid on ehitatud ühe plaani järgi ning koosnevad ühesugustest materjalidest ja taimedest. Puitvoodriga taskupargi modulaarsus tagab kiire paigaldamise, taskukohasuse ning funktsionaalsuse. Pargid on sõiduteedest eraldatud kõrgemate taime- ja lillepeenardega, kus sügisel paistavad silma kortslehe efektsed puhmad, mis vahelduvad kõrrelistega. Taimede keskel on kaks U-tähe kujulist istumisala, mis on ühendatud lauakõrguse plaadiga. Iga avaliku pargi kohustuslik osa on prügikast ja sellele on mõeldud ka taskupargis. See on diskreetselt integreeritud puitkehandi sisse. Kaugemalt vaadates võivad taskupargid mõjuda väikese ja vähetähtsana, kuid lähemalt on mulje vastupidine – need on üllatavalt mugavad. Vahepealse kasutuse ja kiiresti valmiva tänavamööbli disainikeel on paljuski mõjutatud euroalustest. Euroalus on odav ja käepärane materjal, millest saab kiiresti midagi ajutist püstitada, kuid selline esteetika on pikapeale muutunud ühetaoliseks ja väsitavaks. Uutes taskuparkides ei ole tunnet, et istutakse vahekasutuse tüüpi euro­alustest pingil, need on sama mugavad kui head pargipingid.

Tallinnas võiks olla oma taskuparkide ladu, kust vastavalt vajadusele ja hooajale võetakse ja asetatakse park sinna, kus parasjagu vaja on. Näiteks Norras on ühel tänaval sellesarnaseid taskuparke tihedalt ja palju. Osale neist on kavandatud rattaparklad, osale suuremad istumisalad. Sellised suvised taskupargid soodustavad aktiivset liikumist ning meelitavad õues aega veetma. Lumisel perioodil viiakse pargid talvituma ning tänaval on rohkem parkimisruumi.

Turvaline paus

Taskupark on tervitatav Tallinna linnaruumi uus liige, mis olenemata oma väikesest mõõtkavast toob tallinlastele ihaldusväärset vaheldust ja tänava kasutamiseks uusi viise. Taskuparkidega rikastatud tänavaruum katkestab viivuks kõleda monofunktsionaalse sõidutee, et pakkuda jalakäijale hingetõmbehetke muidu närvilises linnakeskkonnas. On arusaadav, et kolmest väikesest puitinstallatsioonist üksi ei piisa, et aastakümneid hooleta jäetud elukeskkonnast saaks päevapealt inimsõbralik linnaruum, kuid hea algus on tehtud.

Viimase poolaasta linnaruumi arengut tunnistades tuleb tõdeda, et linlastele paistab lootuskiir: Tallinna linnapilti on lisandunud korralikud, sõiduteedest pollaritega eraldatud rattarajad Toompuiesteel, Rannamäe teel ja Pärnu maanteel, kasutuseta asfaldipinnad on kunstiliselt lahendatud lopsaka potihaljastusega, paljudes kohtades on vähendatud autode piirkiirust. Linnapildis on ühtäkki tavapäraselt laiuvate asfaldiväljade vahel rohkem silmailu, avastamisrõõmu ja rahu. Jääb vaid loota, et tegemist on püsivate ümberkorraldustega ja need näited räägivad omavalitsuse pöördunud mentaliteedist, kus aina enam väärtustatakse mitmekülgsemat elukeskkonda.