Tasuta puhkus

Narva-Jõesuu promenaad

MERLE KARRO-KALBERG

Autor: Lootusprojekt, ehitaja: Tallinna Linnaehitus. Kolmekilomeetrine promenaad valmis 2014. aastal.

Olid ajad, mil Narva-Jõesuu oli tunnustatud Moskva ja Peterburi suvituskoht, Põhjamaade Riviera. Teise maailmasõja järgsetest purustustest ei suutnud linn enam sama väärikalt tõusta kui Haapsalu või Pärnu, kuigi Peterburi turistidest elatub Narva-Jõesuu ka praegu.

Mõneti meenutab tänapäeva Narva-Jõesuu mõnd Musta mere äärset Rumeenia kuurorti, kus väikelinna mõõtkavasse agressiivselt suhtuvad kolakad spaahotellid annavad selgelt mõista, et linnale väärikas suhtluspartner on vaid paksu tengelpungaga turist. Parkimine on Narva-Jõesuus maist septembrini tasuline, v.a hotelli parkla spaakülastajale. Mere ääres laiutavad ülbelt hiigelsuured rikkalikku slaavi maitset rahuldavad kõrge taraga piiratud suvilad. Mõnda neist saab Venemaa telefoninumbrile helistades suvitamiseks üürida. Kunagist päikesekummardajate meeliskohta meenutavad üksikud hooned, mis pakuvad esteetilist naudingut vaid varemeromantikule. Avalik linnaruum räägib pigem hoolimatusest, väsimusest ja kroonilisest vaesusest.

Jääb mulje, et Eesti väikelinnad on viimasel ajal panustanud palju promenaadide ehitamisse. Jalutamine on muudetud elamuslikumaks Pärnus, Haapsalus, Narvas ja Võrus. Nüüd ka Narva-Jõesuus.

Narva-Jõesuu tähtsaim ressurss on 12 kilomeetrit liivaranda. Eelmisel aastal avati siin kolme kilomeetri pikkune promenaad, mis aitab linna loomulikku varandust väärtustada ja paremini esile tõsta. See on ka esimene märk, et avalikku ruumi on hakatud tähtsustama. Värskendusprotseduuri läbis ka rannaga paralleelne Aia tänav.

Iseenesest polegi ju tehtud palju – laudtee mändide vahel päikesevõtmise platvormide ja grillimiskohtadega. Aga alati pole ka palju vaja. Minimaalne sekkumine looduskeskkonda ning selle terav vastandamine tehislikuga on maastikuarhitektuuris aina levinum ja hinnatavam võte. Linna püütakse tuua isetekkelise iseloomuga loodust ja linna loodusesse viia, häbenemata nüüdisaegseid materjale ja disainivõtteid. Mida puutumatum loodus, seda teravam ja elegantsem peaks olema sekkumine. Defineeritud rada või suunav vaatepunkt hoolikalt asetatud pingina annavad võimsale keskkonnale inimliku puudutuse, mis ähvardava ja veidi ootamatult hirmsa looduse kodusemaks teeb.

Parimaid sellise võtte näiteid, kus disain hingematvad looduselamused mugavalt kättesaadavaks teeb, võib tuua Norrast. Norra fjordidest on välja valitud 18 elamusrikast kaadrit, mis raamistatud ja vääristatud kohaspetsiifilise, kohati loodusseadusi õrritava kvaliteetarhitektuuriga. Betoonrada viib jalutaja kose alt läbi, teetassiga saab istuda puitplatvormil, 200 meetrit vabalangemist lahutamas merepinnast.

Vähese ja radikaalse sekkumise ideedele on ka auhindu jagatud. Rosa Barba maastikuauhinna laureaadi Martí Franch Batllori Cap de Creusi maastikupargi restaureerimisprojekt Kataloonias on kui ideaalne näide õhkõrnast maastikuarhitekti puudutusest, mis kaljude vahele betoonist tee laiali valanud. Lõpptulemuse peale ütleks suurem osa ehitajaid, et selle teeks ju isegi ära. Enamasti siiski ei tee. Ei tule sellise mõtte peale, ei leia sobivat kohta ja vaid sellele paigale disainitud detaile ei viitsi ka korralikult viimistleda.

Narva-Jõesuu promenaad on mõtteviisi „minimaalse sekkumisega maksimaalne tulemus“ kandja ja Norra loodusradade kodustatud variant. Sekkutav maastik asub küll urbanistlikumas keskkonnas ja laudtee metsas on pisut rustikaalsem, kuid mõtteliselt on nad seotud. Raja ehitamiseks pole metsas maha võetud ühtegi puud, tee on tõstetud luidetel üles-alla ja mändide vahel looklema, peesitamisplatvormid kasvavad maastikust välja loomulikult. Kevadel tuisuliiva alla kadunud rada sobitub looduse ja kultuuri kahevõitluse ideesse.

Kui kõrvutada Narva-Jõesuu promenaadi mereäärset osa Haapsalu vallikraavi keskajast inspireeritud lastepargi ja Pärnu rannapromenaadiga, mis on samuti Kersti Lootuse büroo looming, siis need on kindlasti mängulisemad ning puit materjalina sujuvamalt voolavam. Autori sõnul oli Narva-Jõesuu laudtee kandilisus taotluslik. Siiski on Haapsalu lastepargi vormimängud eksperimentaalsemad ja põnevamad, Pärnus erineva iseloomuga soppe rohkem. Narva-Jõesuus on laudtee täpselt see, mis ta paistab. Vigurdamata, vormiga ja materjaliga katsetamata. Promenaadile asetatud hiina stilistikaga flirtiv paviljon tundub veidi kohatu, selle asukoht põhjendamatult suurema kasutajaskonna haardeulatusest kõrvalejääv. See on meeldetuletus promenaadi osast, mida seekordse Euroopa rahasüstla ergutusel ehitada ei jõutud. Valmis vaid üks element, mille ehitaja autoriga kooskõlastamata kuskile asetas. Kuigi rannas käimise mugavdamiseks on ehitatud ka WC ja paigaldatud dušš, jäi palju projektis ettenähtut tegemata, nt suplusvankreid meenutavad müügikioskid või suur osa projektis määratud ajaloolisest rannast.

Promenaadi teises osas, Aia tänaval on liiklemise eelisõigus antud samuti jalgratturitele ja jalakäijatele. Linna mõõtkava arvestades on see igati sobiv ja eeskujulik otsus. Väide, et jalgsi ja rattaga liiklemine soodustab väikeettevõtlust, saab siin tõestust. Juba on näha, et promenaadi äärde kerkib putkasid jäätise- ja burgerimüüjatega, mis naeratava ilmega patseerijaid tänavale veelgi juurde toob.

Eks muidugi kõnele ka uus Narva-Jõesuu promenaad sellest, et igatsetakse taga vanu häid aegu, soovitakse olla nüüdisaegne kuurortlinn, mitmetahuline puhkemaastik. Vana laguneva ja uue suvituskihi kontrastis peegelduvad eilsed ja tänased väärtushinnangud. Kuid erinevalt spaadest ja väljaüüritavatest suvilatest on promenaad päikesevõtuks, grillimiseks, männimetsa osooni hingamiseks, jalutamiseks ja rattasõiduks avatud kõigile. Tasuta.