Tee ilu ja tõe juurde vabastab

Juhan Maiste: „Olen kahtleja ja autoriteetide suhtes nii mõnigi kord tõrges. Siiani ei oska ma vastata küsimusele, kelleks tahan saada.“

KADRI ASMER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Augustis täitus Juhan Maistel 70. aasta­ring, millest poole sajandi jagu aastaid on möödunud kunstiajaloo tähe all. Laia pintslikaarega tõmmates võib öelda, et tema teadustöö keskmes olnud kolm pealiini – muinsuskaitse, mõisad ja maastikuarhitektuur –, mille vahele mahub hulganisti uurimusi antiigist kuni Tartu ülikooli arhitektuuriansamblini. Kui kõike seda tervikuna hoomata tahta, näib Maiste loometöö tuum olevat inimvaimu ja selle ideede sünnipaiga otsimine ehk soov mõista, kes me oleme ja kust me tuleme.

Aastavahetusel sulgeb professor Tartu ülikooli peahoones kunstiajaloo osakonna ukse ja annab teatepulga edasi. See ajendas tagasi vaatama ning esitama oma õppejõule ja kolleegile veel esitamata küsimusi.

Täiskasvanuea koolitee algas sul 1970. aastal lavakunstikateedris. Kuidas sa sealt kunstiajaloo juurde jõudsid?

Spiraali pidi, mis on mind toonud ikka ja jälle tagasi algusesse.

Nägemise avastame, kui avame silmad valgusele. Valgusest sünnivad ettekujutused, vormid ja värvid, mida kokku seades ja üha uuesti ümber paigutades moodustame pildi, mis on sama avar kui silmapiir ja sama kitsas kui omaenese ego. Teisiti öeldes, nägemismeel on mulle alati olnud oluline. Mäletan lapsepõlvekodust Viljandist veskijärve kollaseid vesiroose, vee sünkjat pimedust ja valgeid pilvi. Varahommikul ilmusid akna taha talumehed, viljakotid vankritel ja regedel … sarnaselt teiste omaealistega joonistasin paberile metsaviiru, aia ja kodumaja, mille korstnast tõusis helesinisesse taevasse suitsusammas. Kooli tulin Tallinna. Idüll jätkus kunstiklassis. Inglise keele tunnis deklameerisin Hamletit peast. Kuna eduka õpilasena pääsesin lõpueksamitest, siis andsin järele ahvatlusele ja astusin lavakunstikooli Tallinna Riiklikusse Konservatooriumisse, kus õige pea kohtasin ka oma tulevast abikaasat Ellenit, kes õppis klaverit. Maalikunsti, poeesiat ja muusikat seob hingesugulus.

Näitleja ameti jaoks osutusin paraku kõlbmatuks. Kaasasündinud vajadus olla mina ise ei lubanud mul elada sisse kellegi teise poolt ette kirjutatud rolli. Olen kahtleja ja autoriteetide suhtes nii mõnigi kord tõrges. Voldemar Panso korraldusele muretseda endale kladed ja kirjutada üles kõik tulevaseks eluks vajalik, küsisin mõttes, kas neid nn näitleja päevikuid ka kontrollitakse. Samapalju kui olen spontaanne, olen ka skeptiline, romantiline küünik, nagu ennast ise olen defineerinud. Nii ei oska ma praeguseni vastata küsimusele, kelleks tahan saada. Äkki siis kunstiajaloolaseks. Ehkki tean, et nii mõnigi kolleeg kahtleb minu teevalikus senini. Kodust kaasa saadud huvi mineviku vastu viiski mind edasi Tartusse ülikooli ajaloo teaduskonda, kust oli juba loomulik valida lisaspetsiaalsusena, nagu toona öeldi, kunstiajalugu. Mind on alati paelunud elatud elud ja mööda lennanud tsivilisatsioonid.

Oled mitmes oma kirjatöös meenutanud suure pieteeditundega kunagist õpetajat Helmi Üprust. Keda veel pead oma eeskujudeks ja teenäitajateks erialases töös?

Ülikoolis sai mulle üsna ruttu selgeks, et minu ajalugu ja see ajalugu, mida seal õpetati, ei lange kokku. Seda mitte üksnes toonase ideoloogilise sõnumi tõttu, mis mind võõrutas ajaloost kui poliitilisest diskursusest, vaid see oli mingi sügavam skepsis ajaloo kui kollektiivse tahte vastu. Võimaluse korral väldin suuri rahvakogunemisi.

Juhan Maiste Odüsseuse radadel Ithaka saarel 2022. aastal.

Erakogu

Inimolemise sügavam põhjus on vaim, mis leiab koha igas üksikus hinges, annab endast teada kreekakeelses sõnas ῐ̓́δῐος (ídios) ehk eraisik. Isikuks, kelles leidsin vastukaja oma hingele, oli minu kunstiajalooõpetaja Mart Eller. Juba tema kodu hilisema rahvusraamatukogu lähistel, kuhu me aeg-ajalt võisime sisse astuda, oli eriline. Inimene kunsti ja raamatute keskel, mingi nähtamatu fluidum, mis tõstis välja argi­päevast ja andis kunstiajaloole päästerõnga tähenduse. Uurija teed alustasin Helmi Üpruse käe all, kes andis toonastele juba varemeteks muutuvatele mõisatele sügavama filosoofilise ja kosmopoliitilise tähenduse. Mäletan temaga koos ette võetud väljasõite mõisatesse, kus mina tegin pilte ja tema korjas kirjusid vahtralehti, mis on mul tema juba 1960. aastatel kirjutatud „Eesti arhitektuuri ajaloo“ peatükkide vahel kuivatatult alles.

Jaak Kangilaskit mäletan kui inimest teiselt planeedilt. Voldemar Vaga oli minu kandidaaditöö oponent, kes uinus öösel kaitsmisele sõites kütmata rongikupees, peas lõua alla kinni seotud jänese­nahkne karvamüts ja käes topelt labakindad. Enne kui me Moskvas Jelissejevi kommipoe kõrval väikesel põiktänaval vana aadlipalee sammaste all asunud NSV Liidu Kunstiuurimise Keskinstituudi kõrge komisjoni ette astusime, kutsus professor mu Praha restorani lõunale. Selle juurde kuulus ka väike pits Armeenia konjakit. Ma arvan millegipärast, et ta oli selle Üprusega enne tema surma kokku leppinud. Ja siis avas Vaga äkki suu ning publik vakatas, kui professor tsaariaegses vene keeles teada andis, et lisaks seitsmele positiivsele küljele on Maiste töös ka seitse suuremat ja väiksemat viga.

Kindlasti ei taha ma mööda vaadata ka Armin Tuulsest ja Sten Karlingist, kellega Üprus oli mulle Tallinnas kohtumise kokku leppinud ja mina – toona ikka alles noor mees – mõisatesse ära põgenesin. Minu kauaaegseks mentoriks on olnud ka Kieli ülikooli professor Lars Olof Larsson. Praktiliste elusuuniste eest olen tänulik Fredi Tompsile, meie seast lahkunud Teddy Böcklerile ja Rasmus Kangropoolile, keda olen pidanud oma kolleegideks ja sõpradeks. Kogu eeskujude ja õpetamise loo võtaksin Goethet parafraseerides kokku lausesse: kunstiajalugu õppides me mitte ei õpi midagi, vaid saame millekski.

Oled viimased kolm kümnendit pühendanud kunstiajaloo õpetamisele nii kunstiakadeemias, maaülikoolis, Tartu ülikoolis kui ka mitmes muus Euroopa ülikoolis. Mida oled õppejõuna pidanud oluliseks oma õpilastele edasi anda?

Vastuse leiad minu viimasest lausest. Kunstiajalugu on lunastus. Tee ilu ja tõe juurde vabastab. Praegu olen isegi pisut hämmastunud, et mind on hakatud austama õpetaja tiitliga. Olen lihtsalt üritanud anda vaimule suuna ja mõttele meetodi. Mida täpselt minu õpilased on minult saanud, seda mina ei tea. Viimati, kui veel hetk enne sulgemist jõudsin, ähmi täis, rahvusraamatukokku, peatas mind uksel turvamees ja küsis, kas mina olengi siis see õpetaja Maimu Maiste poeg? Emal olid tunnid alati korralikult ette valmistatud, vihikud värviliseks joonitud, teda kui õpetajat on meenutanud näiteks akadeemikud Andrus Pork ja Jüri Allik. Mina sinnamaani ei küüni.

1999. aastal asutati Kanuti gildi majas sinu eestvedamisel Tallinna restaureerimiskool. Millest see samm toona tõukus? Miks tundus, et seda on vaja ja selleta ei saa?

Kui kool kunstiülikooli juures pea veerand sajandit tagasi tegutsema hakkas, siis töötasid seal kaks inimest: Krista Laido, keda kõik restauraatorid praeguseni tunnevad, ja mina. Lisaks nn täienduskursustele oli meil algul üks magistrant, siis tuli esimene kursus bakalaureuse­tudengeid, veel ja veel magistrante, kellel seljataga pikk erialane kogemus ja nii mõnigi neist minust vanem, ning lõpuks doktorandid. Kooli oli hädasti vaja.

Tänu rektor Ando Keskkülale ja prorektor Lylian Meistrile oli võimalik eraalgatus ära riigistada. Praegu on restaureerimiskool (EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakond) mitte üksnes üks esimene, vaid tänu Lilian Hansarile ja Hilkka Hiiopile kindlasti ka üks teednäitavamaid koole Euroopas. Mul on selle üle väga hea meel.

Restaureerimiskoolist ja toonastest meeleoludest inspireerituna korraldasid koostöös Kadrioru kunstimuuseumiga konverentsi ja ilmus ka kogumik „Varemed“ (2004). Tsiteerin sind ennast: „Mitte kõik varemed ei ole selleks, et neid üles ehitada. Mitte kõik pole aga ka selleks, et teha nad maaga tasa. Oskus neid kahte asja eristada tähendab oskust leida üles tee tuleviku ja mineviku vahel.“ Nüüd on taas rohkem kui aktuaalne kõneleda varemete semiootilisest tähendusest ja praktilisest väljundist: Tartu toomkiriku varemetesse kavandatakse moodsat klaaspaviljoni restoraniks. Kuidas suhestud n-ö ajaloomonumentide nüüdisajastamisse ja neile uue tähenduse andmisse?

Immanuel Kanti arvates on tõeline kunst ülalpool selle praktilist kasutamist. Kanti ajast pärineb ka käibefraas „schön und nützlich“ ehk „ilus ja kasulik“. Midagi ei saa välistada. Silmas tuleb pidada, et jäljed, mille on jätnud eelnevad põlvkonnad, väärivad meie suurimat austust ja muld, millel mälestised seisavad, on püha. Nii lihtne see ongi. Kui suudame seda silmas pidada, siis ei ole miski välistatud.

Kõik oleneb väärtustest, maailma kodanikuks olemisest ja moraalist. Oma eksirännakutelt meenuvad mulle kaks paika – v.a nõukogude vandalism –, kus sakraalne ruum oli saanud profaanse otstarbe. Neist üks on Inglismaal Yorkis, kus ühele väikesele telliskivist kirikule paigaldati silt „Pub“, ja teine Iirimaal, kus seinale oli riputatud plagu „Monastery for sale“ [„Müüa klooster“ – toim]. Püha Augustinuse järgi kõneleme mineviku olevikust, oleviku olevikust ja tuleviku olevikust, mis kõik on meie peas ja mujal neid ei ole.

Kõrvaltvaatajana näib mulle, et sinu maailmas on kaks punkti, mis su loometööd kõige rohkem inspireerivad: Rooma ja Valkla. Oled öelnud, et Rooma tundmaõppimiseks ei piisa inimesele ühestainsast elust. Milline on see Rooma, millega kohtusid esimest korda 1986. aastal, kui viibisid UNESCO lähetusel?

Kui ma 1986. aastal Rooma jõudsin, olid UNESCO rahvusvahelises restaureerimis­koolis tunnid juba alanud. Nädalase ootamise järel Moskvas kultuuriministeeriumi pikas koridoris saabus vastu reede õhtut mees suure halli kotiga, kus sees mitmete teiste passide kõrval ka minu sinine välispass koos Itaalia viisaga. Toona ei osanud ettegi kujutada, et lisaks Nõukogude võimule võib ka kellelgi teisel olla minu tagasihoidliku isiku vastu huvi. Selle eest, et viimasel hetkel reisiloa sain, pean olema tänulik ühes kõrgete lagedega toas mind teega kostitanud kahele kõrgelt üles kammitud soenguga daamile, kes Itaalia kultuuriatašeed telefonis rahustasid: on ne russki, vaid hoopis eestlane iz goroda Tallinna. Ja seal ma siis olingi: kunagiste dokitööliste ja muude prolede linnajaos Trasteves, millest praeguseks on saanud turismimagnet. Luitunud fassaadi ja seintelt pudeneva krohviga koolimajast jalutasin esialgu lihtsalt mööda. See oli minu esimene õppetund.

Esimestes loengutes pööras toonane kooli juhataja soomlasest kosmopoliit ja erudiit Jukka Jokilehto minu senised arusaamad kui mitte pea peale, siis pahupidi kindlasti. Must võib olla valge ja valge must. Kõik, mis ei ole keelatud, on lubatud. Varemed on pühad ja restaureerimine võib olla kuritegu.

Oma Valkla talumaja puhul olen siiski pidanud silmas teistsuguseid printsiipe. Mitte ei tahaks, et sellest niipea varemed saaks.

Kui pead valima, siis kas igavene elu Roomas või Valklas? Miks?

Kümme-viisteist aastat tagasi oleksin valinud Rooma. Täna valin koduaia. Kevaditi on see täis valgeid õunapuuõisi ja sügiseti lendavad üle kured. Igaühel on oma sünnimaa, elu ja saatus. Rooma suhtes on mul kaksipidised tunded. Mäletan, kuidas palju aastaid hiljem pidasin külalisprofessorina loenguid La Sapienza Rooma ülikoolis ning kätte jõudis november, Saharast jõudis üle mere kohale kollane liivatolm, mattis Tiberi-äärsed puiesteed enda alla. Puud jõe ääres seisid raagus. Ühel hetkel avastasin end nn Rootsi majast – kultuurikeskusest –, kus leidsin peavarju, ihuüksi. Talve hakul hakkab Roomas kõhe. Õhtuti söögikohta otsides nägin, kuidas restorani pidavad pered olid läitnud kaminasse tule, kogunenud televiisori sinise ekraani ette ega hoolinud põrmugi ühest ennast igavesse linna unustanud viimasest sakslasest, kelleks mind nähtavasti minu silmavaate tõttu peeti.

Sinu esseistika ja luule reedavad ideaalmaastiku-otsingud. Kui palju peaks inimene loodust taltsutama ja oma käe ning meele järgi kujundama?

Iga sekkumine loodusesse on vägivald, ent kunst võib olla suuremgi kui loodus. Park, millest olen jutlustanud, on täiuse ja harmoonia poole pürgimuse kontsentraat, mida päriselus ei ole või ei ole piisavalt. Vajame parki nagu palvet. Park on kohal isegi siis, kui meie ise seal parasjagu ei ole. Park on meie hinge peegel ja kokkulepe jumala ja inimese vahel. Samal ajal, park, nagu ka loodus, meid ei vaja.

Sinu kunstiajaloolised uurimused ja kirjatööd on sageli tunderikkamad ja põhinevad rohkem intuitsioonil, kui akadeemiline teadusmaailm eeldab. Selle suunas liigub tänapäevane humanitaaria järjest enam. Kui vaatad tagasi viimase 50 aasta teadustööle, siis kas oled vahel tundnud, et pead n-ö vastuvoolu ujuma?

Kunagi kutsus Lauri Nebel mind teatrikoolis Tormi pojaks. Kalur ma siiski ei ole ja Juhan Smuuli olen vähe lugenud. Olen end suutnud hoida suurematest jamadest, olnud piisavalt järeleandlik ja konventsionaalne. See ongi hea, sest tõde, mille poole pürgime, ei ava end esimesest lausest, vaid enamasti varjab – ja see on igaühe jaoks pisut erinev. Igaühel meist on oma tee ja meetod. Elu on ringmäng, kus liigutakse tantsusammul. Kaks sammu edasi, üks kõrvale ja tagasi, nagu mäletan Santiago de Compostelast, kus trummipõrina saatel, tõrviku valguses, kandsid paar-kolmkümmend suurt ja tugevat meest kirikust välja ja siis ringiga kirikusse tagasi meie õnnistegija hiigelsuurt kuju. Mina olin kõrvalt­vaataja, nagu nii mõni teinegi kord elus. Mind kampa ei võetud.

Sa pole end selgelt sidunud ühegi poliitilise suuna või liikumisega, sama näib kehtivat teadustöö puhul. Sinu õpilase ja kolleegina julgen öelda, et sinus on olemas akadeemilisust välistav ja mingis mõttes anarhistlik joon, mis väljendub soovimatuses kuuluda ühte väljavalitute tsunfti või loobuda oma mõttevabadusest. Kas nõustud selle väitega? Kas see omadus on sind elus aidanud või hoopis takistusi loonud?

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Ütleksin ka, et see annab sisemise kindluse ja rahu. Tänan oma kaasteelisi ja kolleege, kes on andnud mulle võimaluse käia oma teed. Lõppude lõpuks oleme ühe ajastu lapsed, keda seovad uskumused ja tavad ning armastus samade või vähemalt sarnaste väärtuste vastu. Armastusest ei pääse keegi.

Sul ilmus äsja kogumik „Lõpp on algus“, mis on mõtteline järg raamatutele „Tuldud teed tagasi“ (2002) ja „Tuldud teed edasi“ (2007). Sinu looming hõlmab nii teaduskirjutisi, esseistikat kui ka luulet. Liigud mängleva kergusega žanride vahel. Kui peeglisse vaatad, siis keda sa seal ise näed: kas kunstiajaloo professorit, filosoofi-mõtlejat või poeeti?

Kõik need on suured väljakutsed, mida jõudumööda olen üritanud järgida. Luuletaja tahaksin olla, aga nagu teame, võrdub luuletamine eesti keeles valetamisega. Eks siis olen oma vigu üritanud teadlasena parandada, võtta appi filosoofia, mis paraku ei ole taas täppisteadus. Kunagi, kui õpetajana alustasin, siis muretsesin iga sõna pärast. Segadusse sattununa jätsin ükskord loengu koguni pooleli, tegin 45 minuti möödudes mõtte­pausi. Professoriamet on olnud boonus, mis on aidanud mõned asjad korraldada omal moel.

Sinu suur töö Tartu ülikooli kunsti­ajaloo osakonna juhina on olnud Johann Wilhelm Krause pärandi uurimine. Kui mõtled tagasi tema suurejoonelistele Tartu visioonidele, siis kas Krause oleks praegu õnnelik selle üle, mida näeb? Mida võiksid praegused arhitektid-ametnikud linna ja ülikoolilinnaku arendamisel silmas pidada?  

Kui Krause Tartus täna ringi jalutaks, võiks tal meel olla rõõmus ja süda rahul. Harva, kui kellelgi on olnud õnne jätta ühe maa ja rahva ajalukku sedavõrd sügav jälg. Kui ülikooliansamblit poleks, siis peaksime selle välja mõtlema. Minu teeneks on see, et suutsin kunagi veenda kolme graatsiat – nagu mu abikaasa neid kutsub – Hilkka Hiiopit, Kadi Pollit ja Mariann Raismat, et teema väärib uurimist. Esimesele põlvkonnale järgnes teine: Anu Ormisson-Lahe, Eda Tursk, Epi Tohvri, kes koos mitme teise uurijaga meilt ja välismaalt aitasid Krause suurprojekti lõpuni viia. Täna on Krause n-ö tütred ja pojad juba suured, igal neist oma koht ja amet, mis aga ei tähenda, et nad oleksid ülikoolile ja selle kogu Euroopas ainukordselt hästi säilinud ansamblile selja pööranud. Iga põlvkond avastab oma alma mater’i ja Krause uuesti.

Aastavahetusel sulged Tartu ülikooli peahoones kunstiajaloo osakonna ukse ja annad teatepulga üle. Mis saab edasi?

Hoian hinge kinni, et ülikoolis säiliks ja kasvaks kunstiajaloo õpetamise traditsioon. Kui vaatan sõsarülikoolide poole Helsingis, Turus, Stockholmis, Kielis või Greifswaldis, siis näen, et Tartus on üks pikk samm veel teha.

Samamoodi nagu ajalugu või filosoofia, on ka kunstiajalugu fundamentaalteadus, mille puhul ei piisa ühest Jaak Kangilaskist ega Voldemar Vagast. Praegune kunstiajaloo diskursus nõuab spetsialiseerumist, ühe professori asemel kahte professorit, lisaks veel grupitäit uurijaid ja lektoreid, tulevikus nähtavasti oma selgete piiridega institutsiooni, oma raamatukogu, pildi­panka jms.

Nii oli see aegadel, kui rahvusülikool 1920. aastatel alustas. Iseenesestki mõista on maailm sellest ajast muutunud, professionaalsusele liituva empaatia kõrval küsib praeguse aja teadus mobiilsuse ja võrkude järele, mis ka tuulise ilmaga võimaldab kaluril purjetada Heraklese sammaste vahelt avamerele – viide Francis Baconi 1620. aastal ilmunud teose „Novum Organum“ esmaväljaande tiitellehele. Esmatähtis on oskus avada uusi teemasid ja luua uusi kontakte, siis pole me üksi ja lõpuks võidame niikuinii.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht