Teekond uude teatrimajja

Tallinna Linnateatri ajaloost jookseb tugevalt läbi oma hoone ootuse teema. Arhitektuurivõistlus pani sellele loodetavasti punkti ja ehitus saab alata.

KALLE KOMISSAROV

Tallinna Linnateatri kvartali arhitektuurivõistlus

I preemia – „Paviljon“, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Märten Peterson, Martin Mclean (Salto Arhitektuuribüroo)

II preemia – „Vennad“, Martin Tago, Liis Lindvere, Reedik Poopuu, Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Lilian Männikust, Priyanka Kar, Tatiana Päss, Sirkka Johanna Siimso (KOKO Arhitektid)

III preemia – „Godot“, Eva Kedelauk, Peeter Pere, Karmen Silde, Tarmo Piirmets (Peeter Pere Arhitektid)

Eriauhinnad – „Sigma“, Paul Thynell, Matias Kotilainen, Tuomas Martinsaari, Marco Rodriguez (Opus Architecture); „Tagurpidi vaal“, Kristel Ausing, Andres Siim, Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla (Arhitektuuristuudio Siim & Kreis)

Žürii: Tallinna Linnateatri peanäitejuht, žürii esimees Elmo Nüganen, Tallinna linna haldusdirektor Viljar Meister, Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, muinsuskaitseameti ja ehitismälestiste eksperdinõukogu esindaja Krista Kodres, kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik Indrek Rünkla, Tallinna linnavaraameti ehituse ja halduse osakonna projektijuht Jevgeni Maksimov, arhitektid Ülo Peil ja Andres Ojari, sisearhitekt Ville Lausmäe.

Hiljuti lõppes Eesti arhitektuurielus oluline ideevõistlus, millega leiti Tallinna Linnateatri kvartalile terviklik ruumiline lahendus. Et mõista sündmuse tähtsust, tuleb pöörata ajaloos mõni lehekülg tagasi.

1965. aastal asutatud Eesti NSV Riiklik Noorsooteater toimis algselt Jaan Tombi nimelises kultuuripalees (praegune Salme keskus). 1969. aastal otsustati, et Noorsooteatri asukohaks saab vanalinna IX kvartal Laial tänaval. Helmi Üpruse ja Rein Zobeli koostatud Tallinna vanalinna regenereerimisettepanek nägi ette kvartali lõunaosas teatri laiendamise. 1975. aastal lõpetatigi hoonete renoveerimine ning Lai 23 teisel korrusel avati väike saal ja kaheksa aasta pärast avati lisaks keldris asuv kaminasaal. Uue, spetsiaalselt teatri vajadustele mõeldud hoone rajamisele on oldud kahel korral päris lähedal.

Esimesel korral avanes selleks võimalus 1987. aastal, mil kultuurimälestiste projekteerimise instituudis valmis eskiisprojekt (arhitektid Kalle Rõõmus, Kristiina Renter, Toomas Rank ja kunstiajaloolane Juhan Maiste) uuest teatrimajast mitmeotstarbelise liiduvabariikide kultuurisidemeid vahendava Interklubi nime all. Ette oli nähtud 500 kohaga põhisaal, pööningusaal, stuudiosaal ja mitu proovisaali. Projekti sobivuse teemal toimus ajakirjanduses ja muinsuskaitsjate hulgas avalik arutelu. Maksumuseks hinnati 10 miljonit rubla. Vaidlustest hoolimata otsustas Eesti NSV ministrite nõukogu hoone siiski rajada IX kvartalisse ning leping sõlmiti Poola ehitusfirma Budimex ja Sojuzvnešstroi vahel. Aastatel 1985–1989 tehti siseõues ehituslikud ettevalmistustööd: rajati kommunikatsioonid, samuti tehti väliuuringuid ja arheoloogilisi kaevamistöid. 1990. aastal toimus pidulik nurgakivi panek Noorsooteatri uuele hoonele, mis pidi valmima 1992. aastal. Kuid 1991. aastal laekus Moskvast kiri, mis teatas liidu tasandil rahastuse lõpetamisest.

Eesti sai iseseisvaks riigiks ning sellest alates on teatrihooneid käepäraste vahenditega edasi ehitatud. Põrgulava koos maa-aluste ruumidega ongi pärand tollest perioodist, mil oli kavas rajada sisehoovi uus saal ning alustati lava ehitusega. Alates 1995. aastast on selles vunda­mendiaugus etendatud populaarseid suvelavastusi. Vana projekti alusel teostati väiksemaid renoveerimisprojekte 1997. aastani. Järjest võeti kasutusele pööningusaal, Taevalava ning Lai 19/21 ja Aida 2 hooned ning Hobuveski Laia tänava lõpus.¹

Esimene arhitektuurivõistlus

Kuna 1987. aastal valminud projekt ei olnud uuel aastatuhandel muinsuskaitseliselt ega teatri vajadustelt enam sobiv, kuulutati 2003. aastal välja uus arhitektuurivõistlus. Selle eesmärgiks oli leida lahendus 400kohalise teatrisaali ehitamiseks Linnateatri siseõue ja viia lõpule omal ajal pooleli jäänud IX kvartali terviklik taastamine. Lähteülesanne nägi ette 1944. aasta pommirünnakus hävinud Aida tänava äärse ruumi taastamise ja sõjaeelsete mahtude ennistamise ning läbikäigu säilitamise Laialt tänavalt Laboratooriumi tänavale. Muinsuskaitse eritingimuste järgi hoiti nüüd kavandatav ehitusmaht võimalikult diskreetne.²

Kaheksa töö hulgast võitjaks valitud ideekavandi „Veepealne osa“ autorid olid arhitektid Andres Siim, Kristel Ausing ja Jan Skolimowski arhitektuuribüroost Siim & Kreis, teise preemia saanud kavandi „Kukkurjänes“ autorid Vaikla Disainist ning kolmanda koha kavandi „TAESGM“ autorid Gabriele Evangelisti ja Andres Sevtšuk.

Võidutöö kujutas endast sisehoovis paiknevat autonoomset teatrisaali mahtu, mis lõi huvitava linnaruumi. Uutest ja ajaloolistest hoonetest tekkis terviklikult funktsioneeriv teater, mille saalidel olid ühised publiku- ja näitlejate­ruumid, töökodade kompleks ning teenindavad ruumid. Saalhoone välisseina konstruktsioonideks olid monoliitsed betoonpinnad koos täpselt aktsentueeritud avadega, katusekatteks vaskplekk. Žürii kiitis võidutöö juures veel lavatorni sobivust vanalinna katusemaastikuga, kohviku paigutust Aida tänava äärde ning et hoovis jäävad endiselt nähtavaks Lai 21 ja 23 majade fassaadid. Võidutöö arhitektuurne käsitlus oli küll moodne, kuid respekteeris ajaloolise kvartali hooneid.³

2006. aastal allkirjastati kolmepoolne leping kauaoodatud hoone ehitamiseks, aasta pärast kehtestati arhitektuuristuudio Siim & Kreis koostatud Lai 23 detailplaneering, hoone pidi valmima 2010. aastal. Plaan oli avada teatri suur saal 2011. aastaks, mil mäletatavasti oli Tallinna kord kanda Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Valmis saadi ehitusprojekt, kuid ehituse algus lükkus seoses rahastamisprobleemidega ikka edasi ja edasi.

2007. aastal kandideeris Tallinn Euroopa kultuuripealinnaks, konkureerides Tartu linnaga. Tallinna projekti üks vundament oli Linnateatri uus maja ning teatril paluti osaleda kultuuripealinna reklaamikampaanias. Nagu teame, Tallinn võitis.

Kuid kõigile ootamatult kuulutas linnavalitsus 2008. aasta novembris välja avaliku internetiküsitluse kultuuriobjektide rahastamise kohta. Rahva arvamust küsiti, kumma kultuurirajatise, kas Linnateatri uue hoone või Kultuurikatla, peaks esimesena valmis ehitama. Mõlemad soovisid arenduseks saada linnalt toetust. Tagantjärele on selge, et katet oli linnal vaid Kultuurikatla soovide täitmiseks. Linnateater soovis 2011. aastaks teatri valmimiseks kokku 400 miljonit krooni, Kultuurikatel oma projektile aga 30 miljonit krooni. Internetis andis oma hääle 6496 inimest, posti teel laekus kokku 423 häält. Rahva hääl oli kõnelnud, eelistus langes Kultuurikatlale.

Jääb vaid nõustuda Elmo Nüganeniga, kes oma avalikus pöördumises ütles toona, et linnavalitsuse otsus lahendada probleem rahvaküsitluse teel oli vastutustundetu, ebaeetiline, küüniline ja kultuurivaenulik populism.⁴ Sai selgeks, et hoolimata antud lubadustest ja ettevalmistustöödesse paigutatud 32 miljoni krooni suurusest investeeringust tühistas linnavalitsus Linnateatri suure saali ehituse rahastamiskava ning ehitus jäi taas ära.

Kõigest hoolimata jätkatakse vapralt kitsukestes ruumides – publikul on liikuda ebamugav, töötatakse väga piiratud tingimustes, töökodades ei saa valmistada täismõõdus dekoratsioone, puuduvad ladustamispinnad jne. Nüüd, mil Tallinna Linnateatri hoone pidulikust nurgakivipanekust möödub 28 aastat, on taevas Linnateatri kohal jälle helgem ja päike piilub pilve tagant. Linn ja riik otsustasid panustada ühiselt vanalinna IX kvartali renoveerimisse ning esimese sammuna korraldati uus avalik arhitektuurivõistlus, mille võidutöö autoritega on alustatud projekteerimislepingu läbirääkimisi.

Uus kontseptsioon

Kuidas erineb praegune Linnateatri ruumikontseptsioon varasematest? Üllad eesmärgid – parandada teatrirahva loometingimusi ja rahuldada publiku nõudlus suurema piletite arvu järele – on alles, kuid need viiakse ellu palju ratsionaalsemalt, teadlikumalt, kooskõlas ajaloolise kontekstiga. Alles jäävad ka Linnateatri kaubamärgiks kujunenud väikesed mängupaigad, intiimne esituslaad ja keskaegse hoone unikaalne atmosfäär – plaanitav arhitektuurne lahendus säilitab teatrile ainuomase õhkkonna.⁵

Kõige suurem ruumiline muutus võrreldes varasemate plaanidega on ühe hästi suure saali asemel mitme mängupaiga loomine, säilib ka sisehoov, suured töökojad ja laod viiakse üle Suur-Sõjamäele rajatavasse tootmiskompleksi. Kavas on korrastada kogu Linnateatri kuueteistkümnest hoonest ja kahest sisehoovist moodustuv kompleks, võtta kasutusele kõik Aida tänava hooned ja ehitada juurde puuduolevad hooned aadressidel Aida 4 ja Aida 12. Ehitustööd on plaanis lõpetada 2021. aasta oktoobris.

Planeeritav Põrgulava juurdeehitis võimaldab suurendada nii lava kui ka publikuosa, laiendatavasse saali on plaanitud 350 kohta. Aida tänava äärde ehitatakse uued laopinnad, lahendatakse rekvisiidi-, kostüümi-, grimmi, heli- ja valgusosakonna ruumiprobleemid. Ühtlasi tuleb keldrikorrusele ka üks väiksem, 130 kohaga teatrisaal ning Lai 25 spordisaalist saab väike 100 kohaga saal. Hoonesse lisandub ka kaks uut proovisaali. Kammersaal likvideeritakse ning selle asemel laiendatakse publikuala. Lavaaugu kohal säilib tänavaga ühel tasapinnal paiknev sisehoov koos 500kohalise vabaõhulavaga. Etendusvälisel ajal on hoov linnarahvale avatud.⁶

Arhitektuurivõistlusele laekus 13 ideekavandit, mis kõik kvalifitseerusid. Võidutööd valis esinduslik üheksaliikmeline žürii, kuhu kuulusid nii teatri, linna, arhitektide, kultuuriministeeriumi kui ka muinsuskaitseameti esindajad. Võidutöö „Paviljon“ tunnusjooneks on sisehoovi eraldiseisev lavatorn-paviljon, mille katuse saab publikule kasutusele võtta. Siseruumide paiknemine on lahendatud külastajale elamust pakkuvalt – loodud on mänguline ja läbi korruste ulatuv astmeline siseruum, avatud on tänavalt vaated maa-alustesse ruumidesse. Võistlusel tuli arvestada rangete muinsuskaitsenõuetega ning selles töös jätkatakse Veneetsia hartast välja kasvanud traditsiooni eristada vana ja uut arhitektuuri. Oma mahtude jaotuse ja vormiga on võistlustöö vanalinlik, mis on saavutatud kõrge kelpkatusega. Fassaadidel kasutatud paas ja klaas sobivad žürii hinnangul rõhutama vana ja uue kontrasti.⁷

Teatri tegutsemine vanalinna IX kvartali hoonetes on mõneti sümbiootiline suhe: tugeva karakteriga ruume võib näha nii piirangu kui ka võimalusena. Linnateater on kohanenud oma asukohaga ning on seda võimalust hästi ära kasutanud. Elmo Nüganeni sõnul jätkab Linnateater väikeste saalide teatrina. Väikesed mänguruumid loovad vahetu ja intiimse õhkkonna, mis tingib ka repertuaari valiku, lavastuskunstniku võimalused ning publiku kogemuse. Ka Põrgulava laiendamisel tekkiv kolmnurkne saal loob näitleja vaatekohast teistmoodi ruumilise olukorra. Publikuosa on proportsioonidelt pigem lai ja lühike, lava aga lai, avar ja moodustab saaliga ühe ruumi. Näitleja asub pigem publiku keskel, suhtleb vahetumalt.

Projekteerimine ja ehitus tõotab tulla huvitav, sest vanalinna hoonete labürint ei anna end lihtsalt kätte ja palju otsuseid peab tegema ehitusplatsil jooksvalt. Olgem optimistlikud, sest pingutus on seda väärt. Elagu teater!

1 Tallinna Linnateatri ajalugu – www.linnateater.ee

2 Lai tn 23 kinnistu detailplaneeringu seletuskiri, 14. VIII 2007.

3 Informatsioon Tallinna Linnateatri uue hoone ehitamise kohta – Tallinna Linnavalitsuse istungi protokoll, 14. VI 2006.

4 Elmo Nüganeni avalik pöördumine – Sirp 3. XII 2008.

5 Linnateatri õue mahuvad kitsad tänavad ja uus saal – Postimees 18. XII 2003.

6 Linnateatri kvartali arhitektuurivõistlus – Linnaleht 15. XII 2017.

7 Arhitektuurivõistluse žürii lõpp-protokoll – 19. III 2018.

---

Kommentaar

Võidutöö on olemuslik jätk Linnateatri risomaatilisele ruumiprogrammile, lisades sinna oma uued ühendused ja kihid. Hoovialale paigutatud paviljon (lavatorn), mis muinsuskaitsereegleid järgides on lahus ajaloolisest struktuurist, loob oma perimeetris mitmesuguseid ettevõtmisi võimaldava aktiivse linnaruumi ja rõhutab teatrihoovi avamist Laboratooriumi tänavale, sidudes seeläbi vanalinna müüridevahelise koe bastionaalvööndiga. Kogu tähelepanu koondamine ümber lavatorni tekitab teatrile sisehoovi maksimaalse vabadusega platoo, mille tasapind pakub teatritegemiseks lõputult stsenaariume.

ANDRES OJARI

Andres Ojari on Tallinna Linnateatri kvartali arhitektuurivõistluse žürii liige ja EKA arhitektuuriteadus­konna dekaan.