Teenusedisain, disainimuutja ja disainitegu ehk Innovatsioonitiim

Daniel Kotsjuba: „Avalik sektor on üldse üks suurema potentsiaaliga tegutsemiskohti, kui tahetakse, et tegevusel oleks mõju.“

MERIKE REHEPAPP

Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali disainialase tegevuse preemia pälvis sel aastal riigikantselei juures tegutsev 2018. aastal loodud innovatsioonirühm, kuhu kuuluvad Merilin Truuväärt, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaar. Selle meeskonna juures tuleb esile tõsta nende tegevuse laiaulatuslikku mõju ühiskonnale. Erinevalt traditsioonilisest disainist, mis pakub tellijale ja kasutajale valmislahendusi, otsitavad nemad lahendusi käsikäes kõigi osalistega, treenitakse ja koolitatakse. Kuna innovatsioonitiim töötab avalikus sektoris, on tulemuseks kasutajasõbralikud inimkesksed avalikud teenused ning koolitatud ametnikud, kes teenuseid järjepidevalt arendavad. Innovatsioonitiim on näiteks sel aastal välja töötanud ka disainiteo auhinna pälvinud rahunemispeatuste idee, millega politsei- ja piirivalveamet pakub kiiruseületajatele, kellel puuduvad varasemad rikkumised, teha trahvi maksmise asemel rahunemispeatus.

Järgnevalt räägivad Merilin Truuväärt, Daniel Kotsjuba ja Helelyn Tammsaar tööst lähemalt.

Tegelete avalikus sektoris teenuste disainimisega ja seda tasemel, mis teile viimasel disainitööde auhindamisel lausa kolm auhinda tõi. Üks nendest on aasta disainimuutja. Mida disainimuutja õigupoolest tähendab? Mida see teile tähendab?

Daniel Kotsjuba: Disainerina on mul kahe ja poole aasta jooksul olnud eelis näha täiesti uut maailma. See on nagu eksperiment: kas disaineritel on midagi avalikus sektoris öelda, milleski kaasa rääkida? Ega me avaliku sektori disainist palju ei räägi. Kui mujal Euroopas on see arvestatav ühiskonna kultuuri osa, siis meie oleme alles avastamise faasis.

Helelyn Tammsaar: Minul on antropoloogi taust ja disainiauhindamisele pääsemine oli ootamatu. Disainmõtlemine ja disaineri vaatenurk on mulle uus ja seetõttu olen eneselgi üllatuslikult astunud mulle seni tundmatusse tegevus- ja ka hindamisvaldkonda. Esimesed võidud, äramärkimised ja tunnustused on meile mõistagi olulised, sest need annavad kõlapinda, ka jõudu ja tuge nii edasi teha, raputust, julgust teha asju, mis ei ole ilmtingimata ootuspärased ja konventsionaalsed, heas mõttes provotseerida.

Huvitav on olnud jagada kogemusi välismaa kolleegidega. Näiteks Soomes on teenusedisainerid praegu tööl paljudes avaliku sektori asutustes, mõnes lausa meeskonnana – sellest oleme Eestis veel kaugel. Teisalt olen mõistnud, et mõju võib tuleneda nii innovatsiooni­tiimi mudelist kui ka sellest, kuidas ja mida me teeme. Mandaadi tõttu on meil privilegeeritud positsioon: saame juhised ja anname tagasisidet ministeeriumide kantsleritele. See on avaliku sektori tipptase. Nendega koos projekte valides jäävad sõelale prioriteetsed. Tänu kantslerite toele on meile uksed valla ja see loob võimaluse, et tekivad asutuse- ja valdkonnaülesed meeskonnad ning koostööplatvorm teemade ühiseks lahendamiseks.

Merilin Truuväärt: Meid ei nähta ühegi asutuse esindajana. Oleme kõigi 11 ministeeriumi käsutuses ega kuulu kellegi alla – oleme justkui neutraalsed osalised. Asutustel on tihtipeale välja kujunenud jõujooned ja taak, mis põhjustab usaldamatust. Meil seda taaka pole, saame tulla värske lehena.

Kotsjuba: Meie tööformaat erineb tavapärasest, kus disainer töötab sageli üksinda, püüab klienti veenda, et maailm peaks olema teistsugune. Me kõik oleme juhid. Meeskond koosneb oma ala asjatundjatest, avaliku sektori ametnikest, ülesande parimatest osalistest ja koos nendega me selle protsessi läbime – otsast lõpuni. Oleme kogenud, et see on ka rahvusvahelisel tasemel ainulaadne. Kõik kaasavad küll ametnikke ja asjatundjaid, kuid meie tiimid käivad väljas ja intervjueerivad. Teevad välitöid, sõidavad prügiauto peal ja saavad teada, milline on prügiautojuhi elu. Kuidas käib sinise diisli autost väljavõtmine ja paagi loputamine, ja mida see, mida me teeme ja loome, tähendab. See on suur võit, kui suudame veenda välitöid tegema, ja sellesse on väga palju, tugevalt ja metoodiliselt, panustanud Helelyn.

Tammsaar: Lisaksin veel, et antropoloogia on distsipliin, mille peamine eesmärk on teise inimese mõistmine. Selle arusaama toomine avalikku sektorisse on olnud huvitav. Me töötame ju oma ala spetsialistidega, aga tavakasutaja mõistmine või tema ellu minek ei ole avaliku sektori spetsialisti töö osa. Innovatsiooniprogrammi alguses, kui saadakse teada, et tuleb minna intervjueerima ja välitöid tegema, haarab neid hirm ja õud. See tähendab ju astumist mugavustsoonist välja täiesti tundmatule territooriumile ja – mõnes mõttes – ka omaenda haavatavust. Kui minnakse küsima, kuidas süsteem töötab, peab olema valmis kuulama ka seda, miks ei tööta, miks sellega rahul ei olda. Pärast tunnistatakse, kui raske on ametnikuna ainult kuulata ja püüda mõista ning hoiduda selgitamast, õpetamast, korrigeerimast. Antropoloogilised meetodid võimaldavad minna elukeskkonda, kogeda, kuidas tema mõistab ja tõlgendab endaga toimuvat ning missuguse tähenduse annab toimuvale. Teise inimese perspektiivi nägemine on, nagu Daniel ütles, kõige suurem nihe ja see loobki eeldused paremateks teenusteks ja innovatsiooniks.

On 2030. aasta ja disainer on avaliku sektori teenistuses harilik nähtus. Tema töö on käivitada sotsiaalseid protsesse, neid juhtida, inimesi ligi tõmmata, neid motiveerida, suuremaid ühiskondlikke muutusi esile kutsuda. Milliseid oskusi see nõuab? Milliste hoiakute ja väärtustega ta peaks olema?

Truuväärt: Uudishimulik ja empaatiline. Me oleme näinud, et kui tekib lahendusidee, minnakse sellest nii käima, et unustatakse kogu eelnev töö ja triivitakse lähtepunktist kaugele, justkui unustatakse, mida üleüldse lahendatakse. Armutakse oma lahendusse, aga vaja on ka oskust tulla tagasi algusesse, tagasi kasutaja mure juurde.

Tammsaar: Peab olema oskust lahti lasta esialgsest ideest, mis on peas juba tükk aega keerelnud ja tundub hea mõte. See on raske ja eeldab leppimist olukorraga, mil ei teata, kuhu välja jõutakse, pikalt kestva teadmatuse ja kahtleva seisundi aktsepteerimist. Ka lahtilaskmist autorsusest, sest edukas loov rühmatöö on see, kus keegi hiljem ei mäleta, kellelt tuli hea idee.

Võtame rahunemispeatuse näite, mis on palju tähelepanu saanud. Me ei saa praegu näpuga näidata, kes selle idee välja pakkus, sest see oli süntees – idee ühine edasiarendus. See mõte tugines intervjuule, milles inimene rääkis, kuidas teda kõige rohkem häirib trahvi väljastamise käigus kaotatud aeg. Meie esialgne nali panna autojuhid kauemaks tee äärde seisma, arenes edasi intrigeerivaks mõtteks ja küsimuseks, kas aega väärtustatakse rohkem kui raha. Ulatusliku rahvusvahelise kajastuse tõttu saime alles hiljem aru, et olime leiutanud võtte, mida mujal ei kasutata. Sellise tulemuseni jõudmine eeldab oskust väga erinevate inimestega koostööd teha, neid kaasa tõmmata ja töös hoida.

Kotsjuba: Kui ma EKAsse astusin, selgus, et 1 + 1 ei olegi 2 ehk selged lahendus­käigud puuduvad. Pidin ise leidma tee lahenduseni ja üleminek sellisele mõtlemisviisile polnud üldse lihtne. Disainiharidus loob väga head eeldused tööks avalikus sektoris: õpetab olema ühiskondlikult tundlik ja uudishimulik ning annab sekkumistahte ja -soovi, kõndida tundmatusse ja liikuda teadmatuses, kontseptuaalselt mõelda ning näha tervikut, otsida uusi vaatenurki ja ideid. Need on iseseisvalt mõtleva disaineri eeldused.

Inimkeskse disaini õpetamise juurde peaks kuuluma antropoloogiline uurimiskäsitlus. Lihtsalt öeldes on antropoloogia teadusharu, kus püütakse mõista inimeseks olemist ühiskonna liikmena. Kõik komponendid on õppes justkui olemas, kuid praegu, olles mõistnud, kuidas metoodiliselt uurida, saan aru, et selle võiks õppekavades varakult siduda erialaõppega. Süsteemne antropoloogiline käsitlus aitab empaatilisemalt inimestesse suhtuda. Tulemusena saame lahenduste etapiks kvaliteetse sisendi.

Kui mõtlen sellele, millega ma oma töös veel maadlen, siis see on tasakaalu ja ühisosa otsimine teadusliku ja disainmõtlemise vahel. Sellega võiks näiteks magistriõpingutes põhjalikumalt ja praktilisemalt tegelda.

Truuväärt: Lisaksin veel koostöö ja juhtimis­oskused. Sellest ei piisa, kui ollakse üksi n-ö valgustatud. Kui on briljantsed ideed, aga keegi kaasa ei tule, siis ei muutu midagi. Selleks tulebki kaasa tõmmata ka need, kellest protsessid sõltuvad, kes otsuseid langetavad.

Kotsjuba: Meeskonnajuhtimise eripära innotiimis on, et me ei juhi mitte disainereid, vaid inimesi, kes ei ole disaini protsesside ja mõtteviisiga varem kokku puutunud.

Disainiprotsess on ka õpiprotsess, aktiivne disainer on õppiv disainer. Milline on olnud kõige suurem ja üllatavam õppimisvõimalus selle kahe ja poole aasta jooksul?

Truuväärt: Kõige rohkem õppetunde saime kohe innotiimi algusaastatel, kui me suurema osa tööst ise ära tegime. See tähendab, et intervjueerisime, sünteesisime need persona’deks ja kasutajateekondadeks ning analüüsisime. Oli vaja kaasata kogu meeskond kõikidesse projekti etappidesse. Nüüd kandideerivad innovatsiooniprogrammi meeskonnad, kes teevad kaasa kogu protsessi kasutajate intervjueerimisest, analüüsi ja lahenduste katsetamiseni. See on nüüd nende projekt, mitte meie asi.

Tammsaar: Protsessi usaldamist on olnud vaja omandada. Haridussüsteem kasvatas meid teadmisega, et kõigele on õige või vale vastus. See, et protsessi tuleb siseneda teadmata, kuhu välja jõutakse ja kas lahendused toimivad, on muutnud meie maailmapilti.

Ka ebaõnnestumised on väärtuslik kogemus. Tuleb olla valmis, et projekti käigus väärtushinnangud uuenevad.

Kotsjuba: Mul on olnud kaks suurt õppimiskohta. Avalik sektor on tore valdkond ja pean tunnistama, et enne ei teadnud ma sellest midagi. See, kui palju kirglikke, muutust soovivaid inimesi siin töötab, ei paista üldse välja. Avalik sektor on üldse üks suurema potentsiaaliga tegutsemiskohti, kui tahetakse, et tegevusel oleks mõju.

Koos on hea! Üksinda on paha, koos on hea.