Tehnikaülikooli parempööre rohelusse

Helen Sooväli-Sepping: „Akadeemiline jalgratta kiirtee tehnikaülikoolist Tallinna ülikoolini ühendaks pealinna kõrgkoolid ja vähendaks kõrgkoolide CO2-jalajälge.“

MERLE KARRO-KALBERG

Ülikoolid võiksid ja peaksid olema rohepöörde eestkõnelejad. Mitte ainult teadmiste, vaid ka tegudega. Sellest, millised on kõrgkooli võimalused midagi tõesti ära teha, räägib lähemalt Tallinna tehnikaülikooli rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping.

Eelmisel aastal valmisid ülikooli Musta­mäe linnaku elurikkuse uurin­gud. Mis oli nende koostamise peamine ajend?

Meil on kaks suurt globaalset kriisi. Üks on elurikkuse kadu ning teine kliimamuutused. Selleks et liikide kadumisele ning elurikkuse vähenemisele tähelepanu tõmmata peavad ülikoolid rääkima ka elurikkusest. Isegi siis, kui CO₂-mudelisse pole seda kvalitatiivsete näitajatega võimalik panna.

Me oleme tellinud alusuuringud, et nende peale toetada elurikkuse kava, mille saame valmis jaanuari lõpuks. Fikseerime olukorra ning saame teada, milline on Mustamäe kampuse parkmetsa seisund ja kuidas seda parandada.

Elurikkuse uuringutulemused olid rõõmustavad, sest meie parkmetsa kvaliteet on oodatust parem. Leidsime kaitsealuseid taimi, metsa linnustik on erakordselt rikkalik, samuti avaldab muljet liblikate ja erakmesilaste populatsioon. Uuringutele toetuvas tegevuskavas nähakse ette meetmed, kuidas seda rikkust hoida ning kasvatada. Näiteks lamapuit metsas, niitmissageduse ülevaatamine, kõvakattega pindade vähendamine ning haljastamine, hooldusraie valgustundlike kasvukohtade seisundi parandamiseks jne.

Elurikkuse seire on osa suuremast kampuse ümberkujundamise plaanist. Praegu oleme siin Mustamäe serval kui enklaav, muust ilmast ära lõigatud, soovime aga olla osa linnast, ühendada kampus Mustamäe ja Nõmmega nii, et see kõik oleks linnaelanikele kvaliteetne avalik ruum.

Koostöös Tehnopoliga korraldasime eelmisel aastal kahte kompleksi ühendava rohepromenaadi arhitektuurivõistluse. Selle üks lähte­ülesanne oligi tuua linnarahvas ülikoolile lähemale. Ühendada paremini tehnikaülikooli naabrusse rajatav riigigümnaasium linnakuga ja luua sidusam linnaruum.

Praegu jääb pärast kella kolme linnakus vaikseks ja inimtühjaks, loengud saavad läbi ning tudengid lähevad tööle ja koju. Me väga ootame Mustamäe ja Nõmme elanikke siia aega veetma. Rohealasid jääb linnas vähemaks, kuid siin parkmetsas on võimalik mõnusalt jalutada. Meie eesmärk on anda kampuse hoonete vahelisele ruumile rohkem funktsioone ning tuua roheline keskkond linnaelanikele lähemale.

Alati on küsimus, kuidas kampust arendada ja rohkem funktsioone anda nii, et elurikkus säiliks. Need on rasked kaalutluskohad ja keerulised teemad. Mustamäe kampusest on kohe üks selline näide võtta. Meil on vana unustatud staadion, kuhu kerkib pneumo­hall noortele jalgpalluritele. See on tekitanud omajagu pahameelt Nõmme elanike seas. Kardetakse, et roheala jääb nüüd väiksemaks, ülikooli süüdistatakse rohepesus. Praegu on see veidi heina kasvanud staadion, kus käiakse jooksmas, ketast heitmas ja niisama jalutamas. Meile heidetakse ette, et õues tasuta tegutsemisvõimalused võetakse nõmmekatelt halli püstitamisega ära. Ka tuleb tõdeda, et autoliiklus kasvab hoolimata sellest, et uusi parkimiskohti pole me lubanud halli ümber rajada. Ülikool on ikkagi seisukohal, et kampust tuleb arendada ning luua noortele sportimis­võimalused. Me näeme, et sellest saavad kasu kõik linna noored, ülikooli tudengid ja töötajad. Pneumohall on sealkandis varem ka olnud, nii et tegu pole millegi uue, vaid ammu unustatud vanaga. Püüame välja mõelda lahendusi, kuidas võimalikult vähe elanike kodurahu segada.

Kuidas ülikool üldse rohepöördeks valmistub ja seda läbi viib?

Tehnikaülikooli arengukavasse on kirja pandud suur eesmärk saada Mustamäe 2035. aastaks kliimaneutraalseks linnakuks. See on ulatuslik plaan, arvestades seda, et Euroopa Liit on välja käinud kliima­neutraalsuse veksli aastaks 2050.

Ülikool analüüsib ja toob välja kohad, kus me saame oma keskkonna jalajälge vähendada. Ülikoolid on ju paigad, kus luuakse uusi teadmisi, kus sünnib innovatsioon ja seega on ka loogiline, et ollakse väga edasipüüdlikud, soovitakse võtta ühiskonnas eestkõneleja ja suunanäitaja roll.

Kliimaneutraalseks saamine enne Euroopa Liidu sätestatud tärminit on loogiline, et olla mõni samm teistest ees ning näidata, milline on teekond kliimaneutraalsuseni. Paljud Euroopa ülikoolid on endale sedalaadi eesmärgid seadnud ja koondunud parimate näidete jagamiseks võrgustikesse. Soome Lappeen­ranta ülikool on teatanud, et nemad soovivad saada kliimaneutraalseks 2024. aastaks. Soomes on ülikoole, kus selleni tahetakse jõuda 2025. või 2030. aastaks. Tartu on ühinenud Euroopa linnade algatusega jõuda kliimaneutraalsusesse aastaks 2030.

Kuidas jõuda eesmärgile? Näiteks on paljudel ülikoolidel suured autopargid. Rohepöörde tuules asutakse masinaid elektrifitseerima ning see justkui annab arvutuslikult sellise võidu, mida saab näidata kliimaneutraalsuse poole liikumisena.

Tehnikaülikoolis on kokku lepitud, et meie nii ei tee. Meie eesmärk pole pelgalt näidata, et mõtleme tuleviku peale, vähendame CO₂ ainult paberil, meie tahame tõesti midagi ära teha. Praegu me veel ei tea, kas ja kuidas suudame seatud eesmärgi täita, aga see aus ülestunnistus on ülikoolile moraalselt oluline. Meie CO₂-mudel on alles koostamisel, see valmib märtsis ning siis saame edasisi samme seada.

See kõik mõjutab tehnikaülikooli Mustamäe linnaku ümberkujundamist omajagu. Peamised märksõnad edasiseks tegutsemiseks on parkimiskohtade vähendamine ja hoonete renoveerimine.

Kõige tähtsam on hoonete renoveerimine. Hooneid, mis on hapras seisus ning vajavad uuendamist, on meil omajagu. Kui me oma nõu ja jõuga oleme valmis kavandama ja projekteerima, siis renoveerimiseks meil raha pole. Mujal maailmas kuuluvad ülikooli hooned riigile või riigi ettevõtetele. Tehnikaülikooli majad kuuluvad aga ülikoolile ning vahendid soojustamiseks ja remondiks peame leidma oma taskust. Renoveerimiseks on meil olemas maailma tippteadmised: akadeemik Jarek Kurnitski, professor Targo Kalamees ja nende uurimis­rühmad.

Ka liikuvuse jalajälg on meil päris suur. Mustamäe linnak asub kesklinnast viie ja poole kilomeetri kaugusel. Ühistranspordi ning rattateede ühendused kesklinna ja teiste linnaosadega on väga kehvad. Seetõttu sõidetakse siia autoga. Vaatamata sellele, et tehnikaülikooli linnak on ideaalne koht, kus jalgrattaga liigelda ja kuhu kaherattalisega tulla, on meid ümbritsev rattataristu nadi. Õppejõud, ülikooli töötajad ja tudengid ootavad pikisilmi olukorra paranemist.

Me oleme loonud jalgrattaparklaid ja parandanud muid rattasõidu tingimusi, oleme valmis rattaparklaid kohe juurde rajama, kuid ümbritsev taristu ei tule järele. Rattateed on kehvas seisus või puuduvad üldse ning kortermajade juures pole piisavalt turvalisi jalgratta hoidmise kohti.

Meie autoparklad on pidevalt umbes, pargitakse ka ümbruskonna kortermajade parklatesse. See on terav probleem, kuid ülikool ei saa seda lahendada nii kaua kuni ühistransport ja jalgrataste hoidmise kohad kortermajade juures pitsitavad ja tingimused muudatuste tegemiseks on loomata.

See eeldab tihedat koostööd linnaga. Milline on linnavalitsuse tugi?

Me oleme linnale seda poolteist aastat rääkinud. Oleme välja käinud mõtte, et Tallinnas võiks olla akadeemiline jalgrattakiirtee, mis ulatuks Mustamäelt kuni Tallinna ülikoolini ning ühendaks ka kunstiakadeemia, tehnikakõrgkooli, muusika- ja teatriakadeemia. See oleks telg, mida saaksid kasutada ka paljud koolilapsed Kristiines ja Mustamäel.

Tehnikaülikooli taha ehitatakse suur riigigümnaasium, mis toob kokku tuhat noort, kes samuti vajavad turvalist rattaga liikumise võimalust. Kui see kiirtee oleks vaid prioriteet … Praegu see nii pole, eesmärgiks on seatud viie aastaga parandada kesklinna jalgrattateid, luuakse korralikud ühendused kuni Kristiine keskuseni. Pärast seda hakatatakse ehk mõtlema ka Mustamäe peale. Selge on see, et meie jaoks on see tempo liiga aeglane. Me räägime ligi 10 000 noore võimalusest liikuda mööda ülikoole ühendavat akadeemilist kiirteed. See võiks ju olla piisav prioriteet ühele Tallinna-suurusele Euroopa rohelisele pealinnale.

Üks osa rohepöördest on keskkonna arendamine, teine, isegi suurem osa, inimeste harjumuste ja tõekspidamiste ümberkujundamine. Auto asendamine ühissõiduki, jalgratta või jalutuskäiguga on teoreetiliselt lihtne, aga kui on käes aeg mugavustsoonist välja tulla, tekib vastumeelsus. Kuivõrd on ülikooli töötajad ja üliõpilased uuendusteks valmis?

Valmisolek rohepöördeks on tehnikaülikoolis täiel määral olemas, selle juures on vaid üks aga … inimeste liikumisharjumustega tegelemine nõuab kõige rohkem tähelepanu ja me ei saa seda lahendada vaid kampusesiseselt. Küsimus on selles, millised on võimalused ja tingimused üle linna.

Tudengite käitumismustrite ümberkujundamine on muidugi keeruline, seda eelkõige seetõttu, et kõik tudengid töötavad. Autoga treppi sõitmine näikse olevat üks kriteerium, miks valitakse tehnikaülikool. Ma leian, et ülikool ei pea pakkuma tasuta parkimist, aga me teame, et kui see praegu lõpetada, ummistavad tudengite autod Mustamäe kortermajade parklad. Mustamäel pole ka loodud võimalusi rataste hoidmiseks. Lasnamäele on paigaldatud rataste parkimis­maju, sama võiks teha ka siin. Piirangud ja keelud liikuvuse kitsakohti ei lahenda.

Me peame mõtlema ka sellele, kuidas aega ja liikumist tajutakse. Kui hakata kesklinnast Mustamäe poole mööda suurt magistraali sõitma, on seda maad võimalik autoga kiiremini läbida, autovoos liigutakse edasi jõudsamalt kui ratta või ühissõidukiga.

Peagi valmivast CO₂-mudelist saame teada, kui palju tuleb parkimist vähendada. Peame igal aastal ilmselt loobuma 15–17 parkimiskohast – seda teame juba nüüd. Praegu koostame koos Teliaga ka liikuvusuuringut, millest saame teada, kuidas meie tudengid ja töötajad ülikooli tulevad, kuidas liiguvad ning sellest lähtuvalt saame hakata muutma käitumisharjumusi. Ja mis kõige tähtsam – me ei räägi ju ainult CO₂, vaid tuhandete noorte ja täiskasvanute füüsilise ja vaimse tervise parandamisest, elukvaliteedi tõstmisest.