Teno Velbri 9. IX 1938 – 11. VII 2024

Lahkunud on mööblidisainer ja sisearhitekt Teno Velbri. Tema kavandatud on suur hulk Eestis tööstuslikult toodetud mööblit ning vabrikule Standard kavandatut võib pidada Velbri elutööks.

Teno Velbri lõpetas Tallinna X keskkooli 1960. aastal. Sammudes isa Edgar Velbri jälgedes ja saades aimu mööbli kujundamisest ja valmistamisest juba varem, asus Velbri õppima Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ruumikujunduse erialal ning lõpetas selle 1964. aastal, lõputööks kolmetoalise korteri elu-, magamis- ja lastetoa terviklik mööblikomplekt.

Enne ERKI lõpetamist oli Velbri töötanud juba aasta mööbli eksperimentaalvabrikus Standard, kujunduskeskuses, mille meeskond määras tollal Eesti mööblitööstuse ilme. Ta pühendus selle ülesande täitmisele 32 aastaks, 1994. aastani. 1970. aastast oli Velbri Standardi peadisainer, kavandades tööstuslikuks tootmiseks nii kontori-, köögi- kui ka elutoamööblit. See tähendas ühtlasi kogu ENSV mööblitööstuse suunaja positsiooni.

Kui Velbri kõrgkooli lõputöö oli äärmiselt rafineeritud vormikeelega modernistlik mööblikomplekt, siis tema kavandatud tuntuim mööblisari Estonia (1967) pälvis kuldmedali NSV Liidu rahvamajandussaavutuste näitusel, valiti esindama NSVLi Kölni mööblimessil ja sellest sai Nõukogude Liidu esimene eksporditav mööblikomplekt. Selles Valga mööblivabrikus toodetud komplektis õnnestus Velbril oskuslikult ühendada kaasaegne lähenemine rahvusliku teemaga.

Velbri 1960. aastate kontorimööbli ja terve rea varaste sektsioonkappide hulgast on tuntumad mudelid seeriast 300 (1963), mis koosnes 28 erinevast kapist, mille valmistamiseks kasutati unifitseeritud sõlmi ja detaile. 1965. aastal valmis Velbri käe all ka söögi- ja puhkenurga mööblikomplekt KE-4-65, kus on põimitud puhtad ja selged jooned. Komplekt koosneb sektsioonmööblist raamatute, ajakirjade ja lauanõude hoidmiseks, puhkenurgamööblist kahe tugitooli, diivani ja diivanilauaga ning söögitoa toolidega.

Teno Velbri pidas peamiseks töiseks väljakutseks oskust kavandada keskmist mööblit keskmisele tarbijale ja teha seda võimalikult hästi. Tema panus oli sillutada teed selgele ja rahulikult mõjuvale vormikeelele, väljapuhastatud ja nähtavale konstruktsioonile, julgusele vaadata pigem üle lahe kui täita ida poolt tulevaid nõudmisi ning veenda selle valiku õigsuses ka tööstuse suunajaid. Tema vaates tähendas modernism läbimõeldud mugavust. Velbri lemmikmaterjal oli puit, eelkõige mänd, ja seda soosis ta kivi, metalli ja plasti kõrval.

Ajal, mil Teno Velbril oli võimalus suunata Eesti mööblitööstuse nägu, tehti tööd valdavalt käsitsi joonestades – ja käelisi oskusi hindas ta oma erialal kõrgelt. „Arvuti on tore asi, aga joont peab oskama tõmmata,“ rõhutas ta.

Aitäh kõigi tõmmatud joonte ja nende ristumisel loodud maailmade eest!

Eesti Sisearhitektide Liit

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum