Teekond läbi urbsuse

Vajadus teiste inimestega seotud olla ja suhelda, näha ja nähtaval olla, on meie olemasolemise põhjapanev aspekt.

TETJANA KASIMA

Lähme, käime siis, sina ja mina,

kui õhtu on laotunud vastu taevasina

nagu eeternarkoosis patsient lõikuslaual;

lähme, käime, läbi neid pooltühje tänavaid,

kus pomiseb üks-teine pelgupaik

unetutest öödest odavates ühe-öö-hotellides

ja rämpslokaalidest, milles kleepjad põrandad:

tänavaid, mis venivad nagu üksluine argument

täis reetlikku kavatsust, et

juhtida sind ülekaaluka küsimuseni…

Oh, ära küsi „Mis see on?“

Lähme, käime ja külastame.

T. S. Eliot, J. Alfred Prufrocki armulaul

Inglise keelest tõlkinud Juhan Aru

Mööda Vana-Kalamaja jalutamine paneb mind mõtlema kolmele asjale: urbsus, flâneur (pr uitaja, kondaja – tlk) ja passeggiata (it jalutuskäik – tlk). See tänav toob need kolm mõistet meelde ja laseb kogeda, kuidas nad elus võiksid tunduda. Selline võib olla linnas jalutamise üllatav efekt, kus abstraktne idee või mõiste võib materialiseeruda konkreetseks kogemuseks ja saada hoomatavaks ning kirjeldatavaks. Sellele olen mõelnud sõiduteed ületades, vanalinna selja taha jättes ja leides ennast väikeselt väljakult Balti jaama tagant, kus tänavalambid heidavad valgust kollastele ja rohelistele lehtedele asfaldil, sundides vaatama enda ümber, üles ja alla.

On hämmastav, kuidas harjumused dikteerivad, kuhu me vaatame ja mida me näeme ning järgnevalt, mida me mõtleme. Uude keskkonda sattumine kutsub teistmoodi vaatama, käituma ja nägema. Üle väljaku ja pöördtoolidest mööda minnes mõtlen, kuidas ruumi avamine avab selle avastamiseks ja muudab urbseks.

Linna urbsuse kontseptsioon rõhutab, et linnad peavad olema ligipääsetavad, sidusad ja külalislahked, rõhuasetusega inimkesksele disainile ja ehitatud taristu ning avatud rohealade tasakaalule. See on püüe rajada linnu, mis oleksid elamiseks mugavad, kestlikud ja kohandatavad elanike muutuvate vajadustega. Seda kontseptsiooni tutvustasid esmakordselt Walter Benjamin ja Asja Lacis lühikeses essees¹ Napoli kohta, kus nad kirjeldavad Napolit „järsuna“. Edasi kirjeldavad nad Napolit kui paika, kus „mitte keegi ei orienteeru majanumbrite järgi“, sest „orientiirideks on poed, kaevud ja kirikud“. Lisaks on linn täis peidetud nurgataguseid ja paiku, mida mööduja ei märka, ja „silmapaistmatu uks, sageli lihtsalt kardin, toimib uksena, mis viib tänavalt kirikusse“. Linn on täis künniseid, kust on kerge üle astuda ja kus „rõdu, hoov, aken, värav, trepp, katus on ühtaegu lava ja loož“. Eraelu linnas on „hajutatud, urbne ja segunenud“, kus „iga isiklikku hoiakut või tegu läbivad ühiselu hoovused“.

Mööda Vana-Kalamaja edasi sammudes ja Napolile mõeldes näen läbi tarade teiste inimeste aedadesse ja üle tänava majade hoovidesse, mille olemasolustki te ei teadnud, kuid mis veel tähtsam, te näete inimesi majades, hoovides, kohvikutes, klaasakende taga juuksuri juures või tassikest kohvi joomas. Teist saab osaline tänava- ja linnaelus, mitte lihtsalt nähtamatu möödakäija. Tänav haarab teid kaasa seal toimivate suhete võrgustikku.

Mingil maagilisel moel näete läbi linna, müürid ja majad muutuvad urbseks sarnaselt XIX sajandist pärinevate Pariisi passaažidega, te ei saa enam lihtsalt ümber majade jalutada, vaid jalutate nende klaasakende kaudu, mis avavad linna sisemise elu väljapoole. Heaks näiteks urbsusest on Kalamaja muuseum, kus piirid privaatse ja avaliku vahel on hägustunud ja muuseumi sisse astudes astute kellegi elutuppa või kööki ning saate osaks nende kodusest keskkonnast. See läbi maja liikumise tunne paneb mind flâneur’ile mõtlema. Kuigi see termin on seotud XIX sajandi Prantsuse kirjanduse ja linnakultuuriga, on ta paindlik sobituma iga linnaga. See tähistab inimest, kes kõnnib tõttamata läbi linna, jälgides linnaelu ja maailma tema ümber. Igaüks võib olla selline inimene, Kalamaja toob flâneur’i tagasi, muutes seal jalutajad kord nähtavaks, kord nähtamatuks, seotuks ruumiga nende ümber ja ühtaegu endile ruumi loojateks. Vabadus, mille linnas jalutamine annab, on hindamatu ja paneb soovima teha sealsed paigad enda omaks. Aja jooksul on Kalamaja muutunud kultuurikonteineriks, kus isiklik ja ühiskondlik ajalugu sulab kokku. See piirkond on oma ajaloo kihthaaval kokku kogunud. Mööda Kalamaja edasi liikudes leiate järgmise huvitava piirkonna, mis lubab näha läbi maja, luues koridore hoonete vahele, mis kunagi olid ühes tükis. Krulli kvartal on muutunud urbseks piirkonnaks, kus minevik ja olevik kohtuvad ning on uurimiseks valmis. Jalutades ei tea te iial, kellega te võite kohtuda. Kohtumised on linnaelu lahutamatu osa. Italo Calvino, kes sai kuulsaks rikkast kujutlusvõimest kantud romaaniga „Nähtamatud linnad“ (Perioodika, 1994), kirjutab: „linnad on võõraste ja sidemete paigad“. Walter Benjamin räägib kohtumistest kui eluplahvatusest tänapäeva linnas. Kahepeale kokku peegeldavad need definitsioonid elu olemust linnas. Linnadest saavad uute mängijatega orkestrid, kes on esimest korda kokku tulnud, et harjutada keerukaid muusikapalu. Kuigi nad kõik harjutavad üksteisest eraldi, tekitavad nad koos mängides kõrvulukustavaid ja segadusse ajavaid helisid, mis vaevalt küll ilusat meloodiat meenutavad. Selles saginas muutub flâneur’i elu rikkamaks ja väljakutserohkemaks. Märkide, helide ja värvide märkamine keskkonnaga kohanemise kaudu muutub olulisemaks.

Kalamajas on palju kohti, kus võite sedasama kogeda: vana kohtub uuega. See on kummaline heterotoopia tunne, justkui oleksite mitmes kohas korraga. Kohe pärast Kalamaja muuseumi, kus kohtuvad Kalamaja apteek ja Kalma saun, uhkustades siltidega aastatest, mil nad ehitati, tuleb paik, kus kohtuvad vana ja uus.

Tänav toob kokku eri vanuses inimesi ja see paneb mind mõtlema passeggiata’le. Passeggiata on itaalia traditsioon ja kultuuriline praktika, mis kujutab endast mõõdukal sammul jalutuskäiku, tihti õhtusel ajal, mööda linna tänavaid ja kõnniteid. Traditsioon on Itaalia kultuuri sügavalt sööbinud, see on sotsiaalne tegevus, millel on mitu eesmärki, näiteks suhtlemine, jälgimine ja inimeste vaatlemine. Passeggiata on itaalia elulaadi kehastus, mis rõhutab koosolemise, sotsiaalsete suhete ja lõõgastunud suhtlemise tähtsust elu lihtsate naudingutega. Raamatus „Passeggiata ja rahvakultuur Itaalia linnas: folkloor ja modernismi ilmingud“² kirjutab Giovanna Negro: „Sassani alustas harilikult passeggiata’t, jalutades linnaväljakuni ja vesteldes sõpradega. Kui mehed lõõgastuvad üldjuhul tänavaäärsetes kohvikutes ja baarides, siis naised teevad oma lõõgastava rituaalse n-ö vanniskäigu (vasche) edasi-tagasi mööda linna peatänavat. Selles elavas, kinolikus atmosfääris „segunevad tervitused, pilgud, žestid, kostüümid ja vestlused, loomaks tähenduste rikkaliku tekstuuriga lõuendit“. Passeggiata toetab mu kuuluvustunnet, kui jalutan läbi Kalamaja, ma mõtlen, et keegi ei saa olla ükskõikne paikade suhtes, kus ta jalutab, tänava kogemine jalgsi liikudes loob kaua kestvaid sidemeid. See meenutab mulle eksponaati Kalamaja muuseumist. See on saapapaar, millega nende omanik kõndis palju kilomeetreid Kalamaja uurides.

Nende ideede ilu seisneb selles, et nad ei ole seotud oma sünnipaigaga nagu Napoli või Pariis. Tõepoolest, nende universaalsus lubab neid kogeda eri maailmanurkades. Kui te kõnnite kodulinna tänavatel või tutvute uue linnaga, tunnete paratamatult, nagu viibiksite mitmes kohas ühekorraga. See tunne annab tunnistust ideede võimust, mis ulatuvad kaugemale geograafilistest piiridest ja kõnetavad eri kultuuridest ning erisuguse taustaga inimesi. Oma vahetu keskkonnaga seotuse ja ühtaegu laia maailmaga suhestumise tunne on väga sügav. See meenutab, et meil on ühine inimeseksolemise kogemus, ükskõik kus me ka ei viibi. Vajadus teiste inimestega seotud olla ja suhelda, näha ja nähtaval olla, on meie olemasolemise põhjapanev aspekt. See innustab meid uurima, ümbruskonnaga suhestuma ja sõlmima suhteid nendega, kellega oma rännakutel kohtume. Need paigad, asugu nad kodulinnas või võõral maal, on taustaks universaalse inimeseksolemise kogemuse vaatlemisele. Nad meenutavad meile ühiseid niite, mis seovad meid kokku globaalseks kogukonnaks. Lõppeks annab just ühine igatsus seotuse, mõistmise ja maailma ilu tajumise järele neile ideedele niisuguse kõlajõu ja tähtsuse, ükskõik kus te ka ei viibi. On nauding neid leida Kalamajas jalutades ja aeglases tempos linnaelu kogedes, kui kõnnitakse linnatänavatel ja tuntakse ennast ühenduses maailmaga, viibides samal ajal oma erasfääris.

Tetjana Kasima on Tartu ülikooli doktorant ja võrdleva kirjandusteaduse nooremteadur.

Inglise keelest tõlkinud Maarja Kaplinski

1 Walter Benjamin, Asja Lacis, Naples. In Walter Benjamin, Reflections. Helen and Kurt Wolff Books, Harcourt Brace Jovanovich 1925.

2 Giovanna P. Del Negro, Passeggiata and Popular Culture in an Italian Town: Folklore and the Performance of Modernity. McGill-Queen’s University Press 2004.