27.01.2023

Töö ja elu maal

Eesti iseseisvuse taastamise järgselt maapiirkondi tabanud ehitamise ja arendamise mahajäämuselt tuleb suunduda tasakaalustatud ja kestliku asustuse kursile.

ANNIKA VALKNA

Arhitektuuri võimekus lahendada probleeme avaldub selgelt ruumikasutajate hulga poolest tihedas linnakeskkonnas. Maapiirkondades elab umbes 30 protsenti¹ Eesti elanikkonnast, kuid sealse elukeskkonna ja avaliku ruumi probleemistikuga pole pärast riigi iseseisvuse taastamist süsteemselt tegeletud. Lahendatud on üksikküsimusi², suuremat üleriigilist eesmärki kannab vaid Eesti vabariigi sajandaks aastapäevaks algatatud väiksemate linnade ja asulate keskväljakute missiooniprojekt „Hea avalik ruum“. Kas sellest ikka piisab?

Maaelu romantika vs. tegelikkus

Maapiirkondade kui elukeskkonna tervikliku käsitluse puudumise taga võivad peituda majanduse prioriteedid ja maaelu alahindamine. Mida mõista väljendi „elu maal“ all ning mida defineerida „maana“? Kas maa algab seal, kus lõppeb linn?

Töö mõiste ja töö ise on viimase saja aasta jooksul liikunud põllult tehasesse ja kontorisse. Praegu elab ligi 70 protsenti Eesti inimestest linnades ja linnastumise tendents süveneb.³ Linnaelu enesekesksus toob esile linnainimeste naiivse ja ühekülgse suhtumise külaellu, maaelu kiputakse romantiseerima, sest kokku puututakse vaid maaelu puhkevõimalustega – maal käib linlane lõõgastumas. Maaelu argipäev, mis tähendab igapäevast tööd, pereelu, majapidamist, hobisid ning seltsielu, jääb linnast vaadates kaugeks ja võõraks.

Loodusläheduse järele igatsemist leidub rohkesti lauludes ja luuletustes. Lydia Koidula „Meil aiaäärne tänavas“ manab silme ette kasteheinase külatänava lapsepõlvemuinasjutu. Kodu esitletakse sageli maaelu parimais ehteis: sinine taevas, lumivalged pilved, soe päike, linnuhääled, nurmed, järved, krudisev kruusatee, must metsapiir, memm ja taat⁴. Filmist „Nukitsamees“ teame Olav Ehala üldtuntud meloodiaid, millele on taustaks kaunid kaadrid suvisest Eestimaa loodusest ning mis kinnistavad veel kord maaelu romantilist identiteeti. Maakodu on kui õnnis pelgupaik, mille rüppe ollakse valmis alati tagasi pöörduma.

Maapiirkondades elab umbes 30 protsenti Eesti elanikkonnast, kuid sealse elukeskkonna ja avaliku ruumi probleemistikuga pole pärast riigi iseseisvuse taastamist süsteemselt tegeletud.

Annika Valkna

Ametlikus maaelu käsitluses mõjub õõnsalt Eesti ruumilise planeerimise raamdokument „Eesti 2030+“, kus ühelt poolt seostatakse elu maal noorte väljarände ja sinna tagasi pöörduvate eakate või ökoinimestega⁵, teiselt poolt aga rõhutatakse maaelu sidustamise olulisust hajalinnalises keskkonnas.⁶ Maaelu stereotüüpne vaatlemine ranges raamis vanad-noored-ökoinimesed nõrgestab maaelu kui iseseisva toimiva ruumilise keskkonna kuvandit. Tundub, et raamdokumendis pole arvestatud lugematute maaelu tahkudega, mis eelnimetatud raami ei sobitu, ning see ei aita tegelikult Eesti maapiirkondade ruumilisele arengule kaasa.

Selleks et maaelu oleks jätkusuutlik, peab maal elavate inimeste igapäevaelu olema terviklik: olemas peavad olema elukoht ja kättesaadavad teenused ning jätkuma peab toimetulekuvahendeid pakkuvat tööd. Maainimeste igapäevaelu murede ja probleemidega tuleb tegeleda iga päev, mitte vaid siis, kui linnainimene maale puhkama sõidab.

Töö

Kuigi maaelu arengut seostatakse peamiselt töömahuka maaharimise,⁷ loomapidamise ja turismiga,⁸ ei määra põllumajandus moodsat maaelu juba mõnda aega. Hõivatute vähenev osakaal primaarsektoris kajastab majanduse arengut automatiseerimise ja masinate, mitte tööjõumahukuse tõstmise suunas. Seni primaarsektoris hõivatud inimesed peavad rakenduse leidma teistes sektorites. See nõuab aga spetsialiseerumist või ümberõpet.⁹ Aina nõudlikumad tööprofiilid seavad tööjõule kõrgemad ootused. Suurem spetsialiseerumine ja teadmistepõhised töökohad omakorda kasvatavad töötajate ootusi töö- ja elukeskkonna osas. Et ka maaelanikud esitavad avalikule ruumile ja keskkonnale palju suuremaid nõudmisi. See on teema, millega pole viimase 30 aasta jooksul süstemaatiliselt tegeletud. Tallinnast, Tartust ja Pärnust väljapoole jäävate piirkondade olematu ruumiline areng ja turutõrkes eluasemeturg asetab keerulisse olukorda seal paiknevad ettevõtted, sest suurest linnast väljas valitseb mobiilse töötaja sihtgrupile sobiliku elamufondi puudujääk.¹⁰ Tööjõuturu tulevikusuunad, nagu digiteerimine, protsesside automatiseerimine, tööjõu kiire reorganiseerumine ja selle vaba (riigipiiriülene) liikumine süvendab tööjõu kättesaadavuse probleemi maal veelgi.

Kõige selle taustal toimuv linnastumine pisendab linnavälise tööelu küsimust niikuinii. Tööturu jätkusuutlik toimimine nõuab eraldi poliitilist tähelepanu, et tagada maapiirkondades töö ja tööjõu kättesaadavus.

Maapiirkondade teisejärgulisus nõrgestab majandust ja sotsiaalsüsteemi. Väheneva maarahvastiku tõttu kahaneb ka maal kättesaadavate teenuste hulk, see probleem annab juba praegu tunda.¹¹ Arengusuund, et elutähtsad teenused paiknevad vaid suures linnas, on nõiaring, mis toidab linna aina enam uute elanikega maaelanike arvelt. Järjest kasvavad linnad peavad silmitsi seisma uute muredega, nagu suurenev surve sotsiaalsüsteemile, ühistranspordile ja taristule, valglinnastumine ja pendelränne, sotsiaalne segregatsioon, taskukohaste elamispindade nappus jms. Neile kitsaskohtadele pole turumajanduspõhist lahendust leitud ka suurtes Euroopa pealinnades. Lahendused sõltuvad poliitilistest otsustest.

Asula kui tervik

Praegu Eesti maapiirkondades õnneks tööd jätkub. Töökohtade olemasolu puhul tasubki rääkida sellest, millest on maapiirkondades puudu. Nimelt toimivast üürielamu- ja kinnisvaraturust. Ligi 50 protsenti meie maa-asulate eluasemekinnisvarast pärineb Nõukogude perioodist. Nende ehitiste kasutusaeg on lõpukorral ja need vajavad lisainvesteeringuid, ajakohastamist või amortiseerumise tõttu mõne elemendi väljavahetamist.¹²

Eriti kriitiline on olukord, kui soovitakse maal elutingimusi, mis kattuvad töötaja erisoovidega, nt eluaseme sobivus leibkonna suurusega, keelekeskkond, elukaaslase tööhõive¹³ ja hobitegevuse võimalused jm. Neid küsimusi ei saa reguleerida õigusaktidega, kuid nende kaalu saab vähendada oskusliku ja läbimõeldud ruumiplaneerimisega. Eluasemeküsimuse lahendamine üksi ei taga aga külaelu jätkusuutlikkust. Tasakaalustatud elamuturg vajab enamat kui nõudmise ja pakkumise võrdsust Excelis. Üle eesti tondilossidena seisvad Nõukogude-aegsed korterelamud näitavad hästi, mis juhtub kinnisvaraga, mis on arendatud vaid kõige optimaalsemat ruumiprogrammi ja töökohtade lähedust silmas pidades.

Selleks et töötaja kaaluks elukohta maal, peavad elupinna suurus, füüsilised parameetrid ja tunnetuslikud väärtused vastama tema ootustele. Maaelu säilimiseks väärivad väikekohad pikema tasuvusajaga investeeringuid elamufondi, kodusid, kus on piisavalt ruumi ja panipaiku ning kust saab astuda õue, terrassile. See on selgelt poliitiliste sihtide seadmise küsimus. Seejuures oleks vaja tarka tellimust ning väärtuspõhiselt planeeritud kinnisvara, mille jätkusuutlikkust ei ohusta muutused tööturul. Maapiirkondade elamuehituse juures tuleks silmas pidada, et luua tuleb tervikruum, mis toob esile maaelu iseloomu, ja ehitatud keskkond, mille väärtus ei lange ka juhul, kui tööturg piirkonnas areneb ja muutub või vastupidi, kaob sootuks.

Elukoha tüüp ja asula terviklik avalik ruum, lihtsamalt öeldes kaunis miljöö, on maaelu pikaajaliseks toimimiseks sama tähtsad kui töökohad. Tähelepanu tuleks pöörata jalakäijate liikumisele asula sees, korraldada parkimine, leida lisafunktsioonid hoonetevahelisele ruumile ja pakkuda asulasiseselt vaba aja veetmise, treenimise jm ajaviitmise võimalusi.

Üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ põhisõnum on Eesti linnade, alevite, külade ja üksiktalude terviklik ja süsteemne (arhitektuurne) mõtestamine ja sidustamine, et vähendada regionaalset ruumikasutuse ebavõrdsust ning ääremaastumist. Eesti iseseisvuse taastamise järgselt maapiirkondi tabanud ehitamise ja arendamise mahajäämuselt tuleb suunduda tasakaalustatud ja kestliku asustuse kursile. Niinimetatud hajalinn, kus väärtustataks nii linnalist keskkonda, eeslinnu kui ka traditsioonilisi külasid, ei toimi, kui ehitus- ja ruumiarendustegevus koondub jätkuvalt vaid Tallinna, Tartusse ja Pärnusse.

Elamispinna puhul tuleb vaadata kaugemale ehitatavast hoonest ning laiendada eluasemeküsimus avalikku ruumi. Vaid nii on võimalik planeerida hästi toimivaid keskusasulaid, kus on mõnus majadevaheline ruum ning piisavalt töökohti ning teenuseid.

Kvaliteetse elukeskkonna planeerimine maale lööks mitu kärbest ühe hoobiga. Selles on regionaalpoliitilist mõõdet, sest töökohad ja kvaliteetsed elamispinnad aitavad kaasa ka teenuste kättesaadavuse tagamisele. Olemas on ka majanduslik mõõde, sest tööjõu liikumise lihtsustamine tagab maal asuvate ettevõttete arengu. Võimalik on suurendada üldist tööhõivet, et kvaliteetne tööjõud ei jääks elukohanappuse tõttu tööturult kõrvale. Sellest võidavad kohalikud omavalitsused, kuhu laekuvad elanike maksud. Vaja on ka noorte perede toetusmeedet, et karjääriga maal kaasneksid maal laste kasvatamiseks sobilik ja kvaliteetne (üüri)elukoht ja kodulähedased teenused.

Selles kõiges on loomulikult ka ruumiline mõõde: küla tuleb arendada nüüdisaegsete ruumiplaneerimise standardite järgi.

Maaelu säilimine muuhulgas on rahvusliku julgeoleku küsimus. Kui külad ei jää tühjaks, siis hoiavad kohalikud elanikud sealsel elul silma peal. Maal on palju tõenäolisemalt tagatud toiduaine- ja energiajulgeolek. Ukraina sõja ja energiakriisi taustal on see eriti oluline.

Artikkel põhineb 2019. aastal kunstiakadeemias kaitstud magistritööl „Töö ja elu maal. Üürielupindade lisamine Imavere alevikku“, juhendajad Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe.

1 Statistikaameti andmebaas. Tabel RL21803. Rahvastik soo, vanuserühma, eluruumi kasutamise aluse ning elukoha (haldusüksus) järgi.

2 Nt Sõmeru vallamaja rajamiseks korraldati vallavanema initsiatiivil arhitektuurivõistlus ning saavutati suurepärane tulemus. R. Puusepp, Üks maja. Sõmeru vallamaja – Sirp 19. III 2019.

3 Eesti suuremad linnad said rahvastikuprognoosi aastani 2040, 8. IV 2014 – Statistikaamet.

4 Ülo Vinteri „Kodulaul“ filmist „Kevad südames“ (1985) ja Ly Kuninga luuletus „Kodu“.

5 Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“. Vabariigi Valitsus, 2012.

6 Samas, lk 12.

7 Samas, lk 13.

8 Samas, lk 20.

9 Mihkel Servinski, Märt Leesment, Eesti tööhõive struktuurimuutus aastatel 1989–2017 ja selle piirkondlikud erisused. – Riigikogu Toimetised 2018, nr 37, lk 152–155.

10 Tööstuspoliitika roheline raamat. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 2017, lk 38.

11 Veiko Sepp, Jaanus Veemaa, Teenuste uuenduslikum ja säästlikum korraldamine toimepiirkondade keskuste tagamaal. Lõpparuanne. Tartu Ülikool, 2016, lk 5–6.

12 Targo Kalamees, Karl Õiger, Teet-Andrus Kõiv, Roode Liias, Urve Kallavus, Lauri Mikli, Andres Lehtla, Georg Kodi, Andre Luman, Endrik Arumägi, Jelena Mironova, Lauri Peetrimägi, Mihkel Korpen, Lauri Männiste, Priit Murman, Anti Hamburg, Margus Tali, Erkki Seinre, Eesti eluasemefondi suurpaneel-korterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga. Uuringu lõppraport. Toim Targo Kalamees. Tallinna Tehnikaülikool, 2009, lk 7.

13 Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa Komisjon, 2010, lk 11.

Vaatamisi: 1,705