Tuleviku arhitekt on süsteemidisainer

Marvin Bratke: „Kui me ei oska valmis hoonet uuesti osadeks lahti võtta, ei saa me seda ka taaskasutada.“

RA MARTIN PUHKAN

Marvin Bratke on Berliinis tegutsev saksa arhitekt ja disainer. Arhitektidiplomi sai Bratke 2011. aastal Müncheni tehnikaülikoolist. Praegu on ta teemad uued tehnoloogiad arhitektuuris ja tööstusdisaini lahendustes. Ta laveerib arhitekti, tootedisaineri ja veebidisaineri mõttemaailma vahel, otsides lahendusi, kuidas digimeetodite ja arhitektuuri sidumise abil ehitada ökonoomsemaid ja püsivamaid hooneid. Projektijuhina teeb Bratke koostööd Los Angeleses, Berliinis ja Pekingis asuva rahvusvahelise arhitektuuripraksisega GRAFT Archi­tects.

BART//BRATKE on Londonis ja Berliinis tegutsev uurimis- ja arhitek­tuuri­stuudio, mille Bratke asutas 2014. aastal liikuvuse ja arhitektuuri­uuringute puutepunktide põhjal tuleviku­visioonide loomiseks ja valdkonnaüleste kontseptsioonide alusel mitmekülgsete tulevikuruumide kavandamiseks. Urban Beta pakub ringmajandusse kaasatud süsiniknegatiivsetele moodulhoonetele tehnoloogilisi lahendusi.

Marvin Bratke pidas 13. oktoobril kunstiakadeemias loengu „Ringtulevik. Kasvujärgse ühiskonna arhitektuur“ ning tutvustab sama teemat ka Sirbi lugejatele.

Kas selgitaksite lühidalt, miks peab ehitussektor kiiresti üle minema puitmoodulehitistele? Kuidas selle abil meie rohestrateegiat ümber kujundatakse?

Me ei pea tingimata ainult puitmoodulitest ehitama. Moodulitest on võimalik ehitada vaid osa hoonetest, tuleb olla paindlikum. Näiteks kontserdimaja ei ehita me elumajamoodulitest.

Langetatud otsused – Euroopa uus rohelepe, uued maksuseadused jne – sunnivad ka ühes kõiges suurema süsiniku jalajäljega valdkonnas ehk ehitussektoris muudatusi läbi tegema. Saksamaal saab pool arendajatest sellest juba aru. Kõige tähtsam on vanu hooneid taaskasutada ning uusi ehitada ringmajanduse põhimõtete järgi.

Oma projektis BetaPort oleme neid suuri arhitektuurimuutusi arvesse võtnud. Üks eesmärk oli luua süsiniknegatiivne hoone, millel oleks teine, kolmas, neljas jne elutsükkel. Taas­kasutus teeb hoone rohelisemaks kui kunagi varem. Seega puidust ehitamise kõrval peab lähtuma ka ring­majanduse paindlikkuse põhimõtetest, et ehitist saaks vajaduse korral ümber kujundada.

Ma pole seni näinud, et oma arhitektuuri niimoodi turundatakse. Sinine plussmärk, mida ka oma loengus mitu korda mainisite, mõjub kaubamärgina nagu Apple’i logo Macil.

Räägin, mis on selle taust. Kuigi puit on ühesuunaline materjal, on meie talad ristikujulised. See plussikujuline sammas ei ole ehitusse kuigi sobiv. Mies van der Rohe on olnud selliste talade eestkõneleja, kuid need pole kuigi funktsionaalsed. Iga ehitusinsener ütleks teile, et sellisel talakujul pole mõtet: kuna puit on ühesuunaline materjal, pole põhjust teha sellest ristikujulist ehk kahesuunalist struktuuri. Kuid meie plussikujuline tala koosneb kahest osast. Üks osa kannab nagu tavaline tala, aga teine on juhtmestiku ja torustiku paigutamiseks seest õõnes. Seega logo ja ristikujuline märge fassaadil on tuletatud puhtalt meie disainitud tala funktsioonist. Seevastu Apple’i logo lugu on hoopis midagi vastupidist, Steve Jobs tahtis logo, millel poleks arvutitega mingit pistmist.

Loengus võrdlesite oma arhitektuuri sülearvutiga, millel on avatud süsteem, mis tähendab, et teil on täielik juurdepääs selle komponentidele. Kui soovite seda parandada või näiteks klaviatuuri välja vahetada, saate seda teha. Kuid siit jõuame tehnoloogiamaailmas vastuolusid põhjustanud aruteluni remondiõigusest (right to repair). Toote toimimise tagamiseks on tehnoloogiaettevõtetel tavaliselt ainuõigus seda parandada, mis tähendab, et tarbijatel pole juurdepääsu, et seda ise teha. Mida arvate sellest beetasüsteemi puhul? Kellele talad kuuluvad ja kellel on õigus neid parandada?

Sellele vastamiseks pean tagasi tulema siniste plussmärgikujuliste korkide juurde, mis posti ja tala otsi kaitsevad. Korgi eemaldamisel pääseb ligi tala õõnsatele osadele, et vajaduse korral juhtmestikku või muid komponente parandada või asendada. Seega teeb plussmärgi kujuline kork, millest tuleneb ka meie logo, meie arhitektuursest süsteemist avatud süsteemi. On teisigi puitmoodulmaju tootvaid ettevõtteid, kuid nad valmistavad oma mooduleid üsna keeruliselt. Nad integreerivad oma MEP-süsteemid – elektri ja torustiku – nii, et neile ei pääse enam ligi. See on peaaegu nagu uus auto, millest keegi enam aru ei saa. Ja kui midagi lähebki katki, mis aja jooksul juhtub, peab helistama ettevõtte mehaanikule, kellel on parandamiseks vajalikud tööriistad. See liin toimib, kuid nii anname ära osa oma omandiõigusest ja tekibki eetiline vaidlus selle üle, kas mul on õigus ja kas ma saan oma toodet ise parandada. Kui vastus on ei, siis need süsteemid on suletud süsteemid. Ainult ettevõttel on tööriist teie seadmele juurdepääsuks. Nii teevad paljud tehnoloogia- ja sõidukiettevõtted ja kliendid on sattunud sõltuvusse eraldi pakutavast hooldusteenusest. Meie tahame luua tooteid, millele vajalik hooldustugi on olemas, igale moodulile on juurdepääs. See on ringmajanduses ülioluline, kui elame kasutatud hoonetes, mis vajavad värskendamist või kohandamist, ning kui me enam ei mõista, kus neis hoonetes asub ventilatsioon, kuidas pääseda ligi pistikupesadele jne, niimoodi saab neist järjekordne hiiglaslik prügihunnik. See kehtib ka puitmoodulmajade tootjate puhul. Hoone võib olla ringmajanduse põhimõtete järgi disainitud, aga kui me ei oska valmis hoonet uuesti osadeks lahti võtta, ei saa me seda ka taaskasutada.

Eelmisel aastal, kui BetaPorti projekti lõpetasime, tuli elektrik juhtmetöid tegema. Tellisime ta kaheks päevaks, kuna ta ei olnud projektiga kursis ja tahtsime olla kindlad, et juhtmestik, pistikud, valgustus jne saavad õigeks ajaks valmis. Näitasin talle üht meie IKEA välimusega ehitusjuhendit ja nelja tunni pärast tuli ta teatama, et kõik on valmis. Olime rabatud, sest võitsime peaaegu kaks lisapäeva ja tavaliselt võtavad need asjad palju kauem aega. Meie beetasüsteem oli nii arusaadav ja ligipääsetav, et talle oli see lihtne ja kiire töö. Nii et ainuüksi see juhtum tõestab, et meie kontseptsioon toimib.

Põhimõtteliselt on siis tegu hoonete arusaadavaks disainimisega?

Jah, ma olen auto näidet korduvalt kasutanud. Kui turule tulid uued nutilahendustega rikastatud ülikeerukad autod, oli vaja täiesti uut eriala nimetusega mehhatroonika, et neid digitaalsete ja mehaaniliste lahenduste piirimail loodud autosid mõista ja parandada. Kui avate 2022. aasta BMW kapoti, pole teil aimugi, kuidas mootori osadele ligi pääseda. Ma ei tea, miks seda kapotti enam üldse avada saab, sellel pole mõtet. Ilmselt lihtsalt selleks, et imetleda läikivat kroomitud mootorit, millel on logod ja muu peal. Sama ka hoonetega. Saksamaa ehitusseadustes on palju ehitamist mõjutavat paberimajandust. Meil on seadused soojustuse, kandvate seinte, viimistluse – kõige kohta. Enamasti poleks seda vaja, kuid on pärit ettevõtetelt, kelle tooted moodustavad osa ehitisest, nt soojustus, aknad, tehnoseadmed jne. See teeb hooned ja joonised liiga keeruliseks, nii et isegi arhitektid ei ole projekteerimisjooniste tegemiseks kvalifitseeritud, mistõttu joonised tellitakse muudelt ettevõtetelt.

Linnaehituse teeb jäigaks seaduste kiht. Vaidlust tekitavad omandiküsimused, mis takistavad näiteks kortermajade hoovide korrastamist. Kuidas toimib beetasüsteemis korterelamu laiendamine, kui näiteks ainult üks perekond seda teha soovib?

Oleneb, millise hoonega on tegu. Sõltub arendajast, sõltub investorist. Ei ole universaalset vastust, sõltub, missugune on hoone finantseering. Võimalusi on palju. Kuigi mulle meeldib Saksa ehitusseadusi kritiseerida, on seal ka üks hea asi – Erbbaurecht, mis kehtestati pärast Berliini müüri langemist Ida-Saksamaa ajast maha jäänud elamuturu jaoks. See kujutab endast hoonestusõigust kellegi teise maal. Tavaliselt renditakse maa 99 aastaks ning rendi lõppedes saab seda kas pikendada või maja maa omanikule müüa. Tavaliselt luuakse lepingusse astumiseks mitme inimese peale MTÜ, mille kõik liikmed on võrdsed ning võtavad otsuseid vastu hääletades. Nagu korteriühistus. See on parim alt üles süsteem mitme leibkonna peale hoone ehituse rahastamiseks. Selles raamistikus õitseks meie beetasüsteem, sest MTÜ omanikel on võimalik hääletada hoone laiendamise või renoveerimise poolt. Ülejäänuga tegeleb beetasüsteem, mis muudab ruumiloome ja otsuste vastuvõtmise demokraatlikumaks, sest hoonele pääseb ligi ka osa kaupa. Ning kõike saab alati muuta, lisada, eemaldada.

Mulle meeldis teie loengus kõlanud fraas „empaatia ehitamine“. See on tänapäeva linnakeskkonnas olulisem kui kunagi varem. Kuidas tuua arhitektuuri rohkem empaatiat, millised on vahendid?

See on laiem kui ainult arhitektuuri teema ja seotud küsimusega, kuidas tahame tulevikus elada. Toon näite. Meie büroo nelja asutajat senised töötingimused ja -kogemused enam ei rahulda, mistõttu tahame firma omandivormi demokratiseerida nii, et ka töötajad omaksid osa ettevõttest. Sellel on nii häid kui halbu külgi. Eesmärk on äratada töötajates tugevam identiteeditunne ja anda neile ettevõtte tuleviku kujundamisel suurem hääleõigus. Kuid meie jaoks on see osa vastutuse loovutamine, mida on üsna raske teha. Kõlab lihtsalt, aga selleks sobiva seadusandliku raamistiku loomine on suur võitlus. Me anname hääleõiguse inimestele, kes ei jaga täielikult ettevõtte asutajate riskikoormust. See ei puuduta niivõrd hierarhiat firma sees, vaid osalemist ja omandiõigust. Tahame, et kogu kollektiiv tunneks iga projektiga vastutust ja sidet, mitte ainult paar inimest, kes istuvad kõrgel kohal. Meie meelest on normaalne, et loomises osalevad paljud, sest me ju ka loome paljudele, seega ei ole normaalne, kui vastutab ainult üks isik.

Stsenaarium: noor pere otsib elamis­pinda, taskus olevas nutiseadmes on rakendus, mis võimaldab neil teie beetasüsteemiga oma kodu kujundada. Teatud mõttes teete seda, mida Uber taksoturul. Lõikate protsessiahelast mingid etapid välja ja ühendate toote otseteed pidi kliendiga. Kus näete selles ahelas arhitektide rolli või ongi see mõnevõrra iganenud?

Ei, ma ei usu, et oleks iganenud. Lihtsalt tänase või eilsega võrreldes toimub rollivahetus. Millega tänapäeva arhitekt tegeleb – ta muudab keele mateeriaks. Tulevikus muudab ta keele või suhtluse süsteemiks. Keegi peab need süsteemid looma nii, et kõik teaksid, kuidas nendega töötada. Seega on tuleviku arhitekt süsteemi­disainer. Ta tegeleb juhiste andmise ja juhendamisega. Mõnel teise elukutse puhul see juba nii käibki, aga arhitektuur on väga vana ja aeglaselt muutuv eriala.

Teie büroo nime Urban Beta teine pool on tuletatud beetatestimisest, mis tähendab, et miski, näiteks videomäng, tehakse kättesaadavaks kasutajate katserühmale. Kas tarkavara arendamise järgnevus võetaksegi üle linnaehitusse?

Loodan, et mitte. Sest linna teeb põnevaks ja toimivaks urbanismi põhimõtetest lähtuv pluralism. Kui linna on loonud üks inimene, siis pole tegu linnaga. Kui ehitame hoone, ei näe me seda kunagi valmis produktina, mitte kunagi. Mõned arhitektid lasevad oma hooneid puudutavatesse lepingutesse kirjutada nende muutmist keelavad sätted. Vastupidiselt tahavad arendajad aga juba lepingutesse kirja panna, et neil on lubatud hoones teatud muudatusi teha, sest keegi ei oska ennustada, mis järgmise 50 aasta jooksul juhtuma hakkab. Seega peab säilima vabadus hooneid ümber kohandada. Parem on mõelda sellele juba enne ehitamist, et mitte luua suletud süsteemi. Sellel on palju pistmist ka varem jutuks olnud empaatiaga. Mõelge teistele ja sellele, kuidas nad saavad teie alustatut jätkata.

Loodan, et mingeid alfa- või muid versioone ei tule kunagi. Selle põhjenduseks väike lugu meie nimest. Kui alustasime, tegelesime palju turundusega ning käisime ka turundusnõustaja juures. Esmalt ütles ta, et meie firmal on kehv nimi, mis jätab mulje, nagu oleksime poolikud, ei ole valmis. See jäi selle nõustajaga viimaseks kohtumiseks. Vastasime: jah, tore, et aru said! Just seda me mõtlesimegi, aga sa pole meie jaoks õige inimene.