„Uidi“ prillidega näeb linnadžunglikunsti

Linnafestivali „Uit“ korraldajad Kadri Lind, Marie Valgre ja Mariliis Haljasorg selgitavad, kuidas näha kohti, mida muidu ei märka, ja et ühte linna mahub palju linnu.

HENDRIK KUUSK

„Meil ei ole tegelikult müstilisi „Uidi“ prille, mille paned ette, tšakrad avanevad ja siis tunned, kuidas koht sinuga kõneleb,“ naljatleb Kadri Lind, linnafestivali „Uit“ üks peakorraldaja. Me jalutame Tartus mööda Kuperjanovi tänavat peagi avatava installatsiooni poole. „Siia hoovi jätsin ma kunagi oma jalgratta, kui Tallinna rongi peale läksin,“ viskab Kadri oma jutu vahele märkuse ning limpsib troopiliselt palavas Tartus oma jäätist. Teine „Uidi“ peakorraldaja Marie Valgre on samuti poest jäätise valinud ning festivali kolmas hing Mariliis Haljasorg lohistab käekõrval tumerohelist jalg­ratast.

„See on minu ja paljude tartlaste lemmikpuu,“ osutab Kadri vana puu poole, mis lamab Karu pargis maaga paralleelselt, kuid ei jäta ikkagi igal kevadel pungi loomata ja ärkamata. „Ta paindus ühel hetkel lihtsalt maha ja nüüd ta kasvab nii,“ räägib Marie. „See juhtus millalgi pärast seda, kui festivali ajal oli selle puu oksa küljes kiik. Siis oli ta veel püsti,“ meenutab Marie ja lisab, et puu kasvusuuna muutus pole siiski nende süü. Küll aga võib nende süül olla muutunud tartlaste vaatenurk linnale.

Iga puu, tühi hoone ja nurgatagune on juba pea kümme aastat Tartu linnaruumist jutustava kunstifestivali korraldajatele tuttavad. Müstilisi „Uidi“ prille pole küll füüsiliselt olemas, kuid aastate jooksul on need ikkagi Kadrile, Mariele ja Mariliisile ette päevitunud. Läbi nende vaatavad nad linna teise pilguga ja piiluvad kohtadesse, kuhu tavapärane jalutaja ei julge või taha minna. 16. kuni 19. augustini sel aastal kaheksandat korda toimuv festival toob vaataja ette just need kohad, kuhu muidu ei satu, ning laenab üheks nädalaks „Uidi“ prillid ka külastajatele, et kõik saaksid kogeda linna selle eheduses ja ilus, aga ka koleduses ja hüljatuses. „Uit“ pole oluline ainult kunstnike loodud teoste, vaid linnaruumi mõtestamise tõttu. „Uidi“ galeriil pole puhtaid pindu, valgeid seinu ja kindlasti ei asu see klaasist kõrghoones. Alternatiivsest ja toorest linnapeegeldusest saab kunst, kui osata õigesti vaadata.

Festivali „Uit“ puhul on väga olulised uued ja põnevad kohad. Kui kaua aega on teil festivalipaikade otsimise peale kulunud?

Marie Valgre: Me hoiame silmad pidevalt lahti, kohtade märkamine on nüüdseks tavaline asi. Oleme ligi kümme aastat seda teinud ja linna sellise pilguga vaadanud.

Kadri Lind: Meil on peas kataloog, nimekiri huvi pakkuvatest kohtadest. Sinna saab pidevalt tühjaks jäävaid hooneid lisada ning kustutada need, mis juba lammutatud. Mentaalne kataloog on mahukas.

Kas teile antakse huvitavatest paikadest ka teada?

Valgre: Jah, aga peamiselt teevad seda meie vabatahtlikud.

Lind: Palju antakse teada ka kohtadest, mis tegelikult eri põhjustel festivaliks ei sobi. Meil on ikkagi omad standardid, näiteks turvalisus. Peopaigal peab olema ka mingi heliisolatsioon. Heli ongi kõige suurem probleem. Kunstiinstallatsioonidega on tavaliselt lihtsam, sest need ei tee nii palju lärmi kui lõpupidu.

Valgre: Eriti suurt rõõmu pakub, kui saame teha midagi kohas, mis kohe kaob, sest sinna rajatakse näiteks mõni uusarendus. See on väga äge, kui saame ühe paiga tuua linlaste kaardile ja teadvusse veel enne, kui see haihtub.

Kuidas te ära tunnete, milline on hea installatsiooni või peo koht?

Lind: Mõned kohad on nii erilised või üllatavad, et lihtsalt tahad seda teistele näidata. Näiteks soovisime korraldada peo hoones, mille sisemus on nii erakordne: keegi poleks arvanud, et seal on nii suur saal. Kahjuks see siiski lõpuks peopaigaks ei sobinud ja praeguseks seda maja enam polegi.

Kunstiprojektide puhul lähtume ikkagi festivali teemast, konkreetsest kunstnikust ning tema soovidest. Selle aasta festivali teema on linnapausid, sellest tuleneb ka kunstiteoste asukoht.

Mariliis Haljasorg: Me käisime just jalgratturite ühissõidu ehk „Tour d’ ÖÖ“ marsruudi paikapanemiseks rattaga sõitmas ja panime ette need „Uidi“ prillid. Nendega vaatadki ümbrust selle pilguga, et kus on ägedad garaažid, kus on head pausikohad, kuhu festivali külastajad viia.

Valgre: Meie prillidel saab ka filtreid vahetada. Praegu on linnapauside filter, aga olemas on ka parasiitarhitektuuri ja putkade filter.

Lind: Tuleb lisada, et „Uidi“ prillide kujund kuulub Jaanus Kaasikule, kes on pikalt olnud festivali vabatahtlik.

Kuidas leiate linnaruumi ja sinna loodava kunsti vahel tasakaalu?

Lind: See on üks ja sama asi. Tihti on nii, et kui muutub teose kontseptsioon, siis muutub ka asukoht ja vastupidi. Suur vahe on ka selles, kas tegu on kohalike või väliskunstnikega. Eesti kunstnikud saavad ise Tartusse kohale tulla, jalutada ringi ja sisse elada. Väliskunstnikel on aga teose idee olemas enne kohalejõudmist ning siis tuleb asukoht ning kunstiline lahendus kuidagi kohapeal põimida.

Haljasorg: Minu lemmikinstallatsioon on selline, kus kunstnik otsustas üldse mitte füüsiliselt sekkuda. Valisime talle Vahi tänaval välja ühe valvuriputka. Kunstnik Brad Downey läks kohale, vaatas, mis seal on, ja leidis, et see on juba nii ilus ja täiuslik, et ei soovi seal midagi muuta. Ta lahendas oma installatsiooni hoopis laheda tuurina. Neid näiteid on veelgi ja sellised juhtumid toovad paiga tähelepanu keskmesse, kuid ei muuda seda.

Ma käisin selles putkas ja sain väga intiimse kogemuse osaliseks, kuna külalised viidi tegelikult kellegi koju, mis ei vastanud loomulikult tänapäeva kõrgetele standarditele. Kuidas sellele reageeriti?

Lind: See oli tegelikult valvuri töökoht, aga ta veetis seal palju aega. Me rääkisime loomulikult ka sellest, kas ühe inimese elu võib festivalil niimoodi esile tuua. Vestlused kunstnikuga jõudsid väga ilusa lahenduseni ja minu süda jäi rahule.

Kui tähtis on festivali kontseptsioonis ajutisus?

Lind: See on festivali kese. Ajutisus annab võimaluse ideid ja kontseptsioone katsetada. Me toome ühe paiga korraks rambivalgusse, aga ei muuda seda. Kõik jääb pärast festivali samamoodi, nagu oli enne seda.

Haljasorg: Ka publiku mõttes on see oluline, sest festivalil on paigad tähelepanu all lühikest aega ja see tähendab, et nende nägemiseks tuleb nelja päeva jooksul kindlasti kohale tulla.

Valgre: Vahel me siiski ka sekkume, aga minimaalselt. Näiteks tühermaal, kus sel korral asub üks installatsioon, oleme palunud maaomanikul niita pärast festivali. Üldiselt näeme, et ajutisus on „Uidi“ tugevus. Tänu sellele julgeme ette võtta asju, mis pikaajaliselt üle jõu käiksid. Ka kunstnikele annab see neljapäevane festivaliformaat võimaluse teha teistmoodi projekte: saab ise pidevalt koha olla, reageerida situatsioonidele, sekkuda vastavalt vajadusele.

Mis saab installatsioonidest pärast festivali?

Lind: 2021. aastal Roland Seeri ja Carol Schultsi Emajõe tänavale ehitatud saun elab edasi haagissaunana. See sai niivõrd suur ja korralik ehitis, et tahtsime anda sellele teisegi võimaluse.

Valgre: Me isegi pikendasime sauna lahti­olekuaega, aga meil ei ole võimekust avalikku sauna pidada. Oleme installatsioonidele ja esemetele otsinud uut kasutust ja andnud sama ülesande ka kunstnikele. Paar festivali tagasi lõi Maiken Vardja koertele ja kassidele tajuaia „Urban Sniffar“ („Linnanuuskla“), mis jõudis lõpuks kodutute loomade varjupaika.

Lind: Üks tore näide on Nomadi arhitektide eelmise festivali teos. Nad sõlmisid Puumarketiga kokkuleppe materjalide laenutamiseks. Arhitektid ei puurinud prussidesse ühtegi auku, vaid kinnitasid materjalid sõlmede ja koormarihmadega ning andsid puidu pärast festivali lihtsalt kaupmehele tagasi.

Kui kerge või raske on kunstnikke festivalile saada ja kuidas te ennast tutvustate?

Lind: „Uidi“ teeb eriliseks see, et me ei tee lihtsalt avalikus ruumis kunsti, vaid festivali laiem eesmärk on avardada arusaama avalikust ruumist. Aga mis on siis meie manifest?

Haljasorg: Meil on raadioreklaami hüüdlaused.

Lugege need siis ikka ette!

Haljasorg: Paigad, kuhu muidu ei satu. Kohad, kuhu muidu ei lasta. Peod, mida muidu ei peeta.

Kas „Uit“ levitab armastust hüljatud ja mahajäetud linna vastu?

Lind: Nagu varemeporno, ruin porn?

Just, kas „Uit“ on ruin porn?

Lind: Mina armastan öelda, et mängime linnas läbi alternatiivseid stsenaariume. Igal festivalil püüame linnale läheneda uue stsenaariumiga. Mis oleks, kui ühe nurga peal oleks näiteks midagi sellist? Milliseid tundeid see tekitab? Kas see sütitab mingeid fantaasiaid? Milline on mõnus linnaruum? Kas see on ka turvaline?

See ei ole ju tavaline, et inimesed kõnnivad ringi ja mõtlevad pidevalt linnaruumi peale – aga festival suunab seda tegema. Kunstiprogrammi taga on ju ikka ka väike linnataju nihestamise missioon.

Valgre: Ruin porn on rohkem lõpupeo teema, pidudega oleme tõesti külastajad viinud tühjadesse hoonetesse.

Millest „Uit“ üldse alguse sai?

Valgre: Kindlasti ei korraldanud me festivali selleks, et olla suured kunstikuraatorid, vaid selleks, et teha Tartu endale ja teistele põnevamaks.

Lind: Meil läks väga kaua aega, enne kui üldse julgesime end kunstikuraatoriteks nimetada.

Valgre: Alustasime festivali koos sõpruskonnaga, sest tundsime, et linnas on miskit puudu. Otsisime alternatiivi kõigile ammu läbi käidud kohtadele ja mõne Euroopa suurlinna kogemuse näitel tahtsime ka Tartus avaliku ruumi kasutamist soodustada. Esimese festivaliga käsikäes loodi näiteks kogukonna- ja kultuurihoov Uus õu. Sündmuste kaudu avastasime uusi kohti ja hakkasime märkama kasutuseta seisvaid hooneid. Linn muutus ka meile avaramaks ja põnevamaks ning saime publiku tagasisidest aru, et seda on vaja ka teistele tartlastele.

Mis teis põnevust tekitas?

Haljasorg: Oluline on olemasoleva väärtustamine ja põhimõte, et iga vaba platsi ei pea täis ehitama. Sellest räägivad ka selle aasta linnapauside installatsioonid. Põnevad on paigad, mis on üle­minekufaasis või unustusse vajunud – need on väärtuslikud juba sellisena. Äkki saab unustatud ja seisma jäänud garaažiboksid elule äratada ja kasutada neid näituse ülespanekuks või baarina?

Mis võlu nendes normaalsele linlasele suletud ja hirmutavates paikades siiski on? Kaubamajja või Lydia hotelli te ei lähe ju festivali tegema.

Haljasorg: Kaubamajast on tegelikult üks etendus läbi käinud.

Valgre: Võlu peitub ikkagi võimaluste­rohkuses: nendes paikades on kõik võimalik ja need saab muuta ükskõik milleks.

Lind: Tiigi tänaval juhtus kord nii, et avastasime, et hooned, mis pidid olema kasutuseta, ei olnudki tühjad. Seal elasid inimesed ja kuigi neid nimetatakse kodututeks, siis pidasid nad seda maja ikkagi koduks. Sel juhul peame neid austama ja oma tegevuse ka nendega läbi rääkima. Lõpuks lõikasin seal ühel inimesel ka juukseid. See on samuti üks linna kiht, mille avastasime tööd tehes ja mida oleme aina rohkem hakanud tähele panema.

Eelmisel festivalil nägime ka, kui oluline on see, et kunstiteosed on avalikus ruumis ja kunsti saab kogeda ka ilma kinnisesse ruumi minemata. Kõik ei saa või ei taha galeriisse minna, aga tänaval saab kunsti vaadata ja nautida niisama.

Kihid on „Uidi“ programmis väga oluline ja läbiv teema. Te viite inimesed nende oma mullist välja ja näitate seda linna osa, mida nad argielus ei näe.

Lind: See on tõesti väga oluline. Inimesed on harjunud pea ära pöörama ega taha linna probleemseid kohti näha. Mind ennast on festivalikogemus küll muutnud.

Selle aasta festivali keskmes on linna­pausid. Miks need olulised on?

Valgre: Mina sõitsin just Tammelinnas mööda ühest rohtukasvanud platsist, mis on hiljuti tühjaks tehtud, aga ehitust ei ole veel alustatud. Kohalikud kasutasid olukorra kohe ära ja mängisid seal jalgpalli. Sellised alad on toredad, sest inimesed saavad neid kasutada nii, nagu süda kutsub.

Haljasorg: Peale inimeste on linnapausid väga olulised ka loodusele: taimedele, putukatele, lindudele jne.

Üks „Uidi“ sündmus on ka kolahoovi rajamine. See on paik, kus lastele on antud vabadus suvalistest asjadest ise oma mängumaailm üles ehitada. Kuidas te tänapäeva turvalises ja kontrolli all ühiskonnas midagi sellist teha julgesite?

Lind: Esmalt sellepärast, et me ise lastena mängisime nii ja see oli väga lõbus.

Haljasorg: Oma lapsepõlve kõrval oleme saanud väga palju inspiratsiooni ka MTÜ Lapsed Õue kolahoovist ja välismaalt. Näiteks Berliinis on kolahoovid olemas olnud juba pikka aega. Lapsed ei jookse seal ju naelte peal, meil ei ole lihtsalt valmislahendusi ja klassikalisi mänguväljaku elemente. Lapsed saavad juhendaja abiga kõike põnevast kolast ise meisterdada.

Valgre: Kolahoovides on ka ettevalmistuse läbinud täiskasvanud, kes hoiavad silma peal, et vaba mäng oleks ohutu.

Kas inimesed on hakanud sellele nii-öelda inetumale poolele linnas kuidagi teisiti vaatama?

Haljasorg: Neid inimesi on ilmselt alati leidunud, kes tahavad ka n-ö inetutes kohtades ja nurgatagustes ringi kolada. „Uit“ on selliste huvidega inimeste tugigrupp.

Lind: Näiteks tänu linnatuuridele hakatakse paremini mõistma linna kihte. See on küll pehme väärtus, kuid linna mitme­kesistamiseks väga oluline.

Üks meie vabatahtlik ütles, et pärast Veeriku angaari pidu elab ta oma positiivset emotsiooni iga kord angaarist möödudes taas läbi. See on küll üks inimene, üks asukoht ja üks tunne, aga mulle sellest piisab.

Haljasorg: Kui saab inimesed viia kohtadesse, kus nad varem pole käinud, ja nad näevad meie linna veidike suuremana, siis see teeb küll rõõmsaks.

„Uit“ on loonud täiesti loomuliku ja lihtsa viisi, kuidas tarbida linna ja kunsti.

Lind: Praegu on nii loomulik rääkida avalikest installatsioonidest ja avalikust kunstist, aga kui alustasime, siis oli see maagia. Otsisime täpselt selle koha, mis sobis täpselt teosega – ja see oli tollal väga haruldane. Eestis ei olnud seda tehtud.

Ka kogukonnaaiad on nüüd tavaline asi. Ma arvan, et meil õnnestus natuke kiirendada nende teket. Enne Uut õue neid eriti ei olnud, aga võib-olla sattusime ka lihtsalt õige laine harjale.

Kui see kõik on nüüd loomulik ja tavapärane, siis kas „Uiti“ saab ikka alternatiivkultuuri festivaliks pidada?

Lind: Meil pole kunagi olnud eesmärki olla alternatiivne. Meile lihtsalt meeldib oma sõpradega koos festivali teha.