Universaalne disainer Mait Summatavet

Kai Lobjakas

Näitus „Klassikud. Disainer Mait Summatavet” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 23. II, kuraator Kai Lobjakas, kujundaja Mait Summatavet. Näitusega kaasneb mahukas kataloog.

1986. aasta sügisel toimus Moskva Kunstnike Keskmajas ühel ajal kaks suurt näitust: üks oli Yves Saint Laurent’i, teine Mait Summataveti isikunäitus. Summataveti näitus paigutus 620 ruutmeetrile ja oli tollal esimene disaineri kui just selle elukutse esindaja personaalnäitus. Näitus erines varasematest ka selle poolest, et esemete ja keskkondade kõrval oli eksponeeritud ka disaineri tööga kaasas käiv oluline tugimaterjal: plaanid, joonised, detailid, lõiked ja muu selline taustainfo. Didaktilisena oli see mõeldud külastajale lähemalt selgitama selle elukutse eripära ja tööetappe. Suurt osa sellest saab näha ka sel näitusel.
Tolleks hetkeks oli Summatavet tegutsenud juba üle 20 aasta, tänaseks on sellest omakorda möödunud 30 aastat. Väljapanek tarbekunsti- ja disainimuuseumis on Summataveti loomingu kontsentraat, ulatudes seni eksponeerimata kooliaegsetest treitud küünlajalgadest Eesti Panga sisekujunduslahendusteni. Loomingulise väljundi kõrval on ta aastaid teinud õppejõu tööd, suunanud märkimisväärselt Eesti disainipildi kujunemist.
Mait Summatavet on praegu üks Eesti pikema staažiga tegevdisainereid. Pärast tislerikutse omandamist ja praktikat suusavabrikus alustas Mait Summatavet 1956. aastal kunstiõpinguid Tartu kunstikoolis puitehistöö alal ning jätkas riiklikus kunstiinstituudis ruumikujunduse erialal. Ligi kümme aastat õppimist tollaste parimate õppejõudude nagu Edgar Kuusik, Edgar Velbri, Leila Pärtelpoeg, Vello Asi, Väino Tamm jt käe all tegi Summatavetist põhimõttekindla kujundaja, kelle ampluaa kasvas kiiresti pisieseme kujundamisest mahukate interjöörilahenduste ja õpetamiseni.
Tal oli õnne sattuda tegutsema aega, mil uuenev ruumiline ja esemeline keskkond pakkus ohtralt väljundeid. Kohe pärast sõda alustanud sisearhitektid olid aluse pannud Eesti tugevale mainele kujundusmaana. Just nende toetusel hakkas Summatavet erialast tööd tegema juba kooli ajal. Tema kujunemine ja looming annavad omamoodi läbilõike tollastest võimalustest mitme aastakümne vältel.
1964. aastal teostas ta Tallinnas Tondi tänaval Vabatahtlike Tuletõrjujate Ühingu koosolekute saalis koostöös Taevo Gansi ja Lembit Aljastega oma sgrafiitotehnikas seinamaali „Tuletõrjujad”. 1966. aastal valmis tal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõputööna Narva energeetikute klubi sisekujundus. Paralleelselt õpingutega osales ta mitmetel esemekujunduskonkurssidel, mille väikevormilised väljundid olid mitmesugused treitud küünlajalad ja pähklipurustajad. Ta tegi ka aktiivselt koostööd almanahhile Kunst ja Kodu, pakkudes lahendusi valgustitele ja mööblile.
Värskelt kooli lõpetanud, asus Summatavet tööle Kunstifondi alluvusse: alguses kujundajana Kunstitoodete Kombinaadis (1966–1967), seejärel fondi peakunstnikuna (1967–1972). Tema tegevusalasse jäid nii väiksemad mööblikomplektid kui ka ulatuslikud sisekujunduslahendused.
Spetsiifilise valdkonnana on Summataveti töö hulgas palju näitusekujundusi. Sellega seoses on Summatavet kavandanud ka näituste eksponeerimisinventari ja valgusteid, mis on tihti kasutust leidnud iseseisvate objektidena.
Üks tema esimesi vastutusrikkamaid ülesandeid oligi töötada Bruno Tombergi kutsel meeskonnas koos Taevo Gansiga Eesti NSV kunsti väljapaneku kujundamisel Moskvas 1965. aastal. Ulatusliku näituse peakujundaja oli Tomberg ise, tarbekunsti eksponeerimise kavandas Mait Summatavet. Tegu oli korrastatud ja rütmistatud valgete kuupide massiiviga. Kahe klaasküljega kuubid olid valgustatud ja lõid tihedalt sisustatud ruumi, aga lahendus pakkus ka põnevaid pikki perspektiivvaateid läbi neisse paigutatud esemete.   
Sellele järgnesid mitmed teised näitusekujundused, Summatavetit hinnati ka Eestist väljaspool. 1973. aastaks valmisid näituse „Nõukogude sotsialistlik Siber” tarvis Tōkyōs väljapanekud Siberi eelajaloost ja vääris- ning poolvääriskividest. Summatavet töötas selle ekspositsiooni tarbeks välja efektsed pöörlevad ja kuppelvitriinid, mille vormilised edasiarendused on olnud kasutusel ka mitme järgmise näitusekujunduse juures. Poolvääriskivid olid eksponeeritud vitraažidena.
Koos Taevo Gansiga õnnestus Summatavetil osaleda Nõukogude Liidu väljapaneku ühe osa kujundamisel USAs 1974. aasta Spokane’i maailmanäitusel, kus tema kujundatuna valmis Nõukogude geoloogia ekspositsioon.
Sageli on Summataveti töö seisnenud näitusekujunduse ja sisearhitektuuri sümbioosis. Nii 1980. aastal valminud tarbekunstimuuseumi kui Adamson-Ericu muuseumi (1979–1984) puhul on tegu paralleelsete projektidega, kus ruumist välja kasvanud eksponeerimislahendused ja näituseinventar on orgaaniline tervik. Tarbekunstimuuseumi näol oli tegu keerulise ajaloolise ruumiga, mis tuli kohandada moodsaks ekspositsioonipinnaks. Siin õnnestus tal luua peidetud kütte- ja elektrisüsteemidega selged ja puhtad ruumimahud, mis tõstsid hästi valgustatud vitriinide ja poodiumimoodulitest eksponeerimismahtude abil esile eesti tarbekunsti ajaloo. Mõlemas muuseumis on loodud tihedalt läbi töötatud sisearhitektuuri kõrval ka unikaalset inventari, vitriine ja postamente, mille puhul on arvestatud erinevate kunstiliikide eksponeerimise spetsiifilisi (kõrgus, valgus jm) nõudmisi ja vajadusi.  
Summatavet on veel mitmete ühiskondlike ruumide sisekujunduste autor. Tema kujundatud on hotell Viru 14. korruse numbritoad ja 22. korruse restoran (1967–1972), teater Ugala (1978–1981) ja Tallinna Magdaleena polikliiniku ruumilahendused (1980–1982).
Avalike ruumide kõrval on ta kujundanud ka vähem avatud institutsioonide ruume, mis kuuluvad tänaseks eesti disaini klassikasse. Toon siinkohal välja kaks eredamat näidet. Kultuuriministeeriumi koosolekusaali kavandas ta omas ajas uuendusliku, teisaldatavateks sektoriteks jaotatud ümarlaua koos selle juurde kuuluvate toolidega, jättes kõrvale harjumuspärase T-kujulise versiooni. Veelgi säravam näide on aga eksperimentaalset disaini ja uusi ideid propageeriva näituste sarja „Ruum ja vorm” kolmandale väljapanekule (1976) loodud futuristlik ja kompaktne nn mobiilne kabinet ehk baarikapp-laud, mis koosnes painutatud mati metalli ja musta spooniga kaetud lauapinnast ning punase sisemusega liikuvast baarikapi osast. Funktsionaalselt täiendasid seda termoseavade ja elektripliidi maht ning sellesse integreeritud diktofon jm moodsad võimalused.
Erinevalt muust „Ruumi ja vormi” näitusel eksponeeritud materjalist sai see töö võimaluse edasi areneda. Summatavet töötas selle põhjal välja tervikliku kunstnike liidu juhi kabineti mööbli, mis valmis 1979. aastal ja on sealsamas tänini kasutusel ning õnneliku juhuse tahtel kabineti remondi ajaks näitusel eksponeeritud. 
1990. aastate lõpust sai alguse mahukas Eesti Panga ruumide kujundamisprotsess. Need valmisid etapiti 2006. aastaks ja töö hulka kuulus muu hulgas panga ajaloolise peasaali kahetasandiliseks muutmine selle struktuuri lõhkumata.  
Summatavet on olnud ka üks järjekindlamaid eesti valgustikujundajaid. 1966. aastast peale on ta välja töötanud üle 65 valgusti prototüübi, kusjuures ta pole kujundanud mitte niivõrd valgusteid, kuivõrd valgust. Tema otsingute meelisteemaks on eelkõige valguse peegeldumise juhtimine valgust mitteläbilaskvalt materjalilt.
Summataveti töid iseloomustab peensusteni läbitöötatus ja praktilisus, tulemuseks on alati korrastatud ja kindlasse rütmi asetatud terviklikud lahendused. Kujundajana on tema esmane eesmärk lasta kõnelda ruumi või eseme sisul, luua keskkond vastavuses selle funktsioonile. Nii loodud lahendused on terviklikud ja lõpptulemusena elementaarsed, kuigi kindlasti mitte mingil juhul anonüümsed.