Uue aja töökoda

Emajõe-äärne Lodjakoda on uus tasakaalupunkt korra ja kaose vahel, mis asendab senise kaldapealse tegevuse põhjustatud segadust.

TRIIN OJARI

Tallinlasena tuleb mul Lodjakoda Tartusse spetsiaalselt vaatama sõita. Olen arhitektuuriturist, peene roa peale kohale lendav gurmaan, kes on end kurssi viinud nii koka renomee, asukoha eripärade kui ka looga, mis külastajaid ligi meelitab. Majakogemus (nagu hea roa nüansidki) sõltub sajast tegurist: sinu meeleolust, märgatud detailidest, kohale jõudmise teekonnast, ning muidugi ka lõhnadest ja emotsioonidest, mida helid, materjalid, maastik tekitavad. Iga kogemus on siin ja praegu. Sombune november on looduse pruuniks värvinud, Emajõgi on aeglane ja hall, pilliroog sulab raagus puuvõradega kokku tihedaks graafiliseks massiks, inimesed – nagu Eestis ikka – on kuhugi kadunud.

Jalutuskäik Kaarsilla juurest piki jõekallast Lodjakoja suunas on sügiseselt flegmaatiline ja pooltoonides, näha on linna viimaste aastate pingutusi kaldamaastiku kujundamisel ning teekonnal on ilusaid kohti nii enda näitamiseks kui teiste vaatamiseks. Pealinlast tabab Tartus kindlasti korraks jõekadeduse sündroom: erinevalt mere taha jäävast tundmatusest on siin alati näha teine kallas, majad kenasti reas, veetee akende alt mööda voolamas. Jääb vaid oodata, kui Emajõe äär ja -pealne tihedama eluga täitub ning välja ilmuvad paadielamud, ujuvad kohvikud, basseinid.

Uus lodjamaja asub kaldapealse kui demokraatliku avaliku ruumi mõttes märgilises kohas – kunagi asus siin linnaarhitekt Arnold Matteuse projekteeritud väliujula (valmis 1928, hävis teises maailmasõjas ja taastati magedalt), mis muutis kultuurse suplemise kui moodsa ajaviite kõigile linlastele kättesaadavaks. Kunagise ujulani praeguseni viiv kõrge papliallee on Tartu looduslikke vaatamisväärsusi, andes jalakäija teekonnale piduliku ilme, millega arhitektuur vaevalt võistelda saab. Polegi vaja, äsja valminud Lodjakoda on läbinisti utilitaarne ehitis, must ja maadligi hoidev, korralikult otstarbe järgi tükkideks jagatud ja üleni ribilise nahaga üle tõmmatud moodne kuurikompleks. Majad projekteerinud Maarja Kask ning Ralf Lõoke Salto arhitektidest (lisaks neile on autorid Ragnar Põllukivi, Marja Viltrop ja Martin Mclean) on intervjuudes kinnitanud, et nende arhitektuuri on maastikust raske eraldada ning nad ei armasta sise- ja välisruumi vahele piiri tõmmata, lisaks kumab nende arhitektuurist alati läbi selge idee, soov ruum teatud viisil toimima panna ning kõik muu on selle sirgjooneline vormistus, ei mingit flirti muude asjadega. Sellised Lodjakoja ruumid Emajõe kaldapealsel ongi – väga otsekohesed. Väike kõne arhitektidele kinnitab, et kasinusel on muidugi ka materiaalsem põhjus, praegune projekt olevat koguni kolmas (konkurss võideti 2009 sootuks teistsuguse tööga) ja iga kord on tulnud armutu kärpimisega tegeleda. Lihtsad kolmnurgad on aga veenvad, oskus piirangud võitudeks vormistada on alati hea arhitektuuri tunnus. Lihtne on uus gurmee!

Sõna koda ei viita siin mingilgi määral muinasaegsele koja arhetüübile, vaid see on töötegemise koda ehk ruum, kus laeva ehitatakse. Kompleksi kolmest telgikujulisest hoonest keskmine on sõredate seintega kuur, perspektiivne välilava, hetkel paadiehituseks vajaliku puitmaterjali hoiukoht. Kõige väiksemas majas on saun, mida saavad kasutada ka näiteks kõrvaloleva avaliku ranna külastajad. On laupäev ja saunaahi köeb, lõhn paitab sõõrmeid, fassaadiga sama karva mustaks võõbatud eesruum viib mõtte korraks suitsusaunale. Saunamaja on kahekorruseline, aga ülevalt mööda liugteed otse vette (nagu arhitekt Toomas Reinu 1970ndatel projekteeritud Kobela kolhoosisaunas) siit ei saa – uusaja pragmatism on postmodernsed mängud kainema kesta vastu välja vahetanud.

Salto arhitektuurist kumab alati läbi selge idee, soov ruum teatud viisil toimima panna ning kõik muu on selle sirgjooneline vormistus, ei mingit flirti muude asjadega.

Terje Ugandi / Salto

Projekti tuum ehk lodjaehituse töökoda on siinsamas, kolmest õest kõige suuremas telkmajas, mille vorm ja mõõtmed on uue, 22-meetrise ning kahe­mastilise lodja ehitamiseks sobivaks timmitud. Praegu on ilusa tamme­klotsidest põrandaga peasaalis näha laeva emapuu ja töötlemist ootavaid palke, aga ka ohtralt pildi- ja infostende, lastele mõeldud tegeluslaudu ja siit-sealt kingiks saadud laevakraami – tegu on kultuurikeskusega, kus atraktsiooniks on päris töö. Laevaehitamine ise kui vaeva ja oskusi nõudev protsess kestab praegust kiiret maailma arvestades tavatult kaua, umbes neli aastat (lodi plaanitakse vette lasta Tartu kultuuripealinna aastal 2024). Digiekraanide või virtuaalprillide asemel on siin vanaaegsed käsipuurid ja tööpingid, ei puudu oma laevukese meisterdamise võimalus ning muidugi saab aega veeta kohvik-lebolas, filmirõdul ja töökoja kõrvalruumides, mis – alguse asi! – veel mõtestamist vajavad. Kõik see on pakitud tööstuslikult ausasse metalsesse kesta, vajalikud konstruktiivsed või tehnoloogilised elemendid on näha ja esil, värvigamma on hoitud must ja valge. Elu, asjad ja muidugi lõhnad on need, mis siia esialgu veel liiga puhtana tunduvasse ruumi atmosfääri loovad. Saali jõepoolses otsas oleva seinasuuruse ukse (sellesama, kust ühel päeval lodi välja läheb) saab hea ilmaga eest lükata ning piiri väliruumiga tõepoolest nagu polekski. Olgu öeldud, et uue hoone ehitusega soovis linn ka korras ja kaoses uut tasakaalu­kohta otsida, sest lodjameeste senine ehitus- ja remonditegevus kaldapealsel oli seal paraja annuse segadust loonud.

Maani katustega erinevalt volditud telkmajad on arhitektuurselt õnnestunud lahendus, selged geomeetrilised vormid ei mütologiseeri lotja kui sümbolit ning kojas harrastatav pärandkultuuriga tegelemine ei ole talle näkku kirjutatud – arhitektid on käekirja hoidnud kaasajale kohaselt universaalse, isegi range. See on töötegemine, koostöö ja kogukond kui väärtused, mis siit sõnumina vastu kajavad.

Milline on üks töökoda postindustriaalsel ajastul heaoluredelit mööda üles rühkivas Eestis, kus riigi põhitulu toob puhas ja higivaba teenusemajandus? Tööruumid peavad olevad paindlikud, mahutamaks muutuvaid funktsioone, samas pehmet lisaväärtust ja mõnusat äraolemist pakkuvad – töö ei tohi olla piin. Lodigi on ju loodushariduse ja meelelahutusega seotud teenus, ei vea nendega enam keegi turule toidukaupa või heinu nagu möödunud sajandi algupoolel. Idee, kus tegijad on aeganõudvast ehitusprotsessist teinud endale omamoodi vaba aja veetmise vormi, kaotanud töö ja puhkuse vahel piiri ning liitnud selle ajalugu ja olevikku põimivasse loosse, sobib meie aega hästi. Nüansina hakkas silma, et küsitud piletiraha kümme eurot nimetatakse Lodjakoja toetuseks, iga külaline saab loos osaline olla. Kogukondlikkus on projekti muidugi ka palju konkreetsemalt sisse kirjutatud, kogu ettevõtmine on koja rentniku ning Lodjaseltsi asutaja Priit Jagomäe, tema suure pere ja sõprade kanda ning pidada. Kõik tehakse ise ja endale, külastajaid võetakse vastu üsna kodusel moel, lapsed leti taga – kaubastatud töösuhete ja üledisainitud avalike ruumidega maailmas tundub seegi juba eksootiline. Kindlasti on see maja, mis muutub koos tema sees ja ümber toimuvaga, algav elu oma kila-kolaga ei lase praegu veel ooteseisundis oleval ruumil end liiga lõplikuna tunda. Lodjakoja ehitas euroraha toel Tartu linn ja eks vajas temagi uut tüüpi, pealegi jõega seotud maamärki ning paindlikke ruume, kus üritusi pidada – uue aja mitmeotstarbeline tööstushoone sobib selleks hästi. Üks kivi Tartu inimsõbralikku, veidi kiiksuga linna kuvandisse on jälle laotud, Tallinn, ma millegipärast arvan, selliseid maju ei ehitaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht