Uue kultuurimaja ootuses

Sirbi toimetuse vestlusringis arutatakse, mille järgi määratleda riiklikult tähtsat kultuuriobjekti, miks betooni investeerida ning millised kitsaskohad vajavad kultuuriilmas lahendamist.

MERLE KARRO-KALBERG

Juba sellest ajast alates, mil uute riigile tähtsate kultuuriobjektide otsimise konkurss välja kuulutati, on toimetuses sel teemal tuliselt arutatud. Ometi on valikuprotsessist teada nii vähe, et selget seisukohta võtta ei saa. Loodetavasti esitab riigikogu kultuurikomisjon mai alguses oma ettepaneku, millist hoonet kultuurkapitali rahaga järgnevatel aastatel ehitama hakatakse.

Seekord arutlevad valiku ja konkursi üle muusikatoimetaja Maria Mölder, kunstitoimetaja Reet Varblane ja arhitektuuritoimetaja Merle Karro-Kalberg.

Objektide valimine

Merle Karro-Kalberg: Minu meelest on kogu see uute riiklikult tähtsate kultuuriehitiste otsimine juba iseenesest napakas ja kultuurivaldkonna narrimine. Välja on hõigatud mäng, mille võitja saab kümneid miljoneid eurosid, kuid keegi ei tea, millised on reeglid – need selguvad mängu käigus. Ka korraldajad ei näi teadvat, mille põhjal nad otsuse langetavad. Nii ei tohi selliseid otsuseid küll teha, see jätab riigist ebapädeva mulje, rääkimata sellest, kuidas selline korraldus kultuurirahvast ei ühenda, vaid vastupidi, on lahutanud ja tekitanud asjatuid konflikte.

Reet Varblane: Sedalaadi rahastamise esimestele juhtumitele tagantjärele mõeldes arvan, et tegemist oli tõepoolest just selliste objektidega – Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu, Eesti Rahva Muuseum ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia –, milleta tõesti enam hakkama ei saadud. Ilmselt on see kodanikuühiskonna sündroom, et praegu võisid selliselt rahastatavate objektide nimestikku esitada oma soovi kõik, kes vähegi tahtsid ja seda põhjendada oskasid. Selles ei ole midagi halba. Segaseks ja isegi veidraks jääb aga kultuurikomisjoni esmane valik ehk siis üheteistkümnest objektist koosnev nimekiri, kust õnnelikud välja valitakse. Sealt ei paista ühtegi printsiipi, mille põhjal valik on tehtud. Kui juba valik on segane, siis mille põhjal komisjon oma otsuse teeb? Lõplik valik ei saa ju taanduda ainult sellele, kes on taotluse paremini kirjutanud ja atraktiivsemad pildid lisanud.

Kui seda nimekirja vaatan, siis joonistub seal selgelt välja üks tendents: kunstiasutuste rohkus. Selle taga võib olla, et projektide ja taotluste kirjutamises ollakse osavad, kuid kindlasti ei saa mööda vaadata kunstivaldkonna alarahastatusest. Pole oma hooneid ega tegevuseks vahendeid.

Karro-Kalberg: See lõplike kandidaatide nimekiri paneb nõutult kukalt kratsima. Taotluste sisu ja tase on väga erinevad. Osa puhul on arhitektuurivõistlus toimunud ja on teada, milline maja tuleb ja kuhu. Teise puhul on lihtsalt lehekülg idee kirjeldust.

Maria Mölder: On ka selliseid, mille puhul ei saa üldse aru, mida tahetakse. Näiteks Saaremaa muuseum. Tausta teadmata pean mina muuseumiks seda, mis on linnuses. Taotlusest ei tule üldse välja, kas seda tahetakse kuhugi laiendada või vana ekspositsiooni uuendada. Loodetavasti on komisjon muuseumilt infot juurde küsinud.

Regionaalpoliitiline aspekt ja riiklik tähtsus

Mölder: Minu arust on vaieldav, kas ja kuivõrd on riiklik tähtsus ja regionaalpoliitiline tähtsus ühildatavad. Mõnel puhul on, aga kohati on tegemist vastandlike määratlustega.

Karro-Kalberg: Regionaalpoliitilise aspekti pidev korrutamine meenutab „Aktuaalse kaamera“ uudiseid. Seal on samuti igal õhtul eetris peale riigi üldise uudisploki, mis on ilmselt kokku pandud uudisväärtuse järgi, ka kohapealsete korrespondentide toodetud uudised. Nii juhtubki, et eetrisse pääseb teade, et kohalikus kultuurimajas said kokku noored lapsevanemad, et koguda raha mänguväljaku ehitamiseks või et Pärnus istutati tuhandeid võõrasemasid. Kas see on see, mida me õhtustest uudistest kuulda tahame? – Et kolmapäevane Pärnu suursündmus oli lillede istutamine.

Varblane: Kui hakatagi rõhuma ainult regionaalsele aspektile, siis võib lõpetada sellega, et mõnda Eestimaa nurka ehitatakse midagi – rist kirjas, aga seal pole hoone kasutajaid ega külastajaid.

Kui võrrelda Anu Raua keskust, Pärnu kunstihoonet ja Tartu südalinna kultuurikeskust koos kunstimuuseumi ja raamatukoguga, siis valdkonna arengu seisukohast on vaieldamatult kõige tähtsam kunstimuuseumi hoone. Tartu kunstimuuseumil pole kunagi olnud selliseid ruume, mis vastanuksid muuseumi tingimustele.

Mölder: Mina näen nimekirjas mõnda sellist objekti, mis on riiklikult tähtis selles mõttes, et see lahendaks terve valdkonna kitsaskohad. Suurem osa selle nimekirja objektidest on siiski tähtsad kindlale piirkonnale. Regionaalset rahastust saab ju ka Euroopa Liidu fondidest, eriti kui objektil on turismiväärtus. Riikliku tähtsusega spetsiifilise objekti puhul on kultuurkapitali rahastus vaat et ainuvõimalik. Minu arust on riikliku tähtsusega näiteks filmilinnak, kuigi sel oleks tugeva ettevõtluspotentsiaali tõttu ilmselt ka muid rahastusallikaid. Ilma selleta jäävad Eestisse tulemata teatud investeeringud, midagi jääb tegemata. Muusikavaldkonna esindajana pean esile tooma mitu probleemi. Rahvus­ooperil on ruumikitsikus, sest praegune ooperisaal on draamasaal. Selle probleemi lahendamist on riik edasi lükanud aastakümneid. Küsimus on, kas praegune, juurdeehitisena välja pakutud lahendus on just see kõige parem.

Sama on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Filharmoonia kontserdimajaga ehk Helioru projektiga. Ka neile sobivate ruumide leidmine vajab riiklikul tasandil lahendamist. Meil on praegu sümfooniaorkestri kontserdiks sobilik saal Tartus ja Pärnus, aga see puudub pealinnas. Estonia kontserdisaali akustika parandamiseks on tehtud kõik võimalik, kuid ikkagi jääb lava väikeseks, kõikide pillide hääli ei kuule välja. Suurema orkestrikoosseisuga kontsertideks või suurvormide ettekandmiseks on Estonia kontserdisaal hädalahendus. EMTA saal on sobilik kammerkoosseisudele, selle eesmärk on ikkagi õppimist toetada ja saal sobib vahest ka EMTA sümfooniaorkestri proovideks. Suur sümfooniaorkester kukub seal lava pealt otsapidi maha, ollakse küünarnukki pidi koos, akustiliselt pole tulemus väärtuslik.

Kui mõtlen riikliku tähtsuse peale, siis regionaalse tähtsusega pooleks tõuseb selles nimekirjas esile ka Narva Kreenholmi kultuurikvartal. Ida-Virumaa on eriline, selle piirkonnaga on vaja rohkem tegeleda kui teiste maakondadega, et seda kultuuriliselt paremini Eestiga siduda. Narva võiks tulevikus olla Euroopa kultuuripealinn, sellest võiks saada Narva ümbersünd. Narva Kreenholmi kultuurikvartali toetamine annaks sellele ideele hea pidepunkti.

Jätkusuutlikkus

Varblane: Oleme väga harjunud, et Narva on esil ja seal pole kultuuriasutuste publikuga täitmisega mingit probleemi. Aga kas ka niiviisi täitmisega, et narvalased kaasa tuleksid või korraldatakse midagi eelkõige Tallinnast kohale toodud publikule? On selge, et kui Estonia teater saab paremad ruumid, siis see toimib paremini, valdkond areneb. Aga kas Narva kultuurikvartal ikka hakkab nii toimima, nagu kirjas on? Kreenholmi on kaua plaanitud peale kultuurikvartali ka elukvartalit. Kuidas garanteerida see, et lõpuks ei tekiks kiusatust, näiteks majanduse mõõnaajal, ehitada suurem osa Kreenholmist elamispindadeks?

Karro-Kalberg: Kreenholmi puhul peab meeles hoidma ka seda, et tegu on ikkagi endise tööstusalaga, see on linnast eraldiseisev kompleks ja loota, et sellest saab kunagi linna süda ja elu kese on liiga uljas loosung …

Varblane: See on samasugune loosung, et loome uue turismimagneti. Selliste projektide puhul joonistub välja veel üks nõrk külg. Me ju näeme, kuidas praegune üleilmne pandeemia on turismisektorit räsinud ja selle kokku tõmmanud. Ka kliimamuutused on tõstatanud küsimuse turismi ja reisimise tuleviku kohta. Kas on üleüldse mõtet ja õigust midagi üles ehitada, kui lähtekohaks on miljonite turistide huvi?

Mölder: Kreenholmis käiaksegi praegu vaatamas ja nautimas tööstusromantikat. Kui see tööstusettevõte korda teha, siis on see hoopis midagi muud. Nii on näiteks juhtunud kultuurikatlaga: mingi hõng või iseloom on selles korda tehtud hoones kaduma läinud. Midagi on parem, aga hoone pole enam see, mis ta oli. Kui Kreenholmiga juhtub sama, siis kas turistid ikkagi väisavad seda nii nagu praegu?

Varblane: Siit jõuame ka ülalpidamiskulude juurde. Näeme üle ilma, kuidas vanad tööstuskvartalid on kujundatud linna osaks, pulbitsevaks kultuuri- ja elukohaks. Mõelgem kas või Saksamaa Ruhri piirkonnale, mis on Ida-Virumaast palju paremal järjel. Millised on sellise kompleksi ülalpidamiskulud, seda me ei tea ega oska ka prognoosida, kui kerge või raske see Narva-suuruses ja -suguses linnas oleks. Kui hiiglaslike kultuuriürituste korraldamine on edaspidi küsimärgi all, siis kuivõrd see Narva projekt end ikkagi ülal pidada suudab?

Betoon vs. inimesed

Karro-Kalberg: Peaksime ikkagi puudutama ka palju arutluse all olnud küsimust, kui palju peaks üldse betooni investeerima. Ehk edendab kultuurielu paremini see, kui see raha antakse kultuuritegijatele otse kätte, nagu soovitas president. On meil siis neid maju veel vaja, eriti olukorras, kus väga paljud majad seisavad tühjalt ja kasutuseta?

Mölder: See on ju juba ka läbi räägitud, et praegune seadus võimaldab selle raha panna kas hoonetesse või suunatakse see üldse kuhugi muudesse valdkondadesse. Hoolimata sellest, et betooni on investeeritud juba omajagu, näeme, et mingid majad, mis lahendaksid teravad spetsiifilised probleemid, on ikkagi tegemata. Nii kaua kuni neid probleeme pole lahendatud, ei peaks arvama, et raha betooni panna on kuritegelik. Nii kultuuritöötajatel kui ka kultuuri nautijatel on vaja normaalseid tingimusi.

Varblane: Ma ei pea ka õigeks seda raha nt pitsikudujatesse, nagu president soovitas, investeerida. Teine äärmus on ehitada väikestesse asulatesse suured kultuurikeskused, nagu ehitati Nõukogude ajal Raplasse, millega paarkümmend aastat hiljem ei osata midagi peale hakata. Kui mõelda, milleks raha siis kulutada ja valla- ja paikkonna elu kõige paremini edasi viia, pean tunnistama, et pelgan mitmefunktsioonilisi keskusi. Mõelgem või 1970ndate algul avatud Stockholmi Kulturhuseti peale.

Nii või teisiti pole nüüdisaegsed kunstiinstitutsioonid kitsalt ainult kunsti eksponeerimise kohad. Selle poolest tekitab ka Tartu kultuurikeskuse projekt tsipa nõutust. Ühest küljest on seal kunstimuuseumi ruumid, ja ma loodan, et ruumiprogramm on tõesti läbi mõeldud ning Kumu vigadest õpitud, teisalt on seal muuseumi kõrvale planeeritud ka mingid sündmuste ruumid. Kunstimuuseum korraldab näitusi ja üritusi ning kõrvalruumis toimuvad sündmused? Taotlust lugedes jääb asi segaseks. Kardan, et projektid, kus kõigile on natuke kõike kavandatud, ei ole lõpuks kuigi kestlikud.

Kas Estonia teatri juurdeehitis ikka lahendab kõik ruumiprobleemid? Aastakümneid on Estonia uuele hoonele kohta otsitud, kas see praegune juurdeehitis pole ka nagu hädaabiprojekt?

Mölder: Muidugi oleks ideaalne korralik maamärk, mis on efektne ja toob turistid kohale, toob inimesed ooperisse ka siis, kui nad ei käi regulaarselt Verdit kuulamas. Nii on see toiminud mujal maailmas, kus on ehitatud uus uhke ooperimaja. Kuna ooperimaja ehitamine on aga Eestis nii kauaks toppama jäänud, siis estoonlased ei suuda enam oodata. Praegune saal ei võimalda absoluutselt areneda, siin pole võimalik lavastada nõudlikke oopereid ega ballette. On kindel ettekujutus, et ooperimaja peab asuma kesklinnas – ilmselt seepärast on leitud, et juurdeehitis on praegu parim variant.

Linn areneb praegu kiiresti. Näeme, kui palju elu kolib Põhja-Tallinna kanti. Mis nii üldse kesklinna jääb? Linnaruumiliselt on praegu välja pakutud juurdeehitis kõige kummalisem lahendus, ent mõelda tuleb ka sellele, et kui leiaksimegi ooperiteatrile uue asukoha, siis mis saab vanast majast? Kas sellel organisatsioonil on jaksu hallata kahte maja? Kas suudame seda kõike ka ülal pidada? See tuleb ju millegi muu, võib-olla isegi teiste institutsioonide arvelt. Nii võttes on juurdeehitis ehk just kõige parem lahendus. Samas, võib-olla paneb juurdeehitis aastakümneteks mingid arenguvõimalused lukku ja osutub karuteeneks.

Koostöö

Karro-Kalberg: Estonia juurdeehitise projekti ümber toimuv toob selgelt esile, et kiirustades on koostöö linna ja riigiametite vahel justkui poolik. Muinsuskaitseamet ütleb, et juurdeehitis selles kohas on sobiv, linna muinsuskaitseameti juht aga hoiab rinnust ja ütleb, et pidi seda plaani nähes infarkti saama, rääkimata sellest, et ICOMOS Eesti on väljendanud nördimust nii Estonia juurdeehitise kui Helioru projekti pärast. Esimene varjutaks ajaloolise teatrihoone ja lõhuks äsja rekonstrueeritud pargi, teist ehitataks bastioni peale ja sisse. Mõlemad projektid on justkui osalistega läbi rääkimata. Samal ajal mõnda teist projekti, näiteks Tartu südalinna kultuurikeskust, on kavandatud pikki aastaid, selle asukoht on läbi räägitud ja vaieldud ka linna üldplaneeringu koostamise ajal.

Mölder: Estonia juurdeehitis on päevakorral olnud juba 2001. aastast. See on selline ülessoojendatud ja värskendatud projekt. Avalikkusele paistab tõesti kummaline välja, kui ühel päeval räägitakse Estonia võimalikust kolimisest linnahalli, teisel päeval pakutakse teatri asukohaks krunti linnahalli kõrval ja kolmandal päeval ilmuvad plaanid, kus ooperiteater on Bekkeri sadamaalal. Nüüd on üks n-ö punane kast ilmunud ühtäkki Tammsaare parki. Ka Helioru asupaik on ebaselge: taotluse järgi oli see plaanitud Harjuorgu, nüüd on läbi joonistatud juba mitu projekti, mille järgi Heliorg ehitataks Skåne bastionile, kus on rohkem ruumi.

Olen kuulnud, et muinsuskaitseprobleeme on üheteistkümnest väljavalitud projektist kümnel. Kui teha millelegi muinsuskaitse osas erisusi, siis peakski see olema riikliku tähtsusega suur avalik objekt. Kesklinn on põhjusega kesklinn, sinna koondub kogu linnaelu, sealhulgas kultuur. Tekitab pisut muret, kui kultuuriasutused kesklinnast ära kolitakse. Mis sinna siis veel üldse jääb?

Karro-Kalberg: Taas jõuame selle juurde, et kogu see riiklikult tähtsate kultuuriehitiste valimise protsess oleks pidanud olema rahulikum, mitmes etapis ja palju laiapõhjalisem. On elementaarne viisakus, et kõigi projektide juurde kuulub nende ruumianalüüs nii selles mõttes, et kus need linnaruumis paiknevad, kui ka selles osas, kas soovitud mahtu ja ruume on üldse soovitud asupaika võimalik ehitada. Osal nimekirja projektidel on see praegu olemas, teistel jällegi puudu.

Kes otsustab?

Varblane: Kas riigikogu kultuurikomisjon üldse on pädev seda valikut tegema? Ehk oleks kultuurkapitali nõukogu professionaalsem, iseäranis, kui kutsuda juurde iga valdkonna eksperdid.

Karro-Kalberg: Mulle on jäänud arusaamatuks selle rahastuse tingimused. Ma pole näinud, et kuskil oleks tingimusena kirjas näiteks arhitektuurivõistluse korraldamine või oleks muudmoodi väljendatud, et me ei otsi vaid üht maja üht riiklikult tähtsat funktsiooni täitma, vaid lõpplahendus on ka ruumiline elamus.

Mölder: Ka mulle oleks meeltmööda, kui otsustaksid eri valdkondade professionaalid ja eksperdid. Ka need, kes näevad suurt pilti, et ei oleks valdkondade vahelist teki enda poole tõmbamist. Praegu ei saa ma ka aru, millised projektid on näiteks kohalike elanikega läbi arutatud, mida kohalik kogukond toetab. Näeme, et nimekirjas on ühest piirkonnast mitu projekti, Saaremaalt näiteks Kahni keskus ja Saaremaa muuseum. Praegu jääb selgusetuks, kumb neist mõjuks regionaalarengule paremini, kumba toetavad saarlased. Seda aspekti pole otsustamise ja kogu selle konkursi juures justkui üldse arvestatud.

Karro-Kalberg: Igasugune arutelu projektide üle on olnud üllatavalt tagasihoidlik. Tuliseid vaidlusi on tekitanud Tartu südalinna kultuurikeskus ja nüüd Estonia juurdeehitis, kuid arutletakse nende asukoha üle, mitte selle üle, kas meil neid vaja on ja mis on riiklikult tähtsam. See arutelu on täiesti puudu.

Mölder: Eelmine kord, kui otsustati riiklikult tähtsate projektide üle, ei olnud ehk ka tekkinud sellist arutelukultuuri ega vabakonda. Nüüd pakkusid kõik midagi konkursile ja lõppkokkuvõttes ei jaksa keegi süveneda.

Varblane: Riigikogu kultuurikomisjon on institutsioon, millest avalikkus vähe teab: kes sinna kuulub, millega tegeleb jne. Juba ette tekib tunne, et poliitikud ei suuda laiemat pilti esindada, et nad on seotud oma poliitilise maailmavaate ja oma piirkonnaga. Kui otsustusõigus oleks kultuurkapitali nõukogul, siis ehk näeksime, et arutatakse rohkem, kogu protsess oleks ka kultuuritarbijatele lähemal.

11 riiklikult tähtsa kultuuriehitise ettepanekut:

Anu Raua keskus, Arvo Pärdi nimeline muusikamaja, Helioru kontserdi­maja, Kahni keskus, Narva Kreenholmi kultuurikvartal Manufaktuur, Pärnu kunstihoone, rahvus­ooperi praeguse hoone juurdeehitis, Saaremaa muuseum, Tallinna filmilinnak, Tartu südalinna kultuuri­keskus ning teadus- ja tehnika­keskus Nobel.