Uus muinsuskaitseseadus

RIIN ALATALU

Aruteluringile saadetud uus muinsuskaitseseadus on Eestis viimase saja aasta jooksul seitsmes, aga 1925., 1936., 1961., 1978., 1994. ja 2002. aasta seadustega saab oma sisu ja eesmärgi poolest kõrvutada ka vähemalt viit nõukogude aastatest pärit määrust. Olgugi et tegu on olemuselt konservatiivse valdkonnaga, on keskeltläbi tosina aasta tagant seaduse uuendamine üsna normaalne intervall, sest mälestiste kaitse peab kaasas käima ühiskonna ootustega, samuti valdkonna enda arenguga. Seaduseelnõu vajab pikemat põhjalikku sisuanalüüsi, kus üks olulisemaid omaette küsimusi on kindlasti tegevuslubade saatus.
Nõukogudeaegsed seadused lubasid mälestisi remontida ja restaureerida vaid ettevõtetel „kes oma tööprofiililt olid spetsiaalselt organiseeritud seda liiki tööde teostajaks” või kellel oli kultuuriministeeriumi või ehituskomitee eriluba (1964. aasta määrus); või oli töid lubatud teostada „spetsiaalsel teadusliku restaureerimise organisatsioonil või mõnel teisel kaasatud organisatsioonil” (1978. aasta seadus). Sellised organisatsioonid olid Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse ja selle filiaalide näol ka olemas ja kuna tellija oli nagunii peamiselt muinsuskaitse ise, siis olid tööd oma aja mõõdupuu järgi n-ö kontrolli all. Iseseisvuse taastamise järel kogu senine süsteem lagunes, muinsuskaitse kaotas mõneks ajaks kontrolli nii eraomandisse läinud mälestiste kui ka seal tehtavate tööde üle. Sestap oli tegevuslubade (litsentside) rakendamine igasuguse tegevuse puhul mälestistel loogiline samm. Litsentsisüsteemi kui piirangu vastu protesteeriti juba aastatuhande vahetusel, aga 2002. aasta seadusega jäi põhimõte muutmata, pigem muutus normeerimine täpsemaks. Praeguse muudatuse üks ajend on majandustegevuse seadustiku muutmine ja õigusaktide ja piirangute sobitamine sellega. Nimetuste muutmine on antud juhul tühi-tähi, oluline on, et mälestiste kaitse muudatustes ei kannataks.
Seaduse muutjad on esiplaanile tõstnud omanikusõbralikkuse, teenuse kättesaadavuse, sh ka taskukohasuse, viidates sellele, et tegevusload piiravad turgu ja vähene tegevusloaga tegutsejate hulk tõstab teenuse hinda. Nagu ikka mõjutavad ettepanekuid ka igaühe kogemused ja on ütlematagi selge, et ettepanekute taga on konkreetsed halvad kogemused, mõnikord lausa nimeliselt mõni vastutustundetu vastutav spetsialist.
Asja tuleks siiski käsitleda laiemalt. Loomulikult on omaniku toetamine ja viletsate tegijate väljapraakimine väga oluline, aga seaduse peategelane on siiski mälestis. Mina näen tegevusloal mitmeid väga häid külgi. Tegevusloa saamine praeguses süsteemis ei ole väga keeruline ega kallis. Meil on 533 inimest või organisatsiooni, kes on pidanud vajalikuks ja näinud vaeva, et oma kvalifikatsiooni tõsta ja seda pole sugugi vähe! Tänu eneseharimisele on neil tublidel inimestel ka teatud eelis tööturul, sest muinsuskaitse tegevusluba on oma eesmärgilt ka kvaliteeditunnistus. Aga see on ka vastutus, sest tegija ei ole anonüümne ja halva töö korral on ametil õigus seesama kvaliteedimärk ära võtta.
Ometi on muinsuskaitsjatel endil tegevusloa omanikega piisavalt negatiivseid kogemusi. Paraku on ka vastupidi, sest sageli on asi selles, et tegevusloa omanik on oma tegevuses ebakindel. Ta ei taha või ei oska küsida ametilt abi keerulistes olukordades ja tunneb end objektil üksi, s.t süsteem ei toeta teda. Selle vastu aitab ainult ameti enda tegevus tegevusloa omanike käsitlemisel esmaste partneritena.
Märksa suurem probleem on fiktiivsed spetsialistid ja selle lahendamiseks tuleb pakutud uus seaduseparagrahv korralikult läbi mõtelda, sest praeguses sõnastuses jääb olukord samaks, pigem läheb isegi halvemaks, sest juba pädevuse tõestamine on hägune. Nimelt on suurtel ettevõtetel enamasti oma lepingulised vastutavad spetsialistid, kes küll annavad ehitusloa taotlustele lahkelt allkirju, aga objektile ei jõua ja ega neid sinna ka eriti oodata. Ehituses ja restaureerimises saab tööd peamiselt hangete kaudu ja kehtiv vähempakkumise eelistamine seab tegevusloa omanikud ehk erioskustega tegijad ebavõrdsesse olukorda. Suures osas toimetavad seetõttu meie arhitektuuripärlite kallal oskusteta töölised, kellesarnased restaureerimisvalitsuse mehed ei osanud ka oma halvimas unenäos ette näha. Mälestised on aga avaliku huvi objektid ja siin kvaliteedis järele anda ei tohi. Ebavõrdne olukord algab juba hinnapakkumistest, sest uusobjektidega harjunud ettevõtted ei oska restaureerimisprojektidest välja lugeda vanade hoonetega paratamatult kaasas käivaid üllatusi. Isegi restauraatoritele tavapärast terminoloogiat, rääkimata siis ehitusvõtete ja -materjalide kirjeldusest, mõistetakse hoopis teisest vaatenurgast. Tulemuseks on alapakkumised, oskamatus tööde järjekorda planeerida jms, mis mälestistega harjunud restauraatoreid tavaliselt ei kimbuta. Meil on mitu ehituskooli, kus õpetatakse ka restaureerimist, aga ma ei saa aru, miks ma need koolid lõpetanud poisse restaureerimistöödel ei näe? Haridus tõstab muidugi hinda, aga kvaliteetne töö on pikas perspektiivis ikka palju odavam. Küllap see on kohatu, ent selle eest päevakohane võrdlus, et külmutatud kalade odava ekspordi asemel on targem tooraine siin töödelda ja siis kallilt maha müüa. Usutavasti oleks ka meie tööpuuduses ehitusfirmadel välismaal rohkem turgu ja teenimisvõimalusi, kui ehitajad ja restauraatorid enne korralikult välja õpetada. Meil on selleks nii koolide kui ka praktikakohtade näol tohutu potentsiaal. Näiteks transpordifirmad lähetavad turismihooajal edukalt Põhjamaadele viisakaid ja liikluseeskirju tundvaid bussijuhte.
Sellega haakub ka üks teine teema, mis ammu südamel. Ehitusseadus ei tunne mõisteid „restaureerimine” ja „konserveerimine”, muinsuskaitseseadus jällegi termineid „renoveerimine” ja „rekonstrueerimine”. Ometi koostatakse nende seaduste terminoloogiast lähtudes projekte ja antakse välja ehituslubasid. Paratamatut ehitajate ülekaalu restaureerimisturul arvestades oleks aeg leida võimalusi sõna otseses mõttes ühise keele leidmiseks.