Valga Vares

Piirilinnas seadsid noored arhitektid sisse residentuuri. Merilin Kaup, Margus Tammik, Mari Möldre, Ulla Alla ja Triin Reidla eestvedamisel uuritakse materjalide taaskasutamist.

MERLE KARRO-KALBERG

Arhitektuuriresidentuur Vares koondab sarnaselt maailmast aru saavaid noori ruumiloojaid, kes said kokku õpingute ajal Eesti kunstiakadeemias. Ühel või teisel viisil on nad kõik mõtisklenud ja analüüsinud, mil moel saab arhitektuuri teha ehitamata jättes, milline on tulevikuarhitektuur ning kuidas professionaalsel tasemel luua ruumi juba kasutusel olevatest materjalidest ja ruumidest. Pärast kooli tundsid kõik, et traditsioonilised ruumiloome viisid neid ei kõneta ja nad soovivad pigem uurida, kas on võimalik asju teha teistmoodi, koos, ühiselt, mitte võistluslikult.

2021. aastal hakkasid noored arhitektid residentuuri peale tõsisemalt mõtlema, otsima asukohta ja kohtuma mõttekaaslastega. Nende jaoks on tähtis pakkuda peavoolu arhitektuuriloomele alternatiivi, mõelda sellele, kuidas arhitektuuri tehakse, kuidas ruumiga suhestutakse, kust ruumi loomiseks vajalikud ressursid on pärit.

Juuli algusest saadik kõpitseb Vares Valgas Uus tänav 35 maja kallal, mis asub vanalinna ääres, paarsada meetrit Läti piirist. Tegu on endise kaugõppegümnaasiumi hoonega. Järgmisel aastal, kui Tartu on Euroopa kultuuripealinn, oodatakse sinna kunstnikke ja arhitekte üle ilma, et anda neile võimalus pühenduda teemadele, mis neile oma erialal praegu olulised tunduvad, mõtestada ümber argielu rutiine, esemeid ja ruume ning katsetada ruumide ja materjalide ringlusega. Järgnevalt räägivad Merilin Kaup, Margus Tammik, Mari Möldre, Ulla Alla Varesest lähemalt.

Kuidas te end ühendavat mõtteviisi kirjeldaksite?

Margus Tammik: Seltsielu.

Mari Möldre: See ilmselt kaasneb kõige muuga.

Merilin Kaup: Meid kõiki paelub võimalus kujutleda ja ehitada iseomast maailma, katsetada ja otsida. Samuti käelised tegevused ja vahetu ruumiloome. Oluline on, et oleks tore.

Möldre: Oleme siin Valgas residentuuri­hoonet putitamas ka seetõttu, et pakkuda iseendale ja teistele ruumi katsetamiseks ja materjalidega tutvumiseks. Mõnes mõttes tegeleme teemadega, mis on juba populaarsust kogumas, näiteks materjalide ja ruumide taaskasutus, kuid siin saame pakkuda võimalust vahetult tegevuse kaudu õppida. Tahame näidata ka seda, et alati ei pea arhitekti käivitavaks jõuks olema tellija, oluline on, et oleks aega tegeleda teemadega, mis huvi pakuvad, või ka alles otsida seda, mis paelub.

Ulla Alla: Lisaks ruumile pakume residentuuris stipendiumi neile, kes tahavad päriselt keskenduda. Paneme rõhku käelisele tegevusele ja katsetamisele, mida jääb aina vähemaks. Oleme tundnud, kui lihtne on digimaailma uppuda. Me ei vastandu, pigem pakume ruumiloome alternatiivi, teist lähenemist. See on aeglasem kui tavapärane arhitektuuri tegemine, sest juba olemas olevad materjalid ja ruumid on kõik oma­näolised.

Möldre: Mõnes mõttes ei seisne meie lähenemise uudsus niivõrd uuendustes, kuivõrd selles, et otsime ruumi loomiseks vanu ja unustatud viise: tööriistu ja tehnikaid. Oleme kätt- ja ninapidi materjalides sees. Muidu kipub nii olema, et ainult hiirel töötav nimetissõrm saab muskli, aga asju tassides ja ise ehitades on ka arhitektuur ihule lähemal.

Varem tegutsesite Põhja-Tallinnas ühes garaažis, nüüdseks on Vares Valgas ja osa Tartu 2024 Euroopa kultuuripealinna projektist. Kuidas te Tallinnast Lõuna-Eestisse jõudsite?

Möldre: Eesti arhitektuuri kompetents on suuresti koondunud Tallinna, natuke ka Tartusse. Alguses plaanisime residentuuriga ringi rännata, Lõuna-Eestisse tulemise soov oli meil juba ammu. Käisime Lõuna-Eesti omavalitsustes ja otsisime sobivat maja. Valgas selle leidsime, tulime siia siis, kui kirjutasime sihtasutusele Tartu 2024 projekti.

Alla: Valgas olime varemgi olnud ja üritusi korraldanud. Linn pakkus meile kohe sobiva, alles hiljuti tühjaks jäänud koolimaja ja linnaarhitekt Jiří Tintěra on meid igatpidi toetanud ning aidanud sisse elada. Kui oleme Valgas, siis keskendumegi ainult siin olemisele ja tegutsemisele, Tallinn jääb kõrvale.

Merilin Kaup: Valgas on ka palju mängu- ja hingamisruumi. Turu surve kinnisvarale on pea olematu ja see annab võimaluse teha asju, mis on katsetuslikud ning mitte tingimata kasumlikud. Me tegeleme materjalide ringlusega ning siin on, mida ringlusse võtta, sest kahanevas linnas püütakse linnasüdant tugevdada tühjaks jäänud hoonete lammutamisega. Valga linn on meid sõbralikult vastu võtnud ja meile palju vabadust jätnud. Lisaks residentuurihoonele tahame väikeste sekkumistega laieneda tervesse linna ning mõtestada materjalide ringlust ka laiemal tasandil.

Mida toob tulevik? Mis plaanid on teil Tartu kultuuripealinna aastaks ja konkreetselt residentuurimajaga?

Alla: Praegu teeme lihtsat remonti, et oleks olemas hädavajalikud söögitegemise ja pesemisvõimalused. Üldiselt jätame toad n-ö tooreteks kastideks. Kuna tegemist on ikkagi arhitektuuriresidentuuriga, siis lõpuks saab majast tegevuspaik, tahame, et juba olnu – eelnevad kihistused ja katsetused – oleksid maja osa. Soovime, et residendid kasutaksid kõiki kohapealseid materjale. Näiteks on siin 2000. aastate alguse kooli­mööbel, millele uut kasutust leida on päris keeruline. Enamasti visatakse see ära või jäetakse maha. Tahaksime näha, kas ja kuidas oleks võimalik ka sellele uus elu anda.

Alla: Loomulikult on meil järgmisel aastal ka avalik programm: residendid ja kutsutud külalised Tallinnast ja Tartust korraldavad Valgas näitusi, töötubasid ja muid üritusi. Avalikus programmis on lisaks suve- ja talvekoolid, kuhu ootame suuremat seltskonda.

Kaup: Üks osa programmist on residendid-stipendiaadid, kelle valime välja avalikul konkursil, kuid ootame külla ka teisi ruumiga seotud loojaid ja uurijaid. Näiteks võiks siia tulla terve bürooga kas või selleks, et arhitektuurivõistluse ettepanek lõpetada, niisama puhata või midagi ehitada. Igaüks, kes soovib, võib siia endast maha jätta kohapeal valmistatud objekti või ruumisekkumise. Oleme mõelnud, et residentuurihoonest võiks ajapikku kujuneda majamuuseum, mis on täis kummalisi taieseid ja kus saab olmerutiini uutmoodi läbi elada.

Möldre: Maja on piisavalt suur selleks, et kõik ära mahuks, aga ka parajalt väike. Lisaks arhitektidele ootame siia ka teisi ruumiloomega seotud inimesi: pärandihoidjad, geograafid, ehitajad, maastikuarhitektid, urbanistid jne, nii praktikuid kui ka teoreetikuid. Tingimata ei pea materjalile käsi külge panema, võib tulla ka kirjutama.

Kuivõrd on võimalik seda ruumiloome mõtteviisi ja lähenemist – aeglane toimetamine, materjalide ja ruumide ringlus, olemasolevast olukorrast lähtumine jne – rakendada ka n-ö päriselus arhitektuuri tehes ja projekteerides?

Alla: Arhitektuuris on palju karme reegleid ja standardeid. Isegi kui arhitektil on huvi seda rakendada, siis ruumi­loome süsteemi ülesehitus ei anna selleks praegu võimalust. Me näeme, et huvi on, kuid selleks, et midagi muuta, on vaja ümber mõtestada terve süsteem.

Tammik: Muutus hakkab peale väikestest sammudest. Mõtteviis saab alguse iseendast. Kui kokku saab punt, kel on julgus katsetada, uurida ja teha teistmoodi, siis see on ju juba tööviiside ümberkorraldamise algus.

Möldre: Praegu on materjalide ringlemisega tegelemine siiski peamiselt arhitekti hobi, millega ta tegeleb vabal ajal. Tellimuste lähteülesannetesse jõuab see ehk juba märksõnade tasandil, aga seadused ja lühikesed tähtajad takistavad sisulisi muutusi.

Valgas saame pakkuda stipendiumi, ruume ja aega, et selle kõigega tegeleda, seega sisuliselt tellimegi just seda, millesse ise usume. Meie mõõtkava pole muidugi nii suur kui ehitussektoril üldiselt.

Tammik: Selle paari Valgas veedetud kuu jooksul olen hakanud ruumi teise pilguga nägema. Oleme pidanud lahendama nii mõndagi olmelist ja näiteks torustikku põranda alla ei joonista ma enam kunagi nii nagu varem.

Alla: See, mida teeme, pole ju väga originaalne, ringmajanduse teema on nii Eestis kui ka maailmas väga tugevalt õhus. Meie tegevus on järjekordne panus maailma muutmisesse.

 

Kas rohepööre ja materjalide ringlus on järjekordne moeteema? Kui palju see arhitektuuri ja ruumikunsti olemust muudab?

Kaup: Rohepöördel on küllap mitu nägu, aga uutmoodi tegutsemine kindlasti muudab arhitektuuri olemust. Kulunud ja eriilmeliste materjalidega tegeledes tekivad uued esteetilised väärtused. Taolise brikolöörliku lähenemise puhul koosneb arhitektuur üha enam erilahendustest, sest puuduvad identsed masstoodetud elemendid, mille kordamisest ruum kokku pannakse. Selline lähenemine soosib ka ruumifunktsioonidega katsetamist, heas mõttes eba­tavalise ruumi loomist.

Möldre: Arhitektuuri uue väljanägemisega peavad harjuma nii arhitektid kui kõik teised.

Alla: Ma loodan, et see pole järjekordne moeteema. Veenda arhitekte ja arendajaid teisiti mõtlema, nägema, et need ruumid, mis meil praegu olemas on, ongi kõik ja rohkem ei tohiks midagi juurde ehitada, on muidugi keeruline.

 

Mida uut te arhitektuuri kohta Valgas rassimise, ehitamise, asjade tassimise, materjali silumise, vana ruumi vaatlemise ja restaureerimise käigus teada olete saanud?

Tammik: Kindlasti oleme nii mõndagi märganud arhitektuuri loomise tempo kohta. Siin on kõik aeglasem ja omajagu tuleb iseendaga tööd teha, et kiirustavast maailmast välja saada.

Alla: Õppida saab kohapeal tegutsemist: vaatad, mis materjalid on kuuris, mis majas, leiutad, mida teha saab. See motiveerib edasi tegutsema.

Möldre: Meil pole majaehituseks suuri summasid. Näiteks vannituppa oli vaja segistit. Kuna me sobivat ei leidnud, siis keevitame selle torudest ise. Vahepeal tundub, et projekteerimise ja ehitamise maailmas on kõik nii keeruliseks mõeldud, maja näib olevat süsteem, mida ilma vastava hariduseta polegi võimalik hallata. Ometi saab tihtipeale ka palju lihtsamalt.

Kaup: Me saame Valgas ellu viia uitmõtteid. Toodete ja standardlahenduste välja­valimise asemel tuleb ise meisterdada ja leiutada ning selle käigus võib teinekord kogu asja ümber mõtestada.

Möldre: Meie kasutada on üks n-ö doonormaja, lammutamisele minev lasteaed, kust käime materjali hankimas. Ka see on pannud ehitamisele teisiti lähenema, näiteks mõtleme, kuidas midagi seina lüüa nii, et järgmised põlved selle sealt lihtsa vaevaga kätte saaks.

Tammik: Siin residentuurimajas on mitme ajastu kihid. Hoonet on iga paari­kümne aasta tagant renoveeritud. Väga selgelt tuleb välja, et 2000. aastate kihistust on lihtne lahti võtta, aga materjalid on rabedad ja raskesti taaskasutatavad. 1960. aastate laudisel on jällegi väga vintske ja paks lakikiht. Siit edasi tulebki küsida, kuidas mina ehitan, kuidas teha nii, et 30 aasta pärast keegi mind ei kiruks.