Vaseroostes maavillane barokiunistus

Sulev Nurme: „Pargivaresid on Eesti täis, aga päris mõisapargid, kus on aktsente, põnevaid elemente ja elu, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda.“

MERLE KARRO-KALBERG

XVIII sajandi mõisamaastiku uurimine on päris keeruline ülesanne, kuid Tallinna tehnikaülikoolis kaitses Sulev Nurme tänavu sel teemal oma doktoritöö „Eesti XVIII sajandi mõisaansamblid XXI sajandi maastikuplaneerimises: avastamine, mõistmine, tõlgendamine“. Võib ju maastik tundmatuseni muutuda juba paarikümne aastaga, rääkimata kolmest sajandist.

Mõisapargid ehitati teatavasti iga uue moevoolu saabudes ümber. Kas algupärast XVIII sajandi barokset mõisaparki on üldse veel alles ja näha?

Hämmastavalt palju, iseasi, kas seda kõike saab just barokkpargiks nimetada, aga jõujooned on endiselt selgesti näha. Maakasutus kujundati XVIII sajandil ümber: mõisaansamblile tähelepanu tõmbamiseks avati maastik, rajati pargiteed ja vaadete koridorid. Tollal kujundatud maastiku ruumistruktuur on endiselt alles ja olemas.

Miljöö on üldistatult liigendatud ruum, mille alus on ajalooline maastikukiht. Ma ei ütle, et barokki kohtab Eesti praeguses mõisamaastikus algupärasel kujul, seda mitte. Pigem on tegu barokse maailmanägemise ruumilise transformatsiooniga. Mõnes kohas võib selle kihi rahumeeli ümber kujundada – ja ei juhtugi midagi. Mõnes kohas, kus oleme kokku leppinud, et me seda kaitseme, oleme võtnud selle muinsus- ja looduskaitse alla, tuleb kokkuleppeid austada. Mõis kui ruumifenomen on vormunud maastikus ja maastik on kujundatud mõisa tõttu. Neid ei saa lahutada.

Sulev Nurme: „Arhitektuuri esiletõstmiseks on vaja maastikku, mis seda toetab ja selle väärtuse esile toob. Tervikpilti nägema ei saa aga sundida ühegi seadusega.“

Erakogu

Raske on üheselt öelda, milles barokk siis tänapäeva maastikus õieti seisneb. Toetusin oma otsingutes kahele tugipunktile: esiteks võimalik algu­pärane barokne maastikupilt ehk see, mida XVII ja XVIII sajandil oletatavasti võis näha, ja teiseks see, mis sellest maastikust praeguseks alles on. Allik­materjale ju väga palju säilinud pole, kui välja arvata Rootsi riigi reduktsiooniaegsed maamõõduplaanid, Põhjasõja-eelsest ajast pole peaaegu mitte midagi. Samuti napib infot XVIII sajandi kohta. Enamik vähegi informatiivsemaid plaane on ikka XIX sajandist. Detailset pargikujundust sealt muidugi ei leia, aga näiteks teljed, ruumijaotus või võimalikud vaatesihid on seal küll olemas.

Tänapäevase maakaardi peal ei pruugigi esmapilgul midagi barokset silmata, küll aga leiad selle kohapeal. Näiteks Palmse mõisas on Viitna-poolne allee ots küll alles, aga praegustelt plaanidelt seda välja ei loe. Kohapeal on aga vanad meetrijämedused alleepuud võsa sees näha ja kinnitavad, et 1753. aasta plaan peab paika.

Õisu mõisas leiab kinnitust, et mitu kihti ja ajastut võivad vabalt koos toimida. Õisu mõisaparki peetakse üheks paremaks Inglise pargistiili näiteks Eestis, ent see on ühtlasi Liivimaa barokkpargi väga uhke näide. Kuna baroksed teljed on omal ajal väga jõuliselt ja tugevalt maastikku surutud, pidi hilisem Inglise maastikupargi liikumine telgedega kohanema. Kuigi park näib praegu vabakujuline, on tegelikult see barokne teljeline geomeetriline park seal all ka olemas.

Nõukogude periood oli mõisate suhtes üsna vaenulik ning väärtustest, tervikust ja miljööst sõideti üle silmagi pilgutamata.

Nii ja naa. Ka vastse Eesti vabariigi ajal ei suhtutud mõisatesse paremini. Toona alustati maareformiga mõisate tükeldamist. Räägitakse, et nõukogudeaegne ruumiline sekkumine oli sageli teadlik tegevus. Praegu on raske hinnangut anda, kuivõrd see tõele vastab. Mõisate ümber oli lihtsat olemas infrastruktuur, näiteks teed. Kui polnud millestki lauta ehitada ja mõisakompleksis oli see olemas, siis võeti see kasutusele ja kohandati. See tegevus oli loomulikult destruktiivne ning kedagi ei huvitanud, kuidas ja kas see sobib tervikusse.

Teisalt tuleb välja tuua ka positiivne. Kuna mõisates tegutsesid koolid, hooldekodud ja muud asutused, hoiti paljugi alles ja elementaarses korras. Võiks öelda, et tänu sellele on mitmed mõisasüdamed ja nendega seotud paigad säilinud. Näiteks Vasta, Vatla, Tumala, Koeru või Tilsi mõis. Eks laste tööjõuga korrastatud ka parke ja seepärast on need veel olemas.

Ka uus iseseisvusaeg pole sageli mõisatele õnnistus olnud. Palju neid omanikke või mõistlikke omavalitsusi, kes oskaksid või jaksaksid mõisaansambli korrastada ja seda ülal pidada, ikka on? Hoolimatut ümberehitamist ja lammutamist tuleb ette ka praegusel ajal.

Mulle tundub, et mõisaparkides hinnatakse just vana, igatsetakse taga olnut ja soovitakse maastikke rekonstrueerida pigem vanade plaanide järgi. Selles tuhinas on aga kahe silma vahele jäänud, et mitu sajandit vana park on juba omaette loodusväärtus ning sealse liigirikka ökosüsteemi lõhkumisega jääb keskkond vaesemaks.

Seda vanaaegse ihalemist tõesti on. Mõnes mõttes on see arusaadav: mõisaomanik tahab ikkagi olla mõisa omanik. See, millest unistatakse, pole siiski ei barokk ega mõni muu mõisaansambli algupärane kihistus, vaid idealiseeritud kujutluspilt aastast 1905: valged toolid, õlgkübarad, pitsilise kleidiga tüdrukud jne. See pole ju ka halb ja kui keegi suudab selle ellu viia, see oleks väga äge. Sellist päris mõisaparki, kus on aktsente, põnevaid elemente ja elu, meil ju tegelikult nii väga polegi. Pargivaresid on Eesti täis, aga parki ju pole, õigemini võib need vähesed, mis on igas mõttes päriselt pargid, kahe käe näppudel üles lugeda.

Hinnata tuleks ikkagi ka vanadust ja väärikust. Pargi kordategemiseks polegi alati palju vaja. Ühe kirkaima elamuse sain mõni aasta tagasi Varangu mõisa pargis. Park ise on naadiväli, aga sinna on väga tundlikult rajad sisse niidetud, vaated pieteeditundega avatud, siit-sealt mõni oks maha saetud – ja tulemus on väga ehtne barokk. Muidugi mitte see barokk, mida võib pildistada Vaux-le-Vicomte’is, vaid see vana ning vaseroostes maavillase barokiunistuse ruumikaja. Parki ei peagi uusi teid ehitama, piisab, kui panna paar pinki, soovi korral maja juurde sobilikku kohta mõni lill või põõsas. Kogu aeg ei pea ka igal pool piinlikult puhtaks niitma, aitab ühest või kahest korrast aastas. Selline soovitus põhjustab aga alati hämmingut ja küsimusi, et kuidas siis ikkagi nii saab, tegu on ju mõisaga.

Õisu mõisakompleksi barokk on üks Eesti tähelepanuväärsemaid, kuid seal on olemas ja eristatavad kõik mõisapargi ajaloo kihistused.

Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Firenze harta ja Euroopa maastikukonventsiooniga on justkui keelatud üht ajaloo- või kujundusperioodi teisele eelistada. Oled koostanud palju mõisaparkide rekonstrueerimisprojekte. Kuidas leida ajastute vahel hea tasakaal?

Õisu mõisapargi näitel on seda hea selgitada, sest seal on kõik Eesti mõisapargi ajalookihistused olemas ja eristatavad. Õisu pargis oli küll kange tahtmine kinni hakata just baroki kihistusest, kuid totaalse baroki asemel püüdsime välja tuua teljed, vaated ja terrassid. Õisu barokk on küll Eestis üks tähelepanuväärsemaid, kuid tulemus on siiski ajalooliste stiili- ja ruumifaktide kompott. Pargist on väga raske eemaldada mõnd osist, seadmata ohtu teisi elemente. Isegi nõukogudeaegne kihistus on mõnikord oluline ja pole mingit põhjust seda välja rookida. Näiteks Vihterpalu mõisapargis jätsime meelega kasvama ühe 1970. aastatel istutatud silmatorkava kuuse, kuigi tervikkompositsioonis pole talle mingit põhjendust. Ühesõnaga: parki tuleb vaadata kui ajaloolis-kultuurilist terviknähtust.

Kindlasti on parke, mis võiksid olla konserveeritud ehk lihtsalt hoitud selles seisus, nagu need praegu on. Kuid et park oleks park, peaks seal ikkagi midagi ka olema, mis annab nii-öelda inimesele tänavalt mõista, et viibitakse (ajaloolises) pargis. Isegi kitšilik Venuse kuju annab pargile mõnikord vajaliku pingestatuse. Parki ei saa hallata muuseumina: muuseumis pole elu ja sellisel pargil pole mõtet. Seal peab saama olla. Park, erinevalt hoonetest, ei ole inimesele funktsionaalselt vajalik. Küll aga on sel, nagu näiteks ka kunstil, inimese elus oma roll. Kui parki kasutatakse, siis on ta elus. Kui elanikel pole pargi vastu huvi, siis pole Tallinna ja Tartu spetsialistide soovitustel ja soovidel erilist kandepinda. Selleks et võssakasvanud pargist taas park saaks, ei piisa ainult ajaloolisest kompositsioonist lähtuvate vaadete ja pargiaasade väljaraiumisest. Pargis olijatele tuleb avada selle tähendus, ainult siis võib sellest asja saada.

Räägi palun nendest tähendustest natuke lähemalt.

Maastik mõisakompleksi ümber koosneb peaväljakust, tagaväljakust ja pargist. Kui mõtleme hoonestuse peale, siis on kõige kõrgemal kohal hierarhias peahoone, seejärel kõrvalhooned. Sageli suhestuvad nende osade proportsioonid üksteisega kuldlõike kohaselt, kuid ruum liigendati ka paiga topograafiast tulenevalt.

Käsitlen oma doktoritöös barokk­ansamblit kui arhitektooni. Vaatasin, millised võisid olla algselt ja millised on praegu selle ruumi mõõdud ning omadused. Võtsin mõisasüdamed virtuaalselt osadeks ja vaatasin, millisel juhul (milliste ruumimuutuste piires) on need veel tähenduslikud ehk milliste algu­päraste nähtuste ja objektide olemasolu korral on ajas transformeerunud mõisaansambel tajutav barokse ruumina. Kui need objektid, ruumiomadused ja nähtused on kindlaks tehtud ja n-ö pinge­ritta seatud, siis on ka selgem, mida saab ansambli ümber või selle sees teha, et see oma iseloomu ei kaotaks. Näiteks esiväljaku defineerivad peahoone ja kõrvalhooned. Kui hakata ruumiga midagi tegema, siis saab mängida nende mahtude piires, muutmata proportsioone. Keset esiväljakut ei saa ehitada, sest siis on kompositsiooni­tervik rikutud. Samamoodi on vaadetega. Kui tahame vaadete süsteemis säilitada barokse ilme, on kõige olulisem arvestada peahoonest lähtuvate kompositsioonitelgedega seotud vaadete ja ruumisüsteemiga. Kui arvesse võtta sellest tulenevad mahulised ja kvalitatiivsed tingimused, võib ansamblis ja seda ümbritsevas maastikus palju ette võtta.

Eks ka siin ole nüansse, näiteks parklad. Parkla on ju avatud ruum, mis ei puutu otseselt vaatesse, ei blokeeri midagi. Kui teha parkla esiväljakule, siis see ikkagi ei kohaldu ilmselt ajaloolise ruumikontekstiga. Sama küsimus on valgustusega, sest ka valgusteid pole ju ajaloolises pargis kunagi sellisel kujul olnud. Või kuidas suhtuda mõisaparki kavandatavatesse päikesepaneelidesse, mänguväljakutesse, laululavadesse ja jaanituleplatsidesse?

Tood oma doktoritöös välja, et meile jõudnud ettekujutus barokkpargist oli mõisnike arusaam sest stiilist, mõningane moonutus. Palun too välja, mille poolest eristus siinne barokkpark mujal rajatutest.

Enne Põhjasõda jõudsid kujundustrendid siia Rootsist. Kui Eesti läks pärast Põhjasõda Vene tsaaririigi alla, siis olid suunanäitajad Peterburi ja Põhja-Saksamaa. XVIII sajandi keskpaigaks oli mõisnikel ilmselt juba raha nii palju, et ideid korjati reisidel.

Võrreldes Prantsusmaa, Saksamaa ja kas või Läti mõisatega on siinsed mõisad siiski tagasihoidlikud ja kompaktsed. Eks rahakott oli viljakasvatamisele ja viinaajamisele vaatamata ikkagi kõhnuke. Seejuures on baroksete mõisasüdamete mastaap Põhja-Saksamaa mõisate omaga üsna võrreldav. Alleede pikkus ja ruumisuhted on peaaegu samad. Ilmselt on see seotud vaate pikkuse ja nägemiskaugusega. Peahoonet näeb maastikus üldjuhul veel kilomeetri kauguselt – inimsilm paneb vaadete põhimõõdud paika.

Üks erinevusi on näiteks esiväljakult hargnevate teede võrk, mis jäi Eestis üsna lihtsaks. Euroopas on väga tavaline teede nn hanejalgne hargnemine peaväravas, nn patte d’oie. Meil pole sellist võtet peaaegu kasutatud. Natuke on seda näha Koigi ja Ääsmäe mõisas, ent tundub sealgi juhuslikuna. Ilmselt on siin taga taas majanduslikud kaalutlused ja otstarbekuse põhimõte – maastik tuli ju ümber kujundada kogu tee ulatuses. Midagi on meil siiski barokse ruumiprogrammi täitmisel tehtud ka ainult kujunduslikel eesmärkidel: näiteks Palmse ja Raasiku peaallee ei vii mitte kuskile, kuid on olulised vaatesihina.

Keskkonnainvesteeringute keskuse toel on suurem osa mõisaparke nüüdseks renoveeritud ja restaureeritud, vähemalt need, mille puhul on olemas mõni hea hing, kes neist hoolib. Kas su doktoritöö tulemusi saab veel kuskil rakendada?

Eks see töö ole ühe vana alustatud asja lõpuleviimine. Mõisaparkide teema oli mõneti palju aktuaalsem ehk kümmekond aastat tagasi. Teisest küljest hakkab korrastamisel ring peale saama ja tuleb ette võtta juba uusi ja kvalitatiivselt uuel tasemel kohandamisi-taastamisi. Minu doktoritöös on suuresti tegemist maastikuanalüüsiga ning seda meetodit annab rakendada ka hiiemetsade ja maalinnade väljapuhastamise kavandamisel. Teatud kohandustega saab selle laiendada põhimõtteliselt kõigile ajaloolistele maastikele.

Päris palju räägitakse miljööst ja koha identiteedist. Paljud külad või asulate keskused tekkisid just endiste mõisate südamesse. Klassikaline näide on Saue. Ka Luua, Elistvere, Tumala, Palmse või Sagadi keskus on ju olemuselt mõisasüda, samuti Koigi. Barokiajal olid vaated peahoonele ja peahoonest ümbruskonna maastikule väga olulised. Need põhimõtted on paljuski säilinud ja praeguste asulate miljöö märkimisväärne osa.

Ehitussurve ajaloolistele maastikele on maailmas väga suur. Eesti maapiirkondades pole see küsimus võib-olla nii terav, kuid mõisasüda ja sellest lähtuvalt kujundatud maastik on sageli ülejäänud kohtadega võrreldes atraktiivsem ka arendustegevuseks. Võrreldav on see näiteks ilusate loodusmaastike saatusega. Vaadatakse, et küll on tore järveke, paneme siia maja püsti – mis üks maja ikka teeb? Majale lisandub aga teine maja, teed, parklad jms ning ilusa järvekese ümber kerkib järjekordne uuselamuplokk. Ahja mõisa pargist taheti kunagi kolm krunti teha, minu juurde on tuldud ka mõttega mõisaparki uus elumaja ehitada. Parkidesse on soovitud teha reoveepumplat ja püstitada päiksepaneele. Ehitamine kui inimtegevusega paratamatult kaasnev nähtus on loomulik ja pole iseenesest ju halb, kuid selle käigus ei tohi kahjustada väärtuslikku maastikku. Tihti ei rikutagi maastikku ära kurja pärast, vaid teadmatusest ja oskamatusest väärtusi näha.

Mil määral toetavad meil kehtivad õigusaktid pärandi säilimist?

Väga hästi ei toeta. Õigemini neid on raske rakendada. Maastik on vaieldav ja mitmeti mõistetav nähtus, kindlasti mitte nii konkreetne nagu arhitektuur. Maastik on igal pool. On kirjutatud, et maastik on nagu ajalookonserv, aga kõike ei saa ju ka kaitse alla võtta. Kui kaitstakse ehitatud objekti või ehitatud ruumi, siis see paikneb omakorda laiemas ruumis, mille omaduste tõttu tajutakse ehitatud ruumi või objekti väärtust. Mõelda tuleks nii, et väärtusliku arhitektuuri esiletõstmiseks on vaja maastikku, kuhu see on ehitatud ning mis seda toetab ja esile toob. Sellist mõtteviisi ei saa nõuda ühegi seadusega. Looduskaitseseadus kaitseb loodusväärtusi, muinsuskaitseseadus on konkreetsem, kuid kaitse iseloom on sel juhul pigem museaalne ehk välistab või keelab mingi tegevuse. Plaanidele tõmmatakse piirid. Piiri sees on tegevus keelatud, piirist väljas lubatud, kuid ruumitervikut sellega sageli ei tagata. Näiteks Kukruse veski ümber on 50meetrine ehituskeeluvöönd. Sellega on arvestatud ja ehitatud uued hooned selle piiri taha. Juriidiliselt on kõik korrektne, kuid majad sulgevad osaliselt vaate veskile ja sellega on rohkem kui 150 aastat püsinud maastikupilt ja miljöö pöördumatult kadunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht