Veel üks kaubamaja

Rävala galerii arhitektuurivõistlus andis tulemuseks korraliku ja kiretu, kuid kahtlemata viielise lahenduse.

KARLI LUIK

Kaubanduspinda on Tallinnas aastaid juurde tulnud ning Eestis on jõutud juba tasemeni 1,54 ruutmeetrit elaniku kohta,¹ millega oleme Euroopas esirinnas ning läheneme jõudsalt USA tasemele, kel maailmameistrina on see näitaja u kaks ruutmeetrit. Seal räägitakse juba tükk aega üleküllastatusest – ruumi on isegi kuni kaks korda liiga palju². Võhikule tundub, et Tallinnaski hakkaks justkui mõõt täis saama: värske T1 on endiselt osaliselt tühi, keskus esialgu kahjumis ning pigem kuuleb pidevalt poodide sulgemisest, ehkki arendaja sõnul laabuvat kõik enam-vähem ja keskus arenevat tasapisi.³

Kesklinnas on ent kaubanduspindade arendusbuum. Peagi valmib Porto Franco. Uue ja praegusest palju suurema kaubamaja arhitektuurivõistlus toimus üle-eelmisel aastal⁴. Ka Viru keskust tahetakse laieneda ning äsja jõudis lõpule Rävala 8 ärihoone ja kaubanduskeskuse arhitektuurivõistlus. Kaubandus elab aga praegu üsna suure muutuse ajastus ning netikaubanduse osakaalu pidev kasv peab millalgi tunda andma ka kaubanduspindade füüsilises struktuuris. Väidetavalt on viimased viis aastat toonud kaubandusse suurema muutuse kui eelmised paarkümmend ja võiks loota, et kaubandus, nii vähe, kui seda vaja on, koondub millalgi pigem uuesti südalinna ning linnaäärsed autokesksed kaubandusmaailmad hakkavad tasapisi kiratsema. Inimesed hindavad tihedat mitmekesist keskkonda, kus saab liigelda pigem jala, ratta või tõuksiga ja autorooli ei kiputagi, samuti eelistatakse jälle pisemaid ja nunnumaid poode.

Rävala kvartalisse, praeguse projekteerijate maja ning Meloni kaubamaja asemele ning nendevahelisele hoovialale, on uut kaubanduskeskust planeeritud juba mõnda aega. Ehkki 1981. aastal valminud projekteerijate maja⁵ on kindlasti oma ajastu üks huvitavamaid hooneid, ei ole seda linnahalli kombel kaitse alla võetud ning tundub, et selle hävimine ei ole näiteks Sakala keskuse kombel vähemasti siiani tekitanud kelleski liiga tugevaid tundeid. Jätkusuutlikum oleks seda laiendada ja renoveerida, ka selle omapärane saal vääriks säilitamist. Teatavasti on renoveerimine palju keskkonnasõbralikum kui täiesti uue rajamine, kusjuures kaalub mitmekordselt üles uue maja energiatõhususe. Kuni aga tahetakse ja lubatakse mahukaid laiendusi ning nõutakse parkimisvõimalust, mille tõttu tuleb kogu maa-alune mitme korruse jagu autosid täis panna, ei ole millegi säilitamine kuidagi võimalik.

Uus Rävala galerii, paiknedes Kaubamaja, Viru keskuse ja Solarise vahel, tekitab mastaapse, peaaegu katkestuseta kesklinna kaubanduslinnaku. Koko arhitektide esmane eskiis valmis juba aastal 2012 ning sellest ajast on pusitud detailplaneeringu kallal, mis võtabki Tallinnas teatavasti arusaamatult kaua aega. Nüüd, mil lõpp paistab, palus linn enne planeeringu kinnitamist läbi viia arhitektuurivõistluse, et selle tulemusel tekkivad võimalikud mahumuudatused saaks veel planeeringusse sisse kirjutada. Arendaja Brave Capital viis läbi avaliku konkursi, kus neli kutsutud ja tasustatud osalejat valiti välja esitatud portfooliote põhjal. Nendeks osutusid arhitektuuribürood Allianss, Arhitekt 11 ja Koko ning arhitekt Martin Aunin. Ehkki teistelgi oli võimalus esitada oma nägemus, siis seda keegi ei kasutanud. Lähtuvalt tellija linnaga kooskõlastatud soovist anti võistlejaile ette ka üsna mahukas ruumiprogramm, mis näeb ette u 30 000 m² kaubanduspinda ning võimalikult palju büroomahtu, lisaks kaks korrust maa-alust parklat. Töid hindas viieliikmeline žürii, kuhu kuulusid kaks tellija esindajat, linna peaarhitekt Ignar Fjuk ja Eesti arhitektide liidust arhitektidena Raivo Puusepp ning mina.

Laekunud töödest olid kolm tükki võrdlemisi sarnased ning üks veidi teist­sugune. Kolmes projektis on fookus hoonel, nagu palutud, aga ühes avalikul ruumil, mille kaudu on püütud ka kaubandus­keskuse olemust ümber mõtestada.

Arhitekt 11 oli appi kutsunud Soome büroo Lundén Architecture Company ning nende koostöös valminu on üsna julge kesklinlik alternatiiv traditsioonilisele kaubanduskeskusele. Selle asemel et kogu etteantud krunt hoonet täis panna, on nende vaade natuke laiem: kogu kvartalit hõlmava kaubandusala dominant on kvartalisisene avalik väljak. Klassikalise aatriumi asemel on võrdlemisi tihe avalik ruum, kus kaubamaja moodustavad väljaku perimeetris paiknevatesse galeriikäikudesse avanevad poed.

Kvartal avaneb nurkadest nii Rävala kui ka Estonia puiestee poole ning keset kvartalit kõrgub ovaaljas skulpturaalne bürootorn. Välja on pakutud linnaehituslikult loogiline ja inimsõbralik, veidi Rotermanni kvartali ja vanalinna laadis, ent siiski tänapäevane keskkond. Oivaline kirjand, aga kahjuks teemast mööda kirjutatud: seesugune lahendus eeldaks täiesti teistsugust äriplaani ning tellija usku, samuti kõrval­kruntide omanike huvi asja vastu ja koostööd ning tugevat linna survet. Võib-olla olnuks sel visioonil tulevikku, kui see oleks olnud kaaluda seitse aastat tagasi, planeeringu menetluse algfaasis. Praegu aga unustasid Eesti partnerid Soome arhitektidele selgitada, et tegemist on arendaja, mitte linna korraldatud konkursiga, mille eesmärk on luua ikka kaubanduskeskus. Tulnuks rõhutada, et me pealinnal visiooni ei ole ning jalakäimisest ja väliruumist pole mõtet jahuda, kui žüriisse kuuluv linna peaarhitekt uue peatänava projekti seisma pani – ja üldse on meil autosõit eelisseisundis inimõigus. Mis me seda avalikku ruumi siia kvartali sisse ikka topime! Ilus ja elegantne küll, aga vähe naiivsevõitu.

Kolmest eelkõige majale keskendatud projektist jäid sõelale Koko ja Alliansi pakutud lahendus. Alliansi töös on kvartalist elegantselt tekitatud ühesuguse räästakõrgusega jätkuv selge linnaline ühik. Kõrgemal paiknevad büroo-osad moodustavad alumisest poolest eristuva rohelusega üle puistatud terrassilise mütsi. Sissepääsud ning põhiline siseaatrium loovad selgepiirilised miniväljakud: lihtsalt väljendatud platsiruumid avanevad loogiliselt nii Tammsaare pargi ruumi kui ka kaubamaja ette tekkiva uue platsi poole Rävala puiestee suunal. Sisetänav on kujundatud tõesti tänavalikuna ning eristub seega kaubanduskeskusena ruumi struktuuri poolest konkurentidest selle kõrval. Lakooniline opaalklaas välisfassaadil tekitaks põhjamaiselt karge, ent õrnalt valgustatuna rahustavalt helendava majaka meie laiuskraadil valitsevas lõputus novembris.

Võitjaks hääletatud Koko töös on lähtutud enim olemasolevast struktuurist: tornide asukoht on jäänud paika, kuna algne eskiis näeb ette tornide konstruktsioonide säilitamise ja taaskasutamise. Ka hoone enese arhitektoonika on hommage projekteerijate maja arhitektuurilahendusele, kus mahtu hoiavad koos jätkuvad karniisijooned, mis transformeeruvad ühes nurgas tornideks. Seest klassikalise kahe aatriumiga kaubandusmaailma lahenduses on tunda kliendi soovide nüanssidega konkurentidest paremat kursisolemist. Võrdlemisi kiretu, ent korralik viieline. Sellele lahendusele oli kõige vähem ette heita ning oodatult korreleeruski see tellija soovidega kõige täpsemini.

Seega tõi see arhitektuurivõistlus tulemuseks lahenduse, mis oleks realiseerunud ka konkurssi korraldamata. Ja ehkki on tore, et Tallinn nõuab ikka vahel võistluste korraldamist ka arendajatelt, siis antud juhul tundub, et sellega oli linn küll umbes seitse aastat hiljaks jäänud.

Millal oleks üldse õige ja mõistlik hetk sellise asukoha puhul arhitektuurivõistluseks? Eks iga paik ole erinev ja on tõsi, et keerulistes olukordades võivad olulised planeeringulised piirangud selguda ja formeeruda alles menetluse käigus. Ometi oleks mõistlik ikkagi pigem võistlusega alustada ja selle abil analüüsida, kui suured mahud on õigustatud ning millised on konkreetse asupaiga arendamise prioriteedid.

Rävala puiestee tulevikku käsitledes võinuks Tallinn praegu hoopis korraldada konkursi uurimaks, kuidas paremini ära kasutada alakasutuses lai modernistlik tänavaruum. Selle asemel et unistada Estonia puiestee tunnelisse viimisest ning sahtlist välja kaevata pool sajandit vanad murdekavad läbi Süda-Tatari asumi, võiks pigem kaaluda Rävala puiestee vanalinnapoolse päikeselise autotee muutmist aktiivseks ja atraktiivseks jalakäijate alaks, kuhu avanevad kolm keskust ning kus võiks seeläbi tekkida väga mõnus ja kvaliteetne avalik ruum. Niipidi mõtlemine eeldaks aga vähetõenäolist ideoloogilist insulti nii linnapeade kui linnaplaneerimispeade peades.

1 http://www.ober-haus.ee/wp-content/uploads/2019/04/Ober-Haus-Market-Report-Baltic-States-2019.pdf

2 https://www.rejournals.com/the-problem-with-u-s-retail-there-s-too-much-of-it-20190930

3 https://tarbija24.postimees.ee/6821252/suur-ulevaade-t1-kaubanduskeskuse-tormine-esimene-aasta

4 https://sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/tallinna-kaubamaja-uus-kuub/

5 arhitektid Peep Jänes, Mart Port, Roman Urb ja Arvo Niineväli, 1965-1981