Viinavabriku lugu

Viinavabrik on hoonetüüp, mis hoolimata märkimisväärsest tähtsusest mõisale on suures mõisavaimustuses tähelepanuta jäetud.

MIRJE TAMMARU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ringi liikudes tunneme maastikul hõlpsasti ära mõisasüdame. Enne hoonete nägemist annavad mõisast aimu sirged alleed ja iidsete puudega pargid, mis paistavad kaugele. Mõisale osutab veel üks nähtus, ja see on viinavabriku korsten. Viinavabrik on hoonetüüp, mis hoolimata märkimisväärsest tähtsusest mõisale on praegu suures mõisavaimustuses tähelepanuta jäetud.

Mõisa majandushoonete arhitektuur on tihti esinduslikum kui peahoone oma. Põhjus peitub selles, et just need hooned olid mõisa edukuse alus. Mõnes mõisas ehitati majandushooned isegi varem ja hoolikamalt kui peahoone.

XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algusaastail hakati majandushooneid rajama grupiti peahoonest eemale, eriti viinavabrikuid koos vägijoogi tootmiseks vajalike lisahoonetega, nt nuumhärgade laudad, viinameistri maja, viinakelder jms. Enam ei järgitud stiiliühtsust peahoonega. Üha enam sai utilitaarse hoone puhul määravaks selle funktsioon, tootmise tehnoloogiline eripära ja praktilisus. Paljud viinavabrikud on ehitatud tüüpprojekti järgi, sest ruumiprogramm ja tehnoloogia oli kõigil sama. Näiteks Veltsi ja Varangu mõisas. Tööstushoonete väljanägemises hakati tähelepanu pöörama materjali ehedusele ja dekoratiivsusele. Kaunistuseks loodi ladumisviisiga kontraste, näiteks Vaos ja Kundas, Aaveres ja Triigis on nähtaval maakivihoone paekivist nurgakvaadri ning ukse- ja aknaavade ääristused, Salla mõisas on maakivi ühendatud tellisega, Keilas ja Päädeval sobitati paekivi tellisega, Jänedal, Vaekülas ja Kõrgessaares kasutati maakivi suisa koos tellis- ja paekiviga. Regionaalses materjalikasutuses on nähtav sama tendents nagu kõigi muude hoonete puhul: paekivi on levinud Põhja-Eestis ning maakivi Virumaal ja Lõuna-Eestis, tellis enamasti Lõuna-Eestis.

Eeskujulikult restaureeritud Mooste mõisa viinavabrikus Põlvamaal tegutseb praegu fototurismi keskus.

Mirje Tammaru

Viinavabrikud saab siiski tüüpideks jagada korstna asetuse järgi. Esimesel puhul ehitati korsten eraldi vabrikuhoone kõrvale, sihvakas korsten ilutseb tavaliselt kõrgel soklil, nagu on Kuusiku ja Lammasküla mõisas. Teisel juhul püstitati korsten hoopis vabrikuhoone katuseharjale, näiteks Valgu ja Porkuni mõisas. Korstna materjalikasutus tuleneb samuti piirkonna eripärast, kuid korstna kuju ja väljanägemine vajavad täiesti omaette uurimist, sest see on olnud kas mõisniku või ehitusmeistri looming ja eneseteostus.

Sajad korstnad

Mõisate hiilgeajal, XIX sajandil oli Eestimaa ja Liivimaa kubermangu nendel aladel, mis tänapäevase Eesti territooriumile jääb, kokku ligikaudu 2000 mõisat. Praeguseks on enam-vähem terviklikult säilinud mõisaansambleid umbes 400. Kui mõelda, et toona oli viinaköök umbes 85 protsendil mõisatest, siis võib aimata, kui palju viinakööke ja -vabrikuid on meil kunagi olnud.

1970. aastate lõpus oli kogu Eesti mõisate kõrvalhoonetest (sealhulgas viinavabrikud) heas seisukorras kolm protsenti hoonetest, rahuldavas 20 ja ebarahuldavas 49 protsenti. 18 protsendile kõrvalhoonetest ei leidunud juba siis otstarvet. Kui need hooned viimase 40 aastaga uut funktsiooni või hoolivat omanikku ei leidnud, siis võib eeldada, et pea pool neist on praeguseks varemetes ning toonased varemedki jäljetult kadunud.

Eelnevalt tehtud ja praegu pooleli oleva uuringu põhjal võib öelda, et nüüd on heas seisukorras 12 protsenti viinavabrikutest, rahuldavas 15 protsenti, avariiolukorras 14 ja varemetes 22 protsenti. Hävinud ja ebaselge saatusega on 37 protsenti kunagistest Põhja-Eesti viinavabrikutest. See on suur kaotus nii ressursilt kui ka kultuuri- ja arhitektuuripärandile. Mõisaansamblitesse kuulunud viinaköögid ja -vabrikud kujundasid mitu sajandit eestlaste elu, olmet, keelt ja väärtushinnanguid ning väärivad hoidmist kui tööstusarhitektuuri näited ja killuke ajalugu.

Varasemad uuringud

Mõisaid hakati põhjalikumalt uurima 1970. aastatel ning sellest ajast peale on neid käsitletud mitmest vaatenurgast. Suur osa varasematest uuringutest hõlmab mõisa peahooneid, nende arhitektuuri või interjööri, näiteks seina- ja laemaalinguid, puitpõrandaid jms. Mõisaansamblisse kuulunud hoonete nimistu on pikk, mõnes mõisas oli isegi kuni 35 eri funktsiooniga hoonet. Ka hoonetüüpe on varem küllaltki palju uuritud. Näiteks kunstiakadeemias on valminud ajaloolisi hooneliike käsitlevaid uurimusi ja magistritöid, uuritud on tuulikuid, triiphooneid, pastoraate jms, kuid viinavabrik (või -köök) hoonetüübina on seni uurijate pilgu alt välja jäänud.

1970. aastate lõpus tehtud mõisa­arhitektuuri inventariseerimise aruandest võib lugeda, et kõigi muude mõisahoonete seas oli toona Eestis kokku 303 viinakööki, neist hästi säilinuid 41, keskmiselt 46, halvasti 30 ja varemetes 186.

1970. aastatel alustati ka esimeste mõisate restaureerimisega. Toona vaadeldi ja ka praegu keskendutakse enam peahoonetele, mistõttu on neid ka rohkem restaureeritud. Utilitaarset pärandit – vabrikud, aidad ja muud tootmis- või abihooned – ei ole kultuurilooliselt nii väärtuslikuks peetud. Kui mõisa peahoone on leidnud uue rakenduse, siis tööstus- ja abihooned on tihti jäetud saatuse meelevalda.

Viinaköögid ja viinavabrikud

Ajalooliselt on eristatavad viinaköögid ja viinavabrikud. Viinaköögid olid arhitektuurilt lihtsad hooned, esines isegi puidust viinakööke. Vaadeldav hoonetüüp pärineb enamasti XIX sajandist, mõne erandiga XVIII ja XX sajandist. Näiteks Kõo mõisa viinaköök on ehitatud 1781. aastal, Audru oma 1902.

XVIII sajandi keskpaigas hakkas Põhjasõjast, haigustest ja ikaldustest tingitud majanduse madalseis läbi saama ning ehitustegevus hoogustus tasa ja targu. XVIII sajand oli Eesti viinatootmise ajaloos pöördeline aeg. 1766. aastal väljastas Venemaa keisrinna Katariina II ukaasi, mille kohaselt avanes Eesti- ja Liivimaa mõisnikele võimalus osaleda Venemaa viinahankes. Viinapõletamine Eesti mõisates laienes ning hakati rajama viinakööke. Viinatootmine ja avatud Venemaa turg aitasid kaasa mõisnike hoogsale rikastumisele ning XVIII sajandi lõpukümnendid ja XIX sajandi algus oli mõisates eluolu arendamise ja ehitamise tippaeg.

1830. aastatel saabus majanduslik madalseis, mille tingis suur põllumajandussaaduste, eriti teravilja hinna, langus. Mõisate põllumajandustootmine oli arenenud liiga ühe tootmisharu keskseks ja sellega kaasnes suur majandusrisk. Kriis mõjutas ennekõike viinatootmist, sest suuremad mõisad põletasid suisa 70–85 protsenti oma viljasaagist viinaks. Samale perioodile sattus ka paberraha kursi langus, mis oli teine majanduslanguse tegur. Riik maksis viina eest odava paberrahaga, kuid nõudis mõisatelt makse hõberublades.

Üleüldise majanduslanguse tagajärjel olid paljud mõisad sunnitud viinatootmise lõpetama. Viinaköökide tegevus lakkas ja hooned kohandati mõnda muud funktsiooni täitma või jäid tühjalt seisma.

Kriis räsis rohkem Põhja-Eestit ja seal hakati kiiremini ja hoogsamalt uuendusi juurutama. Olgugi et väga visalt, aga siiski, hakati üha enam kasvatama kartulit, mis oli moodne ja väga efektiivne viina tootmise tooraine. Kartulimaalt saadi umbes neli korda rohkem toodangut kui sama suurelt rukkipõllult, seega oli kartulikasvatus väga tulus. Pealegi tasus viinapõletamine ennast majanduslikult ära veel nuumhärgade kasvatamisega, mis oli vägijoogi tootmisega kaasnev põllumajandusharu. Viinatootmise jääkproduktiks oleva praagaga nuumati veiseid, kes peale lihatoodangu panustasid põllumajandusse ka maa väetamisega. See omakorda hoogustas ja toetas kartuli- ja viljakasvatust. Ainult tänu lisatoodangule elas viinatootmine üle XIX sajandi esimeses pooles majanduse madalseisu.

Viinaköökide arv kasvas jõudsalt kuni XIX sajandi keskpaigani, kuid siis hakkas kasv taas pidurduma. Tugevalt mõjutas viinaköökide hulka 1863. aastal kehtestatud aktsiisiseadus, millega kaasnesid ranged kvaliteedinõuded ja nendega suur osa viinakööke enam sammu pidada ei jõudnud. Viinaköögis toodeti käsitöönduslikult, tootmine oli ebaefektiivne ning toodangu kvaliteet madal, viin oli lahja, kehvade omadustega ning sisaldas ebatervislikke lisaaineid. Selline naps ei vastanud enam uutele kvaliteedinõuetele.

Uus seadus ja sellest tulenevad rangemad tingimused panid aga aluse viinavabrikute rajamisele. Hakati ehitama vabrikuid, mille projekteerimisel kasutati ka arhitekti abi. Näiteks Jäneda ja Vaeküla mõisa viinavabriku on projekteerinud Preisi päritolu arhitekt Friedrich Modi. Vabrikutele hangiti moodne sisseseade, mis tagas puhta piirituse tootmise ning kasutusele võeti aurumasinad.

Kui vaadata mõisate kõrval- ja abihoonete ehitusaegu, võib näha, et enamik neist on ehitatud XIX sajandi lõpukümnendil. See tähendab, et sajandi esimesel poolel mõisamajandust tabanud kriis oli läbi saanud ja rõhku pandi majanduse hoogsale arendamisele. Üha enam tähelepanu hakati pöörama moodsale agrotehnikale, sordi- ja tõu­aretusele, tegeldi laiahaardelisemalt maa­majandamisega. Ületootmise vältimiseks ja näiteks vilja hinnalangusest tuleneva majanduslanguse ennetamiseks hakati otsima ka muid väljundeid, näiteks tegeldi lambakasvatuse ja suurema hulga põllukultuuride kasvatamisega. Paljud mõisnikud rajasid tööstusettevõtteid, sealhulgas piiritusevabrikuid. Tänu Tallinna-Peterburi raudteeliini avamisele paranesid ka transpordi- ja turustusvõimalused. XIX sajandi lõpust ongi pärit kauneimad viinavabrikud, mitu neist on eeskujulikult restaureeritud ning uue funktsiooni saanud.

Kuhu need kadusid?

Pöördelised ajaloosündmused koos majanduspoliitilise olukorra muutumisega osutusid viinavabrikutele saatuslikuks. Üks suuremaid hävinguid tabas neid 1905. aasta revolutsiooni käigus, mil töölisjõugud rüüstasid ja põletasid üle Eesti kokku 160 mõisat ja 40 viinavabrikut, eriti Harju- ja Raplamaal. Sellest maha jäänud varemeid on mõnes kohas veel tänapäevalgi võimalik näha.

Samuti mõjus viinavabrikutele laastavalt 1919. aasta maareform. Asutava Kogu 10. oktoobril 1919. aastal vastu võetud maaseadusega võõrandati mõisamaad ja varad, et luua riiklik maatagavara, mis soovijatele laiali jagati. Võõrandatavate varade hulka loeti ka põllumajanduslikud tööstusettevõtted – jahuveskid, meiereid, viinavabrikud jms –, mis olid seotud mõisamajapidamisega. Samuti ei pääsenud võõrandamisest viinavabrikute sisseseaded, sest see oli omakorda vabriku päraldis.

Ärilised ettevõtted – veskid, viinavabrikud, lauavabrikud, telliskivi- ja lubja põletamise vabrikud – läksid enampakkumise teel kasutusse. Asutati kartuliühisusi, mille ülesanne oli vastutada piirituse tootmise eest ning kontrollida viinavabriku kasutust. Viinavabrikuid anti rendile eriti soodsatel tingimustel ja neid müüdi tihti edasi. Paraku esines sagedasti ka põlenguid. Mõisapärandisse suhtuti Eesti vabariigi algusaastatel külmalt, sest mõisaike oli veel liiga värskelt meeles, mõisapärand oli veel liiga uus, mõisal puudus ajaga lisanduv väärtus.

Nõukogude perioodil võeti mõisasüdamed laialdaselt kasutusele majandikeskustena. Peahoonetes asusid koolid, hooldekodud, kolhoosikontorid, kuid kõrval- ja tootmishooned jäid tähelepanuta. Viinavabrikutesse rajati kortereid, neisse paigutati kõikvõimalikke asutusi garaažist raamatukogu ja võimlast autoremonditöökojani. Näiteks Aruküla mõisa viinavabrikusse asutati Koeru masina-traktorijaam, millest hiljem kujunes edukas Koeru autobaas. Paraku jäi väga suur osa hoonetest tühjalt ja kasutult seisma ning neist said aastakümnete jooksul ikkagi lõpuks varemed.

Palju on selliseid juhtumeid, kus viinavabriku hoone on küll alles, kuid aja jooksul tundmatuseni ümber ehitatud, nii et viinavabriku algset kehandit ei olegi enam võimalik tuvastada.

Meie maa on põnevaid ajaloolisi hooneid täis. Need väärivad laialdasemat tähelepanu. Hoonete suurejoonelist arhitektuuri, ajalugu ning mõju tänapäevaelule ja kombestikule peaksime teadma ja väärtustama.

On selge, et väga spetsiifilise otstarbega tööstushoonele, olgu see siis veski või viinavabrik, on raske leida uut funktsiooni. See on siiski võimalik. Meil on palju häid näiteid, kuidas endine viinavabrik on uue kasutuse saanud. Asub ju viinavabrik alati veekogu lähedal looduslikult kaunis kohas. Leidlikud lahenduste otsijad on viinavabrikutesse rajanud romantilise kodu, kohviku, hotelli, ürituste paiga, mõnes kohas kasutab ruume kohalik omavalitsus. Suurim raiskamine on arhitektuuriliselt kauni, veel olemas oleva hoone hooletusse jätmine.

Särevere mõisa viinavabrik 1920. aastal. Praegu on alles vaid restaureeritud korsten.

Järvamaa Muuseum

Vao mõisa viinavabriku müüre kaunistavad eri materjaliga laotud mustrid.

Mirje Tammaru

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht