Võistelda või mitte? Selles pole küsimus

Võistlused on andnud maailmatasemel arhitektuuri ja tõstatanud ruumikultuurilisi küsimusi.

MERLE KARRO-KALBERG

Dokumentaalfilmis „Võistlus“ (The Competition“, 2013, režissöör Angel Borrego Cubero) näeb higi, pisaraid, alandamist, väsimusest punetavate silmadega töötajaid ning lõputuid unetuid öid. Ei, filmis ei räägita inimkaubandusest, Kambodža õmblusvabrikute töötajatest ega lapstööjõust, vaid kirjeldatakse arhitektuuribüroode argipäeva – võistlemist tellimuse saamise ja loomingu teostamise nimel. Filmi tegemiseks oli palutud üle maailma tuntud arhitektidel Jean Nouvelil, Frank Gehryl ja Zaha Hadidil osa võtta Andorra rahvusmuuseumi arhitektuurivõistlusest ning stardipaugust esitluseni kestnud protsessi absurdsust, kurnavust ja intensiivsust arhitektist režissöör kirjeldabki.

Tundub, et parima lahenduse otsingul on arhitektuurivõistlus oma koha leidnud ka Eestis. Väärtuslikem osa siinsest arhitektuuriloomingust on sündinud mõõduvõtmise tulemusel, seda kinnitavad ka Eesti Kultuurkapitali aasta­auhinnad ja arhitektuuri veebiportaalides esitletav. Võistlused on tekitanud hulgaliselt avalikke arutelusid nüüdisarhitektuuri olemusest, ühiskonna ootustest ja prioriteetidest. Mõneti ollakse jõutud ideaalse olukorrani: võistlusi korraldavad omavalitsused, ettevõtjad, riigiasutused ja ELi fondide vahendeid jagatakse meelsamini neile, kel arhitektuurivõistluse tulemused ette näidata. Kuid

viimased võistlused on saagiks saanud vaid käputäie töid ja see paneb küsima, kas meil on võistlusi liiga palju või arhitekte liiga vähe. Kuskil peab olema optimaalne piir. Ehk hakkame selleni juba jõudma? Eelmisel aastal peeti 24 arhitektuurivõistlust, s.o keskmiselt kaks võistlust kuus. Pakutud lahenduste pealiskaudsus ja kiirustamine paistab välja ka töödes.

18 miljonit eurot

Helsingi Guggenheimi muuseumihoone võistlusele laekus 2014. aastal 1715 ettepanekut, mis tegi sellest ühe osavõturohkeima mõõduvõtmise arhitektuurivõistluste ajaloos. Võistlusjärgselt levis ühismeedias kokkuvõte võistlusele kulutatud rahast ja ajast. Arvutati välja, et kui žürii oleks igale tööle kulutanud viis minutit, oleks kõigi tööde kiireks läbivaatamiseks kulunud 18 päeva, lootuses, et töödesse ka süveneti, tuleks see aeg korrutada vähemalt viiega. See kergelt haaratava infograafikaga videokokkuvõte toob välja, et kui võitlusele esitatud plakatid vertikaalselt üksteise peale laduda, oleks torn 5769 m kõrge (Euroopa kõrgeim mäetipp Mont Blanc on „ainult“ 4810 m) ning et ühe võistlusettepaneku kokkupanemiseks kulus tööjõule ca 10 000 eurot ja seega said võistluse korraldajad 18 miljoni euro väärtuses ettepanekuid.¹ Kas kõik see töö end ka ära tasub, pole kindel, sest Helsingi Guggenheimi ehitamine on takerdunud sponsorite leidmise taha. Sama mõttetut tööd tegid ka filmi „Võistlus“ osavõtjad: majanduskriisi tulekuga kadus Andorral muuseumi ehitamise huvi ja loomisprotsessi kadalipu läbinud ideed jäid kaunistama vaid osavõtnud arhitektuuribüroode veebilehti.

See kõik viib tahes-tahtmata mõttele, et võistlemine on arhitektuuri mitte just eriti kestlik, pigem arutult ressursse kulutav osa, kuid ometi on seda tehtud sajandeid ning konkureerimine on muutunud silmapaistva arhitektuuriloomingu tõukejõuks. Spordivõistluste ja olümpiamängude kodu Vana-Kreeka on ka arhitektuurivõistluste kodu. Juba Ateena akropol ehitati arhitektuurvõistluse tulemusena. Ka Firenze toomkirik (arhitekt Filippo Brunelleschi, valmis 1436. a), Washingtoni Valge Maja (arhitekt James Hoban, valmis 1792. a) ja Sydney ooperimaja (arhitekt Jørn Utzon, valmis 1955. a) valiti mitme kavandi seast välja. Kui võistlussport paneb proovile inimese kehalised võimed, sunnib ennast ületama, siis arhitektuurivõistlus sunnib katsetama loomise ja loominguga, ületama kontseptuaalseid raame, avardab silmapiiri, hoiab mandumise eest ja hoiab niisama vormis. Iga loominguvõistluse eesmärk demokraatlikus ühiskonnas on uute suundumuste, värskete tuulte ja uue tee leidmise lootus, millele järgnevad teosed viitama saavad hakata.

Arhitektuurivõistlusele ei olegi kultuurimaailmas kerge analoogi leida. On ju küll romaanivõistlusi ja heliloomingukonkursse, kuid sinna esitatakse juba valmis elujõuline teos, mis võib tunnustuse leida ka võistlust võitmata. Arhitektuurivõistlusele esitatakse aga pelgalt teose kavand, mis ebaedu järel sahtlisse libistatakse, kulutatud aeg ja töö kirjutatakse korstnasse. Pärast võidukat finišijoone ületamist õige töö ja teose loomine alles algab. Mõnikord võib see töö kesta kümnendi ja muutuda kestvusspordiks. Näiteks kulus Kumu (arhitekt Pekka Vapaavuori) valmimiseks arhitektuurivõitlusest hoone avamiseni 11 aastat, Eesti Rahva Muuseumi (arhitektid Lina Ghotmeh, Dan Dorell ja Tsuyoshi Tane) sel aastal avatava hoone võistlus peeti täpselt kümme aastat tagasi, Kultuurikatla (Siiri Vallner, Indrek Peil) sünd võttis aega kuus aastat. See on nüüdismaailmas, kus filmi haaravus sõltub kaadrite vahetumise kiirusest, hommikune uudis mattub õhtuks päeva jooksul üleslaetud uudisvoo alla ja kodumasinad on kavandatud kestma paar aastat, ebamaiselt pikk aeg. See tõstatab küsimuse ka arhitektuuriloomingu ajatusest: kümne aasta pärast avatav objekt peab olema aktuaalne ka valmimisel ning kõnelema just sellest ajast, mis parasjagu käes. Kogu hoone valmimise väsitava protsessi vältel peab säilima looja sirgeselgsus ja idee värskus, sest muidu jääb terviklikust teosest alles nuditud poolfabrikaat, nagu juhtus Tartu Elleri muusikakooli juurdeehitisega. Mõnikord vahetuvad nende aastate jooksul tellija esindaja, ehitajad ja projekteerijad. Hoone avamispidustuste lindilõikamisel on arhitekt ehk ainuke meeskonnaliige, kes suutis kogu distantsi algusest lõpuni läbida.

 

Pooltühi või pooltäis klaas

Kuidas on arhitektuurivõistluste abil keskkonda ja riigi kuvandit ehitatud? Eestis on viimase kahe kümnendi jooksul peetud ca 200 avalikku arhitektuurivõistlust. Võistlustulemuste järgi on valmis ehitatud pea pool objektidest. On seda vähe või palju? Eks see sõltub sellest, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Kindlasti ei ole arhitektuurivõistluste korraldamine olnud riigi prioriteet või lausa strateegiline otsus, mille abil elukeskkonda väärtustada ja atraktiivset linnaruumi luua. Võistluse korraldamist on ikka liiga kalliks, aeganõudvaks ja kulukaks peetud, hoolimata sellest, et tegelikult moodustab võistlus ja selle alusel projekti koostamine murdosa objekti ehitamise hinnast. Arhitektuurialase võistluskultuuri tekkimise ja parandamise eest on hea seisnud arhitektide liit, riik on õla alla pannud kultuurkapitali kaudu preemiafondi panustades. Kuigi praegu korraldab riigi ruumi suurhaldaja Riigi Kinnisvara AS võistlusi esindushoonetele, sh koolimajadele, heideti riigile kui tellijale veel mõni aasta tagasi ette ebalust, passiivsust ja odavhangete eelistamist.²

Kui vaadata Eesti arhitektuurivõistlusi, siis paistsid XX sajandi lõpuaastad silma varakapitalistliku iseorganiseerumise ilmingute vastaste detailplaneeringute ideekavandite otsingutega. Taasiseseisvumisjärgses ühiskonnas taheti tulemust kiiresti, erakapitali survele oli raske vastu seista, linnade üldplaneeringuid alles koostati, tegelik elu käis alati planeerimisest paar sammu eespool. Niisiis püütigi arhitektide liidu algatusel aastatel 1997–1999 leida Tõrva, Räpina, Tartu, Jõgeva, Kuressaare, Võru, Valga, Narva ja Rakvere kesklinnale uus terviklik hingamine. Võistlustulemustest võttis kinni Rakvere, hea näitena saab esile tuua ka 1999. aastal peetud Tallinna Vabaduse väljaku võistluse, mille alusel koostati detailplaneering ja parklast ehitati eeskujulik avalik ruum. Ülejäänud plaanid torgati kalevi alla ja sinna on nad ka jäänud, väikelinnade arengut suunasid hoopiski hüper- ja supermarketid, mille hallid plekkangaarid seniajani mõne väikelinna keskväljakut ilmestavad.

2000. aastate alguses hakati laiemalt mõtestama ka Tallinna kesklinna olulisi piirkondi, mille areng kütab kirgi veel praegugi: Admiraliteedibasseini ümbrus (2002), Vanasadama ala (2002), Vabadussõja võidusammas (2007), Lennusadama ja Patarei merekindluse ala (2007).

Euroopa Liiduga ühinemine 2004. aastal tõi kaasa majanduskasvu ja päädis ehitusbuumiga, mille harjal keskenduti pigem märgiliste üksikobjektide otsingutele: Narva kolledž (2005), Eesti Rahva Muuseumi uus hoone Raadil (2005), ringhäälingumaja (2007), Eesti vabariigi suursaatkond Pekingis (2007), kunstiakadeemia hoone (2008) ja Tallinna linnavalitsuse uus hoone (2009). Palju räägiti kultuuri betooni valamisest. Kavandati majanduse ja rahvastiku kasvu ning see väljendus ka arhitektuuris. Bakhanaalidest kainenemise periood pühkis laualt nii mõnegi suurejoonelise plaani, näiteks ringhäälingumaja ja Tallinna linnavalituse uue hoone.

2013. aastast on märgata arhitektuurivõistluste arvu hüppelist kasvu, kuid endiselt kumab neist läbi igatsus suurema visiooni järele: Annelinna visioonikonkurss Tartus (2014), linnaruumikonkurss „Teistmoodi avalik ruum“ (2014), võistlus Tallinna sadama alale (2014) ja loomulikult kõik „EV 100“ programmi „Hea avalik ruum“ keskväljakute võistlused püüavad kavandada ideaalset jalakäijasõbralikku linna, mille täieliku teostamiseni poliitilistel ja majanduslikel põhjustel ilmselt ei jõuta kunagi.

Ka õhuloss vajab ehitusluba

Arhitektuurivõistlustelt oodatakse silmapaistva objekti sündi, mis asetaks tundmatu linnakese maailmakaardile, kasvataks turistide arvu, kiirgaks niisamagi au ja kuulsust. Tahetakse Bilbao Guggenheimi muuseume, Londoni „kurgikesi“ (The Gherkin), Heidar Alijevi keskusi. Ehk on isegi hea, et meil pole Frank Gehry, Norman Fosteri või Zaha Hadidi universaalset, konteksti mittearvestavat arhitektuuri – seda on igal pool mujalgi küllalt. Selle asemel on arhitektuurivõistlused andnud meile Salto ja Kavakava kohatundliku, sotsiaalselt mitmetasandilise arhitektuuri, mis tekitab unikaalsuse, mida mujalt tulnu ehk luua ei oskagi.

Vähem olulised ei ole ka võistlustest tõukunud avalikud arutelud. Nii mõneski mõttes peegeldavad need ühiskonna suhtumist, hirme ja hetkeseisundit. Kummalisel kombel saab nendega uuesti tutvudes selgeks, kuivõrd konservatiivselt suhtutakse nüüdisaegsesse ruumi.

Kirglikke ja ägedaid reaktsioone on tunda saanud Narva. TÜ Narva kolledži (arhitektid Katrin Koov, Siiri Vallner, Indrek Peil) vastu võeti sõna, koguti allkirju ja pöörduti kohtussegi, protestisid narvalased ja muinsuskaitse aktivistid. Valminud hoone pälvis siiski mitu preemiat, aga Eesti Muinsuskaitse Selts andis hoonele Karuteene medali „Narva vanalinna visuaalselt reostava ja muinsuskaitse ettekirjutusi eirava uusehituse projekti eest“.³ Samasuguseid reaktsioone on piirilinnas esile kutsunud ka eelmisel aastal korraldatud Narva linnuse arhitektuurivõistluse tulemused (võitjad Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Lidia Zarudnaja ja Martin Prommik).

Tormi veeklaasis on tekitanud Tartusse Toomemäe nõlvale (Ülikooli 14) kavandatud ja sel nädalal avatav hotell Lydia (võistlus toimus 2012. aastal, selle võitsid Tarmo Teedumäe, Indrek Tiigi, Paco Ernst Ulman ja Tõnis Savi). Küsimus sellest, kas vanasse keskkonda peaks kavandama uushoonestust nüüdisaegsete arhitektuurivõtetega, mis tähendab selget vastandumist ajaloolisele, või püüda uut vanasse sulandada ajaloolisi võtteid matkides, moodustas arutelu keskme ka Tartus.

Võistlustest süttinud arutelud ei ole jäänud vaid linnarahva ja ekspertide vaheliseks vägikaikaveoks. ERMi uue hoone võistlus 2006. aastal käivitas laiapõhjalise võidutöö analüüsi arhitektuuriajaloolase, žürii eksperdi Karin Hallas-Murula ja žürii liikmete, arhitektide ning arhitektuuriteadlaste seas. Hallas-Murula heitis Pariisi arhitektide sõjaväelennuvälja maandumisrajaga suhestuvale võidutööle ette Nõukogude okupatsiooni kummardamist. Peale ideoloogilise arutelu polemiseeriti mõistliku riigi raha kasutamise üle. Arutelud jõudsid erialaajakirjandusse, päevalehtedesse, blogidesse, maakonna ajalehtedesse, välismeediasse. Praegu nii laiapõhjalist arhitektuuri üle arutlemist ühismeediast ei leia.

Lutsu raamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone võistlus Tartus 2011. aastal tõstatas arhitektkonnas küsimuse võistlustingimustest, nende üheselt mõistetavusest ja auhinnatööde vastavusest kehtestatud tingimustele, sealhulgas detailplaneeringule. Emil Urbel heitis võistluste korraldajatele ette, et võistlustingimuste ja kehtivate detailplaneeringute eiramine on saanud normiks ning leidis, et seetõttu on ehk ehitamata jäänud nii mõnigi maja.⁴ Lõpuks tühistas Tartu linn võistluse ning kunstimuuseumi ja raamatukogu ühishoonest unistavad siiani mõlemad institutsioonid, kuid pilvelossiks see maja jäänud ongi.

Tallinnas sai detailplaneeringu otsene eiramine saatuslikuks kunstiakadeemia Tartu maantee uuele majakavandile. Siiani suurima preemiafondiga (I koha auhinnaks määrati miljon krooni) arhitektuurivõistluse võitnud taanlased said maja plaane kohendada siit ja sealt, kuid naabrite vastuseisu tõttu detailplaneeringut muuta ei õnnestunud ning Archimedes SA loobus hoone ehitamise toetamisest.

Need kaks viimast juhtumit on mõjutanud ka arhitektuurivõitlusi. Võistlustingimused on läinud palju korrektsemaks, žürii tööreeglid jälgitavamaks ja läbipaistvamaks, tingimustega pannakse kaasa ka hindamiskriteeriumid ja võistlusel osalemiseks peab läbima korraliku bürokraatia kadalipu. Võistlusi on hakatud korraldama detailplaneeringu koostamise ajal, et lõpuks saaks seadustatud ikkagi parim linnaruumi lahendus ja ehitus läheks lihtsamalt. Kuid ehk on ka auhinnatud objektid pragmaatilisema suunitlusega, vähem radikaalsed ja jäänud pidama ette tallatud rajale?

1 Taller de Casquería, Guggenheim Helsinki – Architectural Competition Data. – Vimeo, 2014. Leitav https://vimeo.com/109085572

2 Ülar Mark, Peeter Pere, Kalle Vellevoog, Kuidas hindate riiki arhitektuuri tellijana – Sirp 3. XII 2010.

3 Jaan Tamm, Muinsuskaitsekuust ja Karuteene medalist – Sirp 30. IV 2014.

4 Emil Urbel, Arhitektuurivõistlustest. – Sirp 13. X 2011.