Ajage habemed ära!

Soolise tasakaalu poole liigume riigi juhtimises endiselt teosammul.

KAAREL TARAND

Nelja aasta eest, kui riigikokku kandideerijate nimekirjad olid kinnitatud, tegin Sirbis kurvapoolse ülevaate, kuidas on poliitilises elus lood soolise tasa­kaaluga („Võta võim, naine!“, Sirp 25. I 2019). Mu toonane soovitus naisvalijatele ehk valijaskonna enamusele oli anda oma hääl ainult naiskandidaatidele, et kompenseerida naiste alaesindatust nimekirjades ja ennekõike nende tippudes.

Tõenäoliselt seda soovitust ei järgitud. Riigikokku valiti 28 naist, nendest vaid Kaja Kallas ja Yana Toom teenisid isikumandaadi, mehed seevastu 11. Ringkonnamandaadiga pääses riigikokku 20 (mehi 48) ja kompensatsioonimandaadiga 6 naist (mehi 20). Need on algsed arvud, mille puhul ei ole võetud arvesse valitsuste moodustamise ja vahetumisega seoses ajutiselt riigikokku ilmunud asendajaid. Tulemus peegeldas ligikaudu naiste osakaalu täisnime­kirjades (31%), kuid võinuks küllap parem olla, kui naiste paigutus oleks neile natukenegi soodsam olnud, nimelt nimekirjade eesotsas. Väide, et kõik valijad hääletavad ainult konkreetse inimese, aga mitte nimekirja, erakonna kui kauba­märgi või asetuse järgi ning seega ei oma positsioon nimekirjas tähtsust, ei pea vett. Kui nii oleks, siis miks küll nimekirjade koostamisel nii palju verd, higi ja pisaraid valatakse, kui võiks lihtsalt loosiratta käima tõmmata? Pealegi ei tee erakonnad kampaaniat mitte ühtlaselt kõigile kandidaatidele, vaid ikka esinumbritele või -kolmikutele.

Rahvusringhäälingu küsitletud eksperdid märkisid värskeid nimekirju kommenteerides, et suuremad erakonnad on vältinud neid koostades riski, edutades parematele positsioonidele ikka vanad, juba tuntud tegelased. Eelöeldu valguses: kuna erakondades usutakse, et naiskandidaadid on kehvemad häälemagnetid kui mehed, siis peavadki neile jääma tagasihoidlikumad positsioonid. Eranditega, loomulikult. Näiteks erakond Eesti 200 vahetas hilja­aegu hoopis oma naisjuhi välja ja sellele on raske leida paremat seletust kui erakonna taktikute usk, et meesjuht on teledebattides parem poksija.

Argimütoloogias püsib endiselt elujõulisena seletus, et naised lihtsalt ise ei huvitu poliitikast ja parteitööst piisavalt. Võrdsed võimalused on olemas, ent kui tulemuseks on meeste ülekaal, siis järelikult ei ole võimed võrdsed. Kuna juba aastaid on naiste haridustase meeste omast kõrgem, tähendab meeste poliitiliselt võimekamaks pidamine ühtlasi hinnangut ülikoolihariduse mõttekusele. Täpsemalt: mõttetusele.

Siiski on naiste positsioon nelja aasta taguse seisuga võrreldes mõne näitaja, aga mitte kõigi järgi kukesammukese võrra paranenud (vt joonis). Kasvanud on naiste osakaal nii üleriigiliste nimekirjade esikümnes kui ka esikolmekümnes. Viimasel näitajal ei ole aga suuremat kaalu, sest 30 või enama mandaadiga ei saa arvamusküsitluste järgi tõsisemalt arvestada ükski peale Reformierakonna. Kui seegi. Asetusest üleriigilises nimekirjas hoopis määravam on positsioon ringkonnanimekirjas, sest valija ees on kandidaadid ikka ringkonniti. Ringkonnanimekirjade esikolmikutes ei ole naiste osakaal kasvanud. Esinumbrite osas justkui oleks, aga see on silmapete, mis tuleb roheliste erakonna arvelt. Ilma rohelisi arvestamata oleks seis sama mis nelja aasta eest. Täpsustuseks: olen arvesse võtnud kaheksa erakonna nimekirjad, sealhulgas roheliste oma, mis ei ole täisnimekiri. Üheksanda, mis kuulub pigem huumori valdkonda, jätsin üle lugemata.

Traditsiooniliselt valitseb naiste nappus Isamaa ja EKRE nimekirjade ülaosas, seekord on neile lisandunud ka Keskerakond, mis võib kõneleda sellest, kui hästi või halvasti talub enda kõrval võimekaid naisi erakonna praegune juht eelmisega võrreldes. Sama ootuspäraselt leiab rohkem naisi sotsiaaldemokraatide ja roheliste nimekirjast, nagu ka Eesti 200 omast. Aga mitte Parempoolsete nimekirjast, kus küllap irdumisest ja juhi soost hoolimata lehvib endistviisi Isamaa vaim.

Eeltoodus on kokku loetud vaid kvantiteet ja see, mis on kokku loetav või mõõdetav, ei pruugi midagi seletada või omada tähendust. Aga võib-olla mõõdetav näitaja siiski viitab millelegi, on sümptom. Mõõdetu kohta saab küsida, miks see nii on, ja kui saab küsida, siis on ühiskonnale kasulik teada ka, mida vastavad, kuidas seletavad olukorda need, kes on olnud asja juures ja otsustanud.

Kuni erakondade vastuseid ei ole, võib vabalt fantaseerida, mida nad võiksid selgituseks öelda. Näiteks, et naise koht ei ole enam ainult kodu ja kirik, vaid ka tõuparandusjaam. Sellega on kõik selge. Aga kui vastus on, et me ei leidnud rohkem naisi, ei suutnud neid veenda osalema ja kulutama oma aega ja närve porisõjas, siis ei pääse jätkuküsimuseta, et mis on mängureeglites valesti ja mida selles osas peab tingimata ette võtma.

Lõpuks ei ole siiski suuremat tähtsust sellel, milliseks kujuneb sooline jaotus riigikogus, kust niikuinii on suurem osa võimust ära valitsuse kätte nihkunud ja ühelgi erakonnal ei paista olevat head plaani Eesti riigivõimu parlamendikesksuse taastamiseks. Seega loeb see, milliseks kujuneb sooline tasakaal järgmises valitsuses. Kaja Kallas pingutas selles osas võimunappusest hoolimata üsna hästi. Kes oskaks aga ennustada järgmise valitsuse koosseisu?

Erakondadel on küll iga ala valdkondlikud eestkõnelejad, kuid Eestis ei ole välja kujunenud püsivat poliitilist tava, et erakonnad juba varakult reklaamiksid oma liikmeid kui sobilikke ministriametisse. Valijale oleks aga suureks abiks, kui ta enne hääletamist teaks, et kui tema meeliserakond pääseb valitsuskoalitsiooni ja saab juhtimiseks ministeeriumi X, siis läheb ministriks konkreetne Y. Seaduse järgi määrab erakonna parlamendikõlbulikkuse 5% valimiskünnis, mitteformaalselt peaks olema sama tähtis erakonna suutlikkus esitada enne valimisi valitsuse koosseisu täisnimekiri, millega erakond oleks seotud kogu poliitilise tsükli vältel. Jääksid ära üllatused ja alatihti nurjumisega lõppevad eksperimendid Kiirte mõisavalitsejaks määramisel.

Täitevvõimu poolel on naistel seni vallutamata jäänud ainult üks kants – kaitseministeerium. Taplemine ju põline meeste ala. Aastapikkune suursõda Ukrainas on siiski näidanud, et mitte ainult Eestis, vaid igal pool Euroopas, kus naised roolis, ei ole nende vähese sõjakuse taha küll sõit seisma jäänud. Pigem (et oleks ka kohustuslik pilkelause Saksamaa aadressil tehtud) on Ukraina võidu saavutamise teel takistuseks ettevaatlikud vanamehed. Ootan väga, et kui erakonnad oma ministrikandidaate esitlema hakkavad, siis võtaksid nad eriti tõsiselt just kaitseministeeriumile naisjuhi nimetamist. Mitte ainult seetõttu, et ministeeriumi innukad keskealised noormehed õigel, mõistlikul ja ohutul teel püsimiseks ema karmi, ent hoolitsevat kätt vajavad. Kaitseministri amet kirjena eluloos võib olla ka peaministri omast hoopis parem hüppelaud edasiseks karjääriks rahvusvahelistes organisatsioonides, miks ka mitte NATO peasekretäri ametikohal.

Praeguse sammuga poliitikas naiste osakaalu suurendamist jätkates on Eestil lootust jõuda mõistliku põhjamaise tasakaaluni, rakendamata sealjuures sookvoote, ehk paarikümne aasta pärast. Saab paremini. Seepärast kordan oma nelja aasta tagust valimissoovitust erakondadele (reklaamige naisi) ja valijatele (valige naisi). Info teilt, hääled meilt!