Bensiin ja tikud

Läänemerelt sõjaohtu praegu oodata pole, kuid keskkonnakatastroof hüüab tulles aina valjemini.

KAAREL TARAND

Rootsi NATOs. Läänemeri – sisemeri. Meri on järv. Vene laevastikuga lõpp. Surevad sadamas. Telegrammi lõpp. Punkt.

Sellega peaks olema päevakorrast maas ka viimase paari aasta jooksul võimendunud mure merealuste elektri- ja sidekaablite turvalisuse pärast Läänemeres. Sõjalaevade jõul nende kahjustamine on peaaegu võimatu, mistõttu tasub uuesti hinnata kaablite turvamiseks kavandatud investeeringuid. Kas neid ikka on nii palju vaja, kui sõjaline ja terrorismioht on nullilähedane ja igas kaubalaevas terroristi nägemine ülepingutus? Sama kehtib planeeritavate uute ühenduste rajamise majandusarvestuse kohta. Hinnalisa ja julgeolekuriskid, mille tooks kaasa elektrituru parem ja mitmekülgsem ühendamine Põhja- ja Kesk-Euroopa elektrituruga vanaaegse ja reostava kohaliku tootmise arvelt, ei ole enam aktuaalsed. Seda enam et võimsaid ühendusi planeeritakse 10–15 aasta peale ette ning pole põhjust oletada, et sõda Ukrainas võiks nii kaua kesta.

Kahe aasta eest kirjutasin, et suurima hävingu võivad sõjamängud Läänemerel kaasa tuua elukeskkonnale ja rannikule naftareostuse kujul¹. Kuid sõjalaevade panus merereostusse on tühine ka juhul, kui need kõik merel hävitada, võrreldes sellega, mida toob kaasa vastutustundetu tsiviiltegevus merel. Ja selles osas paraku risk kasvab.

22. märtsil 50 aastat tagasi kirjutasid kõik Läänemere-äärsed riigid alla Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioonile. Poolt Läänemere rannikust valitsesid tol ajal Nõukogude Liit ja tema satelliidid, kes muidugi ei võtnud keskkonnakaitset liiga tõsiselt. Sotsialistlikku plaanimajandusse oli lagastamine sisse kirjutatud, aga endale võetud rahvusvahelisi kohustusi mingil määral siiski täideti. Pärast iseseisvuse taastamist liitusid lepinguga ka Balti riigid, NSV Liidu asemele astus Venemaa. Võib üsna kindlalt öelda, et tänu sellele konventsioonile ning tuhandete inimeste pingutustele poole sajandi jooksul on meil kasutuskõlbulik, ehkki jätkuvalt mitterahuldavas seisundis² Läänemeri üldse olemas. Võttes arvesse, milline oli lähteseis 1970ndatel ja millised suundumused mere reostamisel, oleks Läänemeri koos kõigi oma hüljeste ja merikotkastega ilma konventsioonis ette nähtud pingutusteta praeguseks surnud mis surnud.

Toona, esimese globaalse naftakriisi ajal, ei osanud keegi ennustada, kui mahukaks riskiteguriks võib kujuneda toornafta ja vedelkütuste vedu Läänemerel. NSV Liit eelistas oma vasallidele naftat saata piki torujuhtmestikku ja raudteid, tankeritele erilisi panuseid ei tehtud ega arendatud ka välja hiiglaslikke terminale sadamates. See asjaolu tõi 1990ndatel kaasa transiidibuumi Eestis ja Lätis, sest olime väikesed ja väledad ning ühtlasi vilunud korruptsioonimeistrid Moskvast eeliste väljameelitamisel.

Transiidimehed ummistasid Eesti raudteed ning põhjustasid omajagu muid probleeme Eesti majanduse ümberorienteerumisel läände. Juba enne sajandivahetust läksid need ettevõtjad koguni nii suureliseks, et püüdsid hakata valitsusele ette kirjutama, kuidas ja milliseid järeleandmisi peaks Eesti Venemaale tegema piirivaidlustes või tülis Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku registreerimise ja vara pärast.

Õnneks jätkus valitsustel vaprust hoida suhteid Venemaaga ikka põhimõtete alusel. Ega transiidimehed Moskvast midagi ka päris tasuta saanud, nagu kinnitab Moskvas president Jeltsini korraldusel üles ehitatud Päästja Kristuse katedraali keldri seinal rippuv suur tänutahvel, kuhu kiriku heaks kohustuslikke annetusi teinud Eesti naftaäri koorekihi nimed igaveseks sisse raiutud.

Tagantjärele võib irooniliselt öelda, et Läti ja Eesti ahned naftavedajad on osutunud nüüd Vene-Ukraina kurnamissõja seni tunnustamata kangelasteks. Hoolimata korruptsioonist ja oligarhide plaanidest otsustas Venemaa keskvõim igasugused vahendajad äriahelast välja lõigata, et kogu raha endale saada. Seega provotseerisid investeeringud Muugal ja Ventspilsis Venemaad tegema hoopis suuremaid võistlevaid kulutusi Soome lahe idaosa naftasadamate väljaehitamiseks Ust-Lugas, Primorskis, Peterburis. Nüüd on käes hetk ja võimalus need investeeringud mahakandmisele määrata.

Viimastel aastatel on Läänemerel naftat ja selle saadusi veetud üle 200 miljoni tonni aastas, mida on neli korda rohkem kui 1990ndatel. Sellest lõviosa tuleb Venemaa sadamate kaudu ja liigub Taani ja Rootsi vahelt läbi väinade teadmata suunas, kusjuures kehtestatud sanktsioonide tõttu veetakse üha enam naftat nn varilaevastiku jõul, see tähendab vanade, kindlustamata ja keskkonnaohtlike tankeritega. See oht on teada ja nii Euroopa Liidus kui ka eriti Taanis on vastumeetmetest räägitud kuude kaupa, kuid otsusteni jõudmata.

Ohu ulatuse mõistmiseks paar fakti. Kui keskmise 100 000-tonnise tankeri naftalastist voolaks välja ka ainult kolmandik, piisaks sellest arvestuslikult kogu Läänemere pinna katmiseks õhukese õlija kihiga. Läänemere maade reostustõrje koguvõimekus on paberil 6000 tonni tunnis, aga seda ideaaltingimustes, tegelikult võib arvestada ainult kümnendikuga sellest. Läänemeres on korraga vee peal igal ajahetkel umbes 2000 laeva, naftatankereid üle 200 kuus. Tõenäosus, et üks neist tormise ilma, mõne tehnilise või inimliku vea tõttu alt veab, on ülisuur ja võib hetkega tühistada keskkonnakaitsjate poolsajandi töö, röövida meilt rannad, vee-elustiku ja elatise aastakümneteks.

Mõistagi võib panna kogu lootuse Ukraina droonidele, mis on tõhusalt ulatunud kütuserajatisi kahjustama nii Peterburi lähistel kui ka äsja kaugel Moskvast ida pool. Kuid see on aeganõudev ning keskkonnavaenulik viis Läänemerd kaitsta ja Venemaa sõjamasinat toitev naftaeksport peatada. Pöördumatute tagajärgedega katastroof võib saabuda enne, kui ukrainlased oma tööga lõpule jõuavad. Hoopis kiirem, tõhusam ja kuludeta tee on diplomaatia umbes neid radu pidi, nagu on Jaanus Piirasalu ja tema intervjueeritud asjatundjad üksmeelselt äsja Postimehes³ välja pakkunud. Väinad kinni ja jutul lõpp.

Läänemere merekeskkonnakaitse konventsioon ei sätesta karistusi, iga riik võib sellest soovi korral välja astuda ning mitte vastutada. Aga Venemaa puhul on rahvusvaheliste lepete ja reeglite järgimisest niikuinii mõttetu rääkida, sest nende sihilik eiramine on Venemaal poliitikas norm. Konventsioon sobib siiski aluseks Venemaa merekaubandusele keeldude kehtestamisel, sest iga riik on konventsiooni järgi kohustatud tegema kõik endast oleneva merereostuse tõkestamiseks: „Konventsiooni osapooled rakendavad nii igaüks eraldi kui ühiselt kõiki vajalikke meetmeid, et olla võimelised reageerima reostusjuhtumitele ning et vähendada või kõrvaldada nende poolt Läänemere merekeskkonnale avaldatavat mõju.“ Kuna suur naftakatastroof ei ole vähendatav, kõrvaldatav ega hüvitatav, on ainus lahendus selle ennetamine. Ükskõik, kui põhjendatud oleksid poliitilised, majanduslikud ja muud kaalutlused merekaubanduse jätkamiseks Läänemerel, korvamatu risk Läänemeri üldse kaotada kaalub need igal juhul üles. Eesmärk on saavutatav, kuni ei ole tõestatud vastupidist.

1 Lõpparve Peeter Esimesele. – Sirp 22. IV 2022.

2 Täpsed andmed valdkonniti leiab Läänemere seisundi indikaatorite kodulehelt indicators.helcom.fi

3 Jaanus Piirsalu, Uus võimas relv: blokeerime Vene nafta- ja kaubaveo Läänemerel. – Postimees 6. III 2024.