Dialoogi kolm vaala. Tükike teadust

TIIT HENNOSTE

Seekord tahan ma rääkida dialoogist. Igasugune dialoog püsib kolmel vaalal: küsimused ja vastused, tagasiside ning suhtluses tekkinud probleemide lahendamine.

Kõige olulisem küsimuse liik on üldküsimus. Eesti keeles on palju üldküsimuse vorme, alates kooliõpetuses ainuõigeks peetavast kas-küsimusest kuni vihatud vä-küsimuseni. Suhtluses jagunevad üldküsimused kaheks. Ühed küsimused puudutavad infot, mida küsija ei tea. Just need moodustatakse ennekõike kas abil (Kas sul raha on?). Teised küsimused pakuvad välja arvatava ja eelistatud vastuse ja ootavad sellele kinnitust. Neid küsimusi moodustatakse kõige enam hoopis jutustava lause abil (Sa olid eile raamatukogus?). Aga just sellesse rühma kuulub ka vä-küsimus. Kui jutustav küsilause on üldiselt neutraalne, siis vä-küsimus väljendab tavaliselt hoopis üllatust või kahtlust (Ongi nii vä?).

Aga küsimustele antakse ka vastuseid. Mõnikord on need pikad ja seletavad, aga enamasti lühikesed: jah, jaa, mhmh. Selgub, et ka neil on vahe. Kõik on nõustuvad, aga eri viisil. Jah on kindel nõustumine, mis ühtlasi annab mõista, et selle teemaga pole hetkel vaja enam tegelda. Jaa on teistsugune: vastaja on küll nõus, aga vihjab, et sama teemat võiks kohe jätkata. Mhmh aga hoopis distantseerib jutust või teemast. Siit on vahest selge, miks abiellujad vastavad laulatusel jah (aga vaadake filmist üle, mida ütleb Joosep Toots).

Tagasiside on need pisikesed sõnad, mida öeldakse siis, kui kõneleja mingit infot jagab. Need näitavad, kuidas öeldu on vastu võetud ja kuidas minna edasi. Siia kuuluvad samameelsust näitavad jah ning jaa ning distantseeruv mhmh, mis toimivad üsna samamoodi nagu samad sõnad vastustes. Aga nendest tähtsamad on ahah, ahaa, aa. Sõnad, mis osutavad, et kuulaja informeeritus on muutunud. Needki ei ole sünonüümid. Kui ahah näitab, et kasutaja sai asjast aru ja lisa pole vaja, siis ahaa tõstab esile, et saadud info on problemaatiline, ootamatu või lihtsalt huvitav ja hea oleks saada lisainfot. Aa on aga hoopis omaette tegija. Selle abil annab kõneleja teada, et tema senine arusaam või teadmine oli väär ja nüüd on ta oma teadmist korrigeerinud (aa … et ainult tuhat eurot).

Kuigi me kõik soovime, et suhtluses probleeme ei tule, on tegelikult need seal alati olemas. Kord ei leia kõneleja õiget sõna, kord tuleb väljaöeldut ümber teha (kell kaks-, ei kolmteist), kord ei kuule partner, mida öeldi (Ah? Mida?), või ei saa öeldust aru (Kes see on?). Mõnikord aga tekitab kaaslase jutt nii palju üllatust või kahtlust, et vajab enne jätkamist üle kontrollimist. Selle tulemuseks on parandused. Üldiselt kehtib suhtluses põhimõte, et paranduse teeb see, kes probleemi põhjustas. Kuulaja algatab parandusi (Ei ole nii ...) tegelikult harva ja need võetakse vastu üsna pika hambaga.

Miks sellest kõnelda ja nüüd enne suve? Needsamad kolm vaala on olulised ka netisuhtluses, olgu Messengeris või meilivahetuses, kiire netisuhtlus toob aga kaasa mitu probleemi.

Esimene on see, et kas on netis kaduv nähtus ja seal on üha laiemalt levinud vä (või we või hoopis v) ka siis, kui ei avaldata kahtlust, vaid küsitakse hoopis infot. Ja see võib tekitada vastajas suure segaduse. Oli see nüüd infosoov? Või kahtluse väljendus? Pole ka intonatsiooni, mis aitaks.

Teine on see, et netis on väga tagaplaanile jäänud ahah ja ahaa, nende koha on vallutanud aa, mida saab kiiremini kirjutada. Aga taas, tulemuseks võib olla suur segadus, sest selline aa ei näita enam ennekõike, et teadmine on ümber lükatud. Taas võiks aidata intonatsioon, aga seda ei ole, kuigi emotikonid midagi näitavad. Ja lisaks eneseparandus. Kõnes tehakse vigane sõna ümber samas lauses ja võimalikult kohe pärast viga, aga netivestluses tuleb parandus alles järgmise saadetise või meiliga. Ja vahepeal võib kaaslane oma vastuse valesti mõistetud jutule juba ära olla saatnud …

Mis on moraal? Suvi tuleb, visake telefonid minema ja suhelge suuliselt. Silmast silma. Seni, kuni veel saab.