Diplom uuel aadressil

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eelmise aasta lõpus detsembri esimestel päevadel avaldas briti filmiväljaanne Sight & Sound oma korra kümnendis ilmuva kõigi aegade saja parima filmi nimekirja. Seda on laialdaselt peetud filmivaldkonna mõjukaimaks edetabeliks, mille põhjal määratakse filmi staatus. Seekordsed tulemused tekitasid vastukajatormi, mille lainetused annavad end ilmselt tunda ka aastate pärast. Esikohale tuli film, millest paljud ei olnud isegi kuulnud, belglanna Chantal Akermani „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel“1 – tuntuimaks feministlikuks filmitegijaks peetava lavastaja tuntuim teos, mida oli peetud filmiasjatundjate märgatavalt spetsiifilisema huviorbiidi objektiks. Filmist ja Sight & Soundi tabeli tagamaadest kirjutab siinsamas lehenumbris põhjalikumalt ka Lauri Kärk.

Akermani filmi ootamatu võit on toonud kaasa mitut laadi ootuspärast kriitikat. Seekord kasvatati hääletajate arv peaaegu kahekordseks (eelmise 846 asemel saatis oma edetabeli 1639 inimest), mis on kriitikkonna laiendamise poolest tänuväärne, ent konservatiivsemates sõnavõttudes tõstatati küsimus nende inimeste profiili ja pädevuse kohta.

Minul neid kahtlusi pole ja tuleb tõdeda, et kuigi tabelist on välja jäänud nii mõnedki vanameistrid (mu eluaegse lemmiku Luis Buñueli või Werner Herzogi puudumist tabelis on raskevõitu alla neelata), on nende asemele tulnud hulk asendust neist sfääridest, mida varem peeti äärealaks, tuues sisse nii rassilist, soolist kui ka geograafilist variatiivsust. Kui enne oli tabeli otstarve justkui teabekirjanduslik ja eesmärgiks fikseerida kaanon, siis nüüd paistab see püüdvat juhatada meid kättpidi meie tavapärase filmikollektsiooni piiridest kaugemale, uutele aladele. Uus informatsioon on alati teretulnud, aga selles valguses on vananenud tabeli nimetus – sellest on saanud asjatundjate maitsekate soovituste nimekiri, millest aimub maailma hetketrende. Tagasisides on püütud analüüsida filmide esteetilisi parameetreid võrdluses nende sotsiaalse sõnumiga, poliitkorrektsusega jms, ning eesmärk on ikkagi jõuda tõdemuseni, et „Jeanne Dielman“ pälvis võidu mitte seepärast, et see on märkimisväärselt hea film, vaid „mingitel muudel põhjustel“. Tõsi, ilmselt ei saa salata, et seekord oli kriitikutel teatud sisemine surve esitatavates tabelites mõelda paremini läbi sooline tasakaal, aga paraku on teave mõjukate naissoost filmilavastajate ja nende tööde kohta võrdlemisi katkendlik ja meestega võrreldes vähene – seda olukorda üritas teadlikult leevendada BBC Culture 2019. aasta tabeliga „100 parimat naise lavastatud filmi“, kuhu saatsid esikümne 368 kriitikut ja kust leiame „Jeanne Dielmani“ kolmandalt kohalt2. Kuna Sight & Sound kuulub BBC alla, siis on siin tajutav organiseeritud püüd diskursust veidi muuta ja naistele rohkem tähelepanu tõmmata ning naiste valikuid tabelis veidi mitmekesistada. Akermani puhul võib jääda mõningane kahtlus, et peale filmi kvaliteedi mängib kaasa režissööri kui feministliku filmi eestkõneleja maine, ometi on kriitikuna mul siiralt hea meel tõdeda, et esteetiliselt nii radikaalset filmi enne tabeli tipus olnud ei ole. Samuti ei ole trooninud esikohal Euroopa, kui päris esimene kord ja „Jalgrattavargad“3 välja arvata. Jah, kuigi Hitchcock on inglane, on „Vertigo“ (1958) selgelt Ameerika film.

Huvitav on nüüd näha, kuidas edasi käitutakse. Avanenud on uued horisondid ja kõnnime uuel territooriumil, kus endised reeglid enam ei kehti. Ilmselt on „Jeanne Dielmani“ lisamine oma tabelisse edaspidi „märk millestki“, aga järele mõeldes on sama tähenduslikuna võimalik tõlgendada ka selle lisamata jätmist. Maailmas, mis kipub järjest absurdsemate teemade puhul lõhenema liberaalse ja konservatiivse maailma jõujooni pidi, saab ka sellest filmist seisukohavõtt: kas pooldad muutusi või välja kujunenud kaanonit?

 

1 „Jeanne Dielman, 23, quai du Commerce, 1080 Bruxelles“, Chantal Akerman, 1975.

2 The 100 greatest films directed by women, BBC, 2019. https://www.bbc.com/culture/article/20191125-the-100-greatest-films-directed-by-women-poll

3 „Ladri di biciclette“, Vittorio de Sica, 1948.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht