Eeskuju ja vastutus

ELS HEINSALU

Alates 2015. aastast tähistatakse 11. veebruaril rahvusvahelist päeva „Naised teaduses“, sel aastal esimest korda ka Eestis. Paljud on kuulnud läbi aegade ühest suuremast füüsikust Ri­chard Feynmanist, vähesed aga teavad Joan Feynmani, Richardi noorema õe nime. Kuigi Joan Feynman ei ole erinevalt vennast võitnud Nobeli auhinda, oli ta suurepärane teadlane, kes tegi teedrajavaid avastusi päikese­tuule, magnetosfääri füüsika ning Maa ja Päikese vahelise vastastikmõju alal. See, et Joanis tekkis huvi teaduse vastu, oli tänu Richardile. Joani ema aga hoiatas tütart, et naise ajuga ei saa teadust teha. Vastupidine näide Marie Curiest – kes oli esimene Nobeli võtnud naine, ja esimene, kes on pälvi­nud Nobeli kaks korda – keemias ja füüsikas –, ei olnud Joanile veenev, sest Marie Curie oli tema jaoks pigem legend. Nimi, mis pani Joani uskuma, et ka naised on suutelised teadust tegema, oli hoopis Cecilia Payne. See nimi kuulus tema kaasaegsele – naisele, kes oli kirjutanud teadustöö, mida omakorda tsiteeriti astronoomia õpikus, mida 14aastane Joan luges.

On lapsi ja noori, kes teavad oma teed ja kelle sisemine tung millegi järele on nii tugev, et neid ei kõiguta miski. Nemad on väga haruldased. Suuremal osal on vaja eeskujusid. Eeskujusid, mis inspireeriks või paneks uskuma, et soovitut on võimalik saavutada. Sellepärast ongi vaja asjast rääkimise kõrval rääkida ka inimesest. Mitte üksnes sellest, mis on saavutatud, vaid kuidas see on saavutatud, samuti hirmudest, takistustest, äpardustest.

Eeskujud võivad ka ohtlikud olla. Ma ei kujuta ette, mille nimel ja millesse uskudes treenivad edasi lapsed, kelle unistuseks on olnud saada tippsportlaseks, kuid kelle eeskuju(d) on dopingu kasutamisega vahele jäänud. Au ja kuulsus, mis asendub häbiga, on mitu korda hullem kui aus keskpärasus. Mind paneb selle teema puhul imestama torm, mis Eestis tekkis, kui ajakirjanike võib-olla mõneti ebaõiglane sõnastus viis selleni, et üks suursponsoritest otsustas spordi toetamisest loobuda. Peksa said ajakirjanikud. Võib-olla õigusega, võib-olla mitte. Keda ja kas oleks pekstud siis, kui toetamisest oleks loobutud pärast dopingu kasutamise väljatulekut? Kes ikkagi on tegelik ja suurima kahju tekitaja?

Õnnelikud on need, kes leiavad eeskujud, kelles pettuma ei pea.

Millised eeskujud on need lauljad, näitlejad ja teised kuulsused, kellel läheb kõik justkui hästi, kes saavutavad edu, rikkuse, tuntuse, kuid lõpetavad sõltlasena, võlgades, eneseimetluse- või võimuhulluses, hingepiinades, sest midagi on väga valesti tehtud, väga valesti läinud. Kas tõesti on võimatu olla milleski edukas ja jääda sealjuures heaks ja korralikuks inimeseks? Kui võim, raha ja kuulsus hävitavad need, kes selle on saavutanud, siis milles seisneb eeskuju?

Aga kõige hullem tundub olukord olema poliitikas. Hiljutine „riigipööre“ ning uue valitsuse koosseis andis põhjuse Eestit maailmas eeskujuks tuua: Eesti on praegu ainus riik, kus president ja peaminister on mõlemad naised. Uut valitsust võib eeskujuks tuua ka selle poolest, et ligikaudu pool ministritest on naised. Näiteks Itaalia uues valitsuses on naisi kõigest kolmandik, ja seegi on läbi aegade rekord. Viimase 75 aasta jooksul on kõigest 6,5% Itaalia ministritest olnud naised, taasiseseisvunud Eestis aga pea viiendik. Kõiges muus on aga Eesti poliitika ja poliitikud sama vähe eeskujuks kui Itaalias või mujal maailmas. Kui Trumpi klammerdumist võimu külge oli haletsusväärne vaadata, siis Mart Helme ilkumine Kaja Kallase nööpide ja oma koera silmade kallal oli lihtsalt piinlik. Või milles seisneb poliitiku eeskuju, kelle sisse­tulek on suurem kui paljudel teistel, ent kes tegutseb selliselt, et osa tegevusest võib kokku võtta sõnadega „mitte-just-päris-seaduslik“. Poliitika ja kättemaks ei pidavat kokku kuuluma, poliitika ja eneseväärikus ilmselt samuti mitte. Ausalt öeldes on raske näha, mis peaks haritud, ausaid ja eneseväärikusega noori poliitikasse meelitama, mis peaks neis poliitika vastu huvi tekitama.

Nii me siis seda allakäigutreppi mööda sammumegi. Õnnelikud on need, kes leiavad endale eeskujud, kelles nad pettuma ei pea.