Ei leidu väärikat sel maal

Presidenti otsides purustavad parteijuhid edukalt illusiooni rahvaparteide olemasolust Eestis.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Väikeste sammudega, iga päev natukehaaval kingivad Eesti väidetava erakonnademokraatia väidetavalt ausalt ja ülekaalukal hulkade toetusel ametisse pääsenud juhid kinnitusi mu ammusele hüpoteesile, et juttudes ja dokumentides kirjeldatud kujul, selgepiirilisel maailmavaatelisel alusel koondunud klassi- ja massiorganisatsioonidena erakondi Eestis ei eksisteeri.

Tõendusmaterjali koguneb iga päev, kui ministrid, riigikogu liikmed ja erakondade esimehed levitavad teateid selle kohta, kuidas nad teevad jõupingutusi sünnijärgsete Eesti kodanike nimekirja sõelumisel, et leida sobiv isik presidendi ametikohale. Täpsemalt otsitakse „kandidaadi kandidaati“, aga mitte presidenti. Ja ei leita sedagi. Nii ütlevad erakonnajuhid kodanikkonnale kaude, et rahvas siin maal on puudega ja kõlbmatu ning põhiseadusesse kirja pandud ametikohta selle vigase materjali pealt ei olegi võimalik täita. Räme solvang, kas pole?

Põhiseaduses on küll terve peatükk presidendi kohta, aga mitte sõnagi sellest, mis loom on erakond. Selle on erakondlased erakonnaseaduses defineerinud kui „Eesti kodanike vabatahtliku poliitilise ühenduse, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine“ (§ 1). Võttes sõnal sabast: kas ja kuidas erakondade esimehed ja nende lähikondlased väljendavad oma erakondade liikmete huvisid järgmise presidendi valimisel?

Põhiseadusliku ning riigivõimu teostamiseks ette nähtud ametikoha täitmine endale meelepärase ja ilmavaateliselt sobiva isikuga on kahtlemata iga erakonnaliikme poliitiline huvi. Veelgi enam, definitsiooni järgi ei peakski erakonda kuuluma ükski kodanik, kel pole ambitsiooni pääseda kohalike või keskvõimu otsustuskogudesse oma ideid realiseerima ja otsuseid tegema.

Nüüd leiab iga päev kinnitust, et erakondade liikmenimekirjades loetletud tuhandetel liikmetel poliitilist huvi ei ole või kui ongi, siis juhid nende seisukohta ei küsi ega tea. Või kui ongi küsinud, siis millegipärast seda erakonnale kui brändile kasulikku teavet avalikkusega ei jagata. Või siis ei ole küsitud ega avaldatud seetõttu, et ei olegi kellegi käest küsida, sest erakonnad tuhandete liikmetega massiorganisatsioonidena eksisteerivad ainult kujutlus-, mitte pärisilmas. Ses viimases tegutsevad mängutoas nimega „poliitiline väli“ end suurte väejuhtidena kujutlevad väikesed poisid ja tüdrukud ja nende paberist armeed. Võib-olla mõnel paar ühe jalaga tinasõdurit sekka.

Niisiis on Eesti kodanike hulgas presidendiks sobivaid ja ametipidamiseks suutelisi inimesi hulgi. Kui neid oleks erakondade 50 000 liikme hulgas, pidanuks need leidma, ära veenma ja publikule esitama juba ammu. Pildil arvamusfestival Paides.

Piia Ruber

Laia kandepinnaga rahvaparteide olemasolu kohta Eestis on võimalik leida ainult kaudseid tõendeid. Esiteks, kunagi on iga erakonna asutajad viinud notari juurde kõik vajalikud dokumendid ja saanud registrisse kantud. Kuid notari silme ette pidi ilmuma vaid kuni kümmekond parteid loovat juhtinimest ning keegi ei ole hiljem sõltumatult ja usutavalt kontrollinud, kas avalike nimekirjadena kõigile nähtavasse liikmeskonda lisatud isikud on selleks ka vaba tahet ilmutanud või oma liikmesusest ise teadlikud. Liikmemaksu tasumise ning üldkoosolekul osalemise-hääletamise järgi on tuvastatav liikmeskonnast vaid kümnendiku olemasolu. Sedagi kõikehõlmava sõltumatu kontrollita, pisteline kontroll aga annab pahatihti tulemuseks, et asjad ei ole päriselt nii, nagu neid näidatakse.

Teiseks, kaudne tõend võimsate erakondade olemasolu kohta on iga­nädalane populaarsusnäitaja. Igal reitingu­päeval saavad erakonnajuhid ennast veenda ehk petta soosingu suht­arvuga kui tõendiga vähemasti mingi rahvaosa palavast armastusest. Juhu­valimi alusel küsitluses vastama sattunu on aga pigis nagu okupatsiooniaegses poes, kus kaubakülluse asemel on lagedad letid ning hädaga ostetakse seda, mida parasjagu saada on, mitte seda, mida vaja ja mille järele tuldi. Valimis on iga kord tuhatkond inimest, üle­jäänud, keda ei ole parasjagu hädavaliku ette pandud, saavad vaid tulemuste üle imestada ja oma kaasmaalasi rumaluses kahtlustada.

Ainus otsene tõend erakondade olemasolu kohta on veest välja paistev jäämäe tipp, erakonna juhtkond. Aga mis siis, kui nende taga või all õigupoolest ei olegi kedagi ja tipp on pinnal hulpiv vahtplastist mulaaž? Kui XX sajandi teises pooles vabale maailmale iseloomulikku kodanike massilist poliitilist aktiivsust juhtkondade taga ei ole, siis on need registreeritud ühingud oma organisatsioonilise palge poolest mitte rahvaparteid, vaid meenutavad ülesehituse, himude ja otsustamiskorra järgi pigem organiseeritud kuritegevust harrastavaid jõuke, kus mõistetakse põhilist maffia vaimus. Nii nagu Mario Puzo lasi „Ristiisas“ mõista don Corleonel, kes andeka ärimehena sai aru, et vaba konkurents on raiskamine, monopol aga tõhus. Kes mõttega loeb, mõistab, et enam-vähem seesama on ju kirjas ka erakonnaseaduse avaparagrahvis. Kuidas sa oma ainulaadset plaani ühiskond õnne tipule tõsta ikka tõhusalt teostad, kui sul ainuvõimu ei ole?

Presidendi kandidaadi kandidaadi otsingutel on parteijuhid sõnastanud kolm põhilist nõuet: kellegi nime väljahõikamine eeldab, et inimene on esinduslik (oskab olla, heade kommetega, kasitud ja kammitud, osav keeltes, sõnas ja kirjas), tal peab olema välispoliitiline kogemus ning sisepoliitiline taust. Neile tunnustele vastavaid inimesi on Eestis kümneid tuhandeid. Või siis mitte kedagi peale erakonnatuusade endi, sest hulga suuruse määrab see, kui mahukana nähakse sõnu poliitika ja poliitiline.

Presidendile ei kehti seaduse järgi tsunftireegleid. Ei ole kutseeksamit ega keeleoskuse testi. Erapooletult hinnates peaksid presidendiametit võimaldavate oskustega olema enam-vähem kõik ülikoolis magistrikraadini jõudnud isikud. Ülikooli ei saa lõpetada ilma vähemasti paari võõrkeelt ladusalt valdamata. Stuudiumi on erakordselt keeruline kui mitte võimatu läbida, kui ei oska noa ja kahvliga süüa, akadeemilist, tervitus- või peokõnet pidada, teha vahet päeval ja öösel lubatu vahel, vestelda ladusalt kunstist ja geenidest, kliimast ja kiimast, õiglusest, sõprusest ja loomutäiusest. Seega esimese tingimuse täidavad peaaegu kõik ülikooli lõpetanud.

Täidavad teisegi, sest mis tahes kõrgharidust eeldaval erialal on kutsetegevus rahvusvaheline. Pandeemiaeelsel 2019. aastal tegid Eesti elanikud välismaale üle 400 000 ööbimisega tööreisi. Päevi seega miljon või enam. Väita, et nende käigus me haritud ühiskondlikud olevused (ehk poliitilised loomad) ei esindanud Eestit ja eestlasi ega teinud sendigi eest välispoliitikat saab ainult täispime parteijuht, kel Aristoteles puha lugemata, mis sest, et tema tähtsamad tekstid on juba aastaid ka eesti keeles saadaval.

Õigupoolest käib sama ka sise­poliitika kohta. Avalikus poliitikas on subjektid kõik haritud ja huvidega inimesed ning nende ühendused. Kui parteijuhtide seas on levinud poliitika ekslik mõisteseletus (poliitika on see ja ainult see, millega meie, parteijuhid suvatseme professionaalidena tegeleda), siis seegi kinnitab väidet, et rahvaparteisid Eestis ei ole.

Niisiis on Eesti kodanike hulgas presidendiks sobivaid ja ametipidamiseks suutelisi inimesi hulgi. Kui neid oleks erakondade 50 000 liikme hulgas, pidanuks need leidma, ära veenma ja publikule esitama juba ammu. Sest korralik lihtliige või piirkonnategelane esimehe pakkumisest eales keelduda ei saa. Et juhid ei ole suutnud oma liikmes­konnast väärilisi leida, sai juhtuda ainult kahel puhul: kas kirjade järgi tuhandete aktivistidega liikmeskonnad koosnevad ainult kasimata kirjaoskamatutest ning maailma minekut mittemõistvast vaimsest alamkihist (mis ei ole statistiliseltki tõenäoline) või siis tegelikult ikka parteides reaalseid liikmeid ei olegi, mistõttu ei olnud ka, kust otsida ja leida.

Kuid ka viimase faktiga pidanuks parteijuhid suutma leppida kiiremini kui poolaasta ja laiendama oma otsingut parteitutele haritud kodanikele. Nemad aga, vastupidi, kitsendasid poliitika definitsiooni, et presidendipotentsiaaliga, kenade, tarkade ja võimekate inimestega mitte kohtuda, mitte teha pakkumisi, mitte tunda end piinlikult rumalana ja mitte valeväita, et esindavad kümnete tuhandete endasuguste mõõdetud seisukohta.

Õigupoolest osutavad parteijuhtide viljatud presidendiotsingud näpuga lausa rahvahääletust väärivale küsimusele: kas tõde on see, et parteidel (juhtidel) ei ole rahvast (vähemasti sellise kvaliteediga, et miljoni hulgast president leida), või vastupidine, et rahval ei ole juhte ning eriti kollektiivseid juhte erakondade näol.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht