Ei ole maad vanadele majadele

MERLE KARRO-KALBERG

Tallinna linnavalitsus tahab lammutada miljööväärtusliku Sakala 14 hoone, et teha ruumi laiemale tänavale. Tartus lubati lammutada Tamme mõisa peahoone, et sinna asemele ehitada bürooga kortermaja. Tallinnas Koplis lammutati Rahu kino ja asemele kerkis uus steriilne kaubanduskeskus toidupoe, kasiino ja apteegiga. Mustamäel lammutati 1930. aastatest pärit villa, tuntud ka kui restorani Umami asupaik, sest see jäi ette uuele arendusele.

Vanad majad on ees ja jäävad aina enam uuele ajale ja mõtteviisile jalgu. Kui moodne mõtteviis on siis lammutamine?

Hea keskkond, sealhulgas meeldiv linnaruum, peab olema vaheldusrikas. Vaheldusrikas selle sõna kõige laiemas mõttes: elanike kõrval peab linnas olema ruumi taime-, linnu- putuka- ja loomaliikidele, uue ruumi kõrval ka vanale ruumile. Linnades tuleks rohkem tegeleda elurikkuse edendamisega. Elurikkus on lai mõiste, selle all käsitletakse enamasti küll loodusrikkuste kadu, kuid ka ruumiline ja ajalooline rikkus on osa elukvaliteeti määravast elurikkusest. Ruumilise mitmekesisuse ja rikkuse annavad just need vanad hooned.

Vanad majad kannavad oma ajastu väärtushinnanguid ja elutõde, mida saab just selle ruumi põhjal kõige paremini selgitada. Piltlikustada saab kas või seda, et sajand tagasi elati teisiti. Kui seda näeme ja teadvustame, siis ehk oskame oma praegust luksuslikku ruumi raiskamist teise nurga alt vaadata. Kõiki maju ei saa vabaõhumuuseumi viia, mõned vanad majad peavad olema linnas nähtaval ja neid peab säilitama.

Sakala 14 hoone kohta öeldakse õigustuseks, et see jääb tänavaehitusele ette ja teistest hoonetest eespool asuva maja lammutamiseta ei saa Sakala tänavale vajaliku laiusega jalg- ja kergliiklusteed rajada. Põhjenduseks toob abilinnapea Andrei Novikov ka parkimiskohtade vajaduse.

Vana keskkond ei vastagi praegusele standardile. Kui sellisesse keskkonda sekkuda, sinna midagi kavandada, siis peabki see olema rätsepatöö. Kui teeplaneerija oma arvutiekraanil jooni paralleellükkega vedades näeb, et maja jääb tänava laiendamisele ette, siis pole esimene pähe tulev vastus kõige õigem. Vana keskkonna uuendamisel tuleb olla tundlikuma käega ja teha erilahendusi, miks mitte näiteks tänav autodele maja koha pealt kitsam.

Loomulikult leiab abilinnapea Andrei Novikov, et linnaehituslikult on põhjendatud ehitada vana maja asemele moodne üürimaja. Miks mitte teha vanasse majja üürikorterid? Või ehitada krundile veel teine sama mahuga maja?

Muinsuskaitseameti eksperdihinnangus Sakala 14 hoonele selgitatakse maja väärtust nii: „Tegu on XIX saj II pooles ehitatud Süda-Tatari piirkonnale omase suurte luksuslike korteritega jõukamale keskklassile orienteeri­tud korterelamuga.“ See nn linnavilla oli XIX sajandi lõpu Tallinnas väga levinud. Sakala 14 hoone on üks uhkemaid ja vanemaid puidust kodanlase­elamuid, mis kesklinnas on säilinud. Eksperdihinnangu järgi on hoonel täita kohaspetsiifiline roll, see on piirkonna, eelkõige Sakala tänava, kujunemisloo ja arengu väljendaja.

Ruumilised kontrastid ja eriolu­korrad on linnas vajalikud, sest vaid nii säilib linna omapära, mitmekesisus ja side ajalooga. Just see suurendab linna elujõudu ja parandab elukoha atraktiivsust. Esmapilgul tundub lammutamine ja uue ehitamine lihtne odav lahendus, kuid selline tegevus ei ole jätkusuutlik. Ehitussektori süsiniku jalajälg on niikuinii üks suuremaid. Kui õpiksime vana hoidma ja mõistlikult kasutama, aitaks see jalajälge vähendada. Rääkimata rikkamast keskkonnast.