Elurikkus ja pügatud muru. Mis on ilukirjandus?

TIIT HENNOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sel aastal oli mul au olla kulka essee- ja artiklipreemia žüriis. Ja enesele ootamatult põrkusin seal lihtsa küsimusega: mis on (ilu)kirjandus? Tavaliselt on seda defineeritud ühelt poolt fiktsioonina ja teiselt poolt kunstina, mille keskseks tunnuseks on kujundid. Nagu seda oli klassikaline romaan, kas või „Kolm musketäri“. Aga see oli XIX sajand. XX sajand tõi muutuse.

Fiktsiooni asemel sai mõnikord keskseks tegelik elu, faktid, millele fiktsiooni vaid killukaupa sisse segati. Teiselt poolt piiri tulid vastu reisikirjad, mälestused jms, aga muuseas ka pehme ajakirjandus. Tulemuseks sai dokumentaalromaan, nagu Truman Capote’i „Külmavereliselt“.

Lugu taandus ja esikohale tõusid autori arutlused, mõtisklused, seisukohavõtud jms, millest võis lõpuks saada kogu teksti sisu. Teiselt poolt piiri tuli vastu ka essee, mõnikord ka filosoofia – ja saadi esseeromaan. Kas või Friedebert Tuglase „Felix Ormusson“.

Tegelased lugesid neist endist kirjutatud romaani või astus autor järsku tegelasena tegelaste sekka ning keeras fiktsiooni ja faktide piirid sassi, nagu tegelane Oskar Luts „Suves“ ja „Tootsi pulmas“.

Tuli esimeses isikus jutustaja, kes pole teooria järgi küll sama kui autor, aga siiski talle väga lähedane isik. Kuni lõpuks sai sellest isest ainus tegelane. Teiselt poolt piiri tulid vastu mälestused, autobiograafa, päevikud jms, tulemuseks mingit liiki autofiktsioon. Nagu sellesama Lutsu mälestused, kus autor räägib endast esimeses isikus, aga Andrese nime all.

Tulid autorid, kes viskasid minema kujundid ja kirjutasid maksimaalselt nullstiilis, nagu prantsuse uus romaan või hulk eesti luuletajaid.

Tulemuseks võib olla tekst, kus kirjandusevõõrad tükid kirjanduse alt läbi kumavad ja autor saab anda märku, millises võtmes tuleks teksti lugeda. Nagu Luts nimetas oma Andrese-sarja tekstid mälestusteks. Kirjutaja võib aga ka teadlikult ja hoolega oma teksti žanri varjata ning kriitikul ja lugejal on õigus lugeda sellises võtmes, nagu tema tahab. Endel Nirk nimetas Lutsu sama sarja jõgiromaaniks.

Tulemuseks on maailm, kus kohtab kõrvuti vana head „suurt romaani“ nagu hoolega pügatud muru ja oma varjatud elu elavate hübriidide vaba liigirikkust. Me võiks sellega ju rahulikult leppida. Isegi sellega, et ammu ei saa enam öelda, mis on kese ja mis perifeeria. Ja lugeja ei pea selget ja lõplikku lugemisstrateegiat valima, vaid võib lugeda sama teksti mõnda lehekülge nagu reaalsust ja teist nagu fiktsiooni. Või üldse mitte piiridele mõelda, vaid lihtsalt tekstiga kaasa minna.

Aga ikka tulevad hetked, mil asjad on vaja ära lahterdada. Küll peavad otsuseid tegema raamatukogu kataloogijad, küll kriitikud ja ajalookirjutajad, küll preemiažüriid. Kas või selleks, et otsustada, kas tekst A on kirjandus ja kuulub žüriile B või mitte.

Ja siis tuleb meelde, et vaikimisi on kogu aeg olnud veel üks piir: kes on autor? Kui autor on juba varem tunnistatud kirjanikuks, siis peetakse tema päevikut, reisiraamatut vms palju kergemini kirjanduseks kui suvalise inimese sama tüüpi teksti. Aga: Oskar Lutsu „Suves“ ei saanud Toots anno 1912 päris hästi aru sõnast „kirjanik“ ja küsis üle, kas tema kooli­vend Lesta on kusagil kirjutaja, teisisõnu midagi sekretäritaolist. Juba kümmekond aastat tagasi hakkas sõna „kirjanik“ oma tähendust kaotama. Nüüd on kirjanik lihtsalt keegi, kes kirjutab ja avaldab raamatuid …

Miks ma seda kirjutan? Probleem on selles, et kulka vabaauhinna kaotamine viib kaasa suure osa sellest hübriidide seltskonnast. Ja neid on raske ilma muruks pügamiseta tagasi saada. Aga siis tuleks arvatavasti kirjanikult küsida, et ei läheks nii nagu Marju Kuudi ordeniga.

PS. Ceterum censeo. Kirjanduspreemiate nominendid tuleb kuulutada välja detsembri alguses. Nii, et see langeks kokku raamatute ostuajaga. Ja preemiaid võib jagada jaanuaris. Sel kuul on sündinud rida olulisi kirjanikke, kelle sünnipäev sobib väga hästi preemiapäevaks.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht