Emotsionaalsus ja elitaarsus

KARIN PAULUS

Saksa romantiku Caspar David Friedrichi kuulsal maalil „Rändaja udumere kohal“ (1818) imetleb kaljunukil vaataja poole seljaga seisev mees hunnitut udusse mähkunud vaadet. Ses on lootust ja tabatud imet. Päris ime, vahest ainult õige kribul õnnehetk, tuleb meiega tuppa pimedal ajal süüdatud küünla leegiga. Alati pole palju vaja. Äpu näärilaulu kõige halearmsamas kohas soovitakse, et lapse hing ei väriseks. Murelikul ajal tahaks siiski Priit Aimla sõnade vaimus uskuda, et maa peal kaovad lõpuks ka mured.

Jõuluajal püüame häid soove ja kaunidust kuidagi eriti usinalt kinni püüda. Ajaloomuuseumis on Anne Ruussaare kureeritud näitusel „Habras ilu“ väljas vanad kuuseehted. Jääpurikate, kiisude ja kutsude, Petlemma tähtede ja paraku ka viisnurkade kõrval on ka papagoi, telefon, külma-, nääri- ja jõulutaate, pabermassist tittesid. Üllatusi ja kurioosumeid me armastame. Sellele osutab ka igal aastal Teet Suure aina veidram Rakvere jõulupuu, mis tänavu on tehtud karikatest. Täitsa mõnusad on aga ka Tallinna Raekoja platsi jõulupuud ehtivad lihtsad suured kuulid.

1990. aastatel moodustasid Õismäe tornmajade akende advendikolmnurgad uskumatu mustri: kogu maja paistis olevat omale nagu üks mees elektriküünlad muretsenud. Praegu on silmailuks Jyski jõulutäht-aknavalgustid. Needki on leidnud paljudes kodudes oma koha. Hind on tõesti hea – ainult 9,99 eurot.

Mõneti on seda näärihuvi, millest ka lauldakse, jäänud külluse tõttu vähemaks. Kinke ja kaunistusi võib osta nii palju, kui rahakott lubab, aga pühade eksklusiivsus on kaotsi läinud. Verivorsti võid teha sügisel, lihavõttejänesed on samuti juba praegu müügil, vastlakuklid lüüakse letti kuid varem – ehk on see paindlikkus ja tolerantsus?

Ilmselt otsime füüsilise kogemuse kaudu – ikka seesama küünlaleegi värin ja vorstide särin – elule emotsionaalset värvingut. Midagi sellist, mille leidis Friedrichi härrasmees kakssada aastat tagasi mägedes. Moodne inimene on ärilise materialismi kõrval loomult pisut ikka romantik.

Platside jõulupuude ja peenemate häärberite kannul jõudsid kuused ka lihtinimeste elutuppa. Siinkohal võiks mõtiskleda, kui palju nopitakse kõrgkultuurist midagi praegu. Õppisime ju kunagi talutares lusika ja tiku asemel noa ja kahvliga sööma – ja nüüd taas näppudega eri rahvaste pärimustoite nautima – ning labajalavalsi asemel kikivarvul tantsus peent meisterlikkust nägema. Need näited ilmestavad, et kõrgkultuuri kannul õpitakse sageli ümber, olgu selleks hügieen või maarahvani mõisate kaudu jõudnud prantsuse õukonnamood – lilltikand ja triibumuster. Kultuurne olek laiemalt tähendab piiride seadmist, omalaadset tsensuuri metsikusele, sisemisele Tarzanile.

Muidugi ei puudu ka vastupidine protsess, omalaadne kultuurituse iha. Tõsielusarjad arvukate hariduse puuduse all kannatavate ja sestap atraktiivselt totratena tunduvate inimestega pakub publikule rõõmu – see on otsekui vabastav hingamine pärast pikka tööpäeva kassas või kontoris nühkimist.

Kõrgematest sfääridest läheb kõige hoogsamalt rahva sekka tehnoloogia, nagu nutiseadmed, mis on liikunud väga kärmelt sõjaväe ja luure vallast tavaliste kodanike sekka. Võrreldes „kasutu“ ilukirjanduse või tantsuetendusega on need ehk vajalikumad, tulusus on interneti- ja telefoniside puhul ka rahas mõõdetav.

Kui palju õpime aga „kasututest“ sfääridest? Umbes nii, et käid Lasnamäe kunstipaviljoni vaatamas ja teed oma koju ka sellise roosa seina, tellid tehasemaja või ostad Alice Kase vaimus visandi. Sama vähe kui varemgi, sest suuremat osa inimkonnast ei huvita väärt kirjandus, kunst, arhitektuur, muusika ega tõsisem teater.

Kuigi jõulise linnastumisega saabuvad linna ka vurled, jääb kõrgkultuur siiski eliidi pärusmaaks. Võib minna Lasnamäele kunstiga rahva sekka, jagada Jehoova tunnistaja kombel oma luulet või näidata kuulsat koeralohistamist Eesti Televisioonis, kuid ometigi on vähe neid, keda see päriselt kõnetab ning kes taipavad sellest snitti võtta. Nii pärast 1917. aastat Stalini isikukultuse tulekuni sisuliselt võimul olnud revolutsiooniliste kunstnike taotluste täielik ebaõnnestumine kui ka tänapäeval demokraatlikes riikides suurepäraseid teoseid loovate kultuuriinimeste marginaalsus demonstreerib, et kõrgkultuur on määratud jääma õukonda.

Midagi siiski õpitakse armastama, näiteks jõulukuuske.