Enam tarastamata vaimsust

KARIN PAULUS

Vahest polegi väga riukalik mõelda, et inimene on nagu kiisu või kutsu. Urineerimise asemel märgistame oma territooriumi küll piiritara või kuusehekiga, ent kontseptsioon on sama. Rohketest subkultuuridest ja sallivusest hoolimata käib hoogne punaste joonte tõmbamine. Nii on ju päris kurbnaljakas, et vasakpartei, mille liikmeid peeti juhuslikeks klounideks ja keda reitingutes ei vilksatanudki, sai rohkem hääli kui parempartei, mida võeti jõle tõsiselt. Vasakparteilasi polnud laiemale avalikkusele enne valimistulemust olemas. Nad olid nähtamatud. Seda põhjendas mulle tuumalobist Kalev Kallemets nõnda, et nad on terroristliku Venemaa pooldajad, seega pole nad üldse Eesti ühiskonna osa.

Ise kipun arvama vastupidi: ühiskond on ehk ikka kõik inimesed, ka vastikud.

Viimased aastad on normaliseerinud osati mütoloogilise, osati loomse algega lähenemisviisi. Seame piire ning sõnastame, mis on kultuur ja mis ei ole kultuur. Aasta tagasi tunti hirmu saatanlikult kavala mitmenäolise katku pärast, nüüd võideldakse George Bushi kombel ürgkurjusega, mille telg jookseb ilmselt piki meie kontrolljoont.

Siiski on selge, et piir aitab peale imetajatele omase kaitset ja ülekaalu demonstreeriva hoiaku ehitada positiivset identiteeti. Meie oleme ilusad, targad, tugevad. Ja me ei ole kadedad ning teeme ka teised jumala kombel endanäolisteks – kooliharidus on meil edaspidi eestikeelne.

Meie-tunnet kasvatatakse teistelgi viisidel. Näiteks korraldavad Tallinna nõrkade kogukondadega piirkondade linnaosade valitsused rahvale traditsioonideks püüdlevaid ettevõtmisi. Nii peetakse Kristiines juba aastaid koos kevadlaadaga Veneetsia karnevali. See on üpris groteskne üritus, mis kujutab endast lihtsalt pargis itaalia moodi kenitlemist. Ei mingit Revali ainest! Päris naljakas oli ka veebruari lõpus Pelguranna paneelikate vahel mängu­väljakul peetud maslenitsa. Diskorütme võttis üles saksa retrolaulik Fancy ning lõpuks põletati ära ka suur õlenukk. Pintslisse pisteti kõik tasuta pirukad ja valimisnänn leidis õnneliku omaniku. Muide, talv saadeti ära – tõsi, aknast välja vaadates, edutult – vabaõhumuuseumis. Seal tutvustati slaavi ja setu kombeid märksa sisukamalt: kaasa sai lüüa vastlamängudes, eelistati rahva­muusikat ning temaatilisi toite.

Ilmselt ongi üsna keeruline kokku viia alt üles kasvanud külapidusid ning ise- ja koostegevuse suhtes küllaltki passiivseid linlasi. Sageli pole kohalikku kelgumägegi, kus vastlasõitu teha. Vastlakuklitestki saab praegusel külluse ajastul kas või suvel isu täis süüa. Nii on teatud irdsus kohe pidustustesse sisse kirjutatud.

Usutavasti tabavad linnade konteksti paremini Tallinna vanalinna ja Tartu Supilinna päevad, „Disainiöö“, paidekate arvamusfestival ja Pärnus Mark Soosaare legendaarne dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival.

Olenemata sellest, kas tegevuse keskmes on vana- või nüüdismuusika, arhitektuur või tants, ikka kiputakse peaaegu igast asjast kasvatama korduvaid mustreid: öö-, päeva- või punklaulupidusid, biennaale ja triennaale, festivale. Tõsi – kordus kinnistab. See on nagu egiptuse poos või antiikorder, mis paneb paika kaanoni: sellised me oleme ja teisiti ei saa.

Ometi saaks loovalt leiutada ka midagi uut. Nõnda peeti mullu Narva kunstiresidentuuris omaalgatuslikult Kreenholmi manufaktuuri sünni­päeva. Ei korraldatud midagi suurt ega kallist, ent armastatud asum ning üheskoos tehtud 165 tordiküünlaga küpsisetort liitis kokku elupõliseid asukaid ja uusi tulijaid, eakaid ja noori.

Vahest ei pea „meie“ olema enam selline nagu muiste? Me ei peaks pelgama keerukat ja tänapäevast. Las laps kiigub, aga ema võiks külakiige või kiikingu asemel käia kunstinäitusel.

Vaba vaim takerdub ühetaolisusse. Mõtte- ja ka kehaline vabadus ei vaja liiga homogeenset meie-tunnet, vaid pigem võimalust tegutseda isemoodi. Ometi ei tähenda isemõtlus egoismi, vaid erinevuste sallimist. Lagi ei pea olema must või mets silmapiiri varjamas.

Vähem kordust, rohkem loovust!