Enese vapraks rääkimise kunst

Õhuruum lukku ja laevad Krimmi, midagi vähemat ei ole mõtet arutadagi.

KAAREL TARAND

Väikeste sammudega ja kikivarvul eesmärgi poole liikumine võtab aega ja on kulukas ning lõhub pealegi jalad ära, nagu teab iga baleriin. Aga seda Eesti just teeb ega ole enam juba mõnda aega tee lahtilükkaja, esimene ja parim suure maailma õigele kursile kallutaja. Prantsusmaa president Emmanuel Macron on Euroopas tänuväärselt haaranud initsiatiivi ja võtnud puhastaja rolli ühise sõjatee punastest joontest vabastamisel. Tema kõrval on muidugi teisi, kes aga teevad sama asja vähema käraga.

Sel nädalal sai sõnaline pool mõttest, et Euroopa riikide väed võiksid Ukrainas vahetult tegutseda, uue kvaliteedi, kui Ukraina kaitseväe ülemjuhataja Oleksandr Sõrskõi andis teada, et bürokraatlikud formaalsused Prantsusmaa sõjaväelaste tööks kogu kontinendi eest sõdivas riigis on lõpule viidud ja allkirjastatud. See oli selge kutse, mida jalaväristamise meistriklassi analüütikud ja poliitikud mõistagi püüavad iga hinna eest pisendada vaid infosõja detailiks.

Kuu aja eest kutsusin poliitikuid üles alustama ühiskonnas mõttevahetust Eesti üksuste Ukrainasse missioonile saatmise teemal¹, kuid ega keegi sellest eriti himukalt rääkida taha. Õnneks tabas Eestit sel nädalal Soome presidendi Alexander Stubbi riigivisiit. Erinevalt Eesti kolleegist on Soome presidendil julgeolekupoliitikas hoopis enam kui sümboolne osa täita ja Stubb mängis selle sõnavõttudes ka rõhuga välja, kui kinnitas, et Eesti-suhetes on tal kolm teemat: julgeolek, julgeolek ja julgeolek. See tähendab, mitte tal, vaid Soome riigil. Riigivisiidi number kahena oli Stubbil kõnekalt kaasas Soome kaitseväe uus juhataja kindralleitnant Janne Jaakkola, mitte mõni armas kultuurisuhete edendaja. Märk seegi ja vaevalt kindral ainult kõnesid kuulas ja pärgi paigutas, eks tehti kõrgel tasemel sõjalist koostööd.

Tõsi, vägede Ukrainasse saatmise osas jäi Stubb tagasihoidlikuks ja märkis, et „üksuste saatmise jutt on praegusel hetkel spekulatsioon“. Eesti president oli omamoodi sõnaselgem, kui lausus, et „Ukraina aitamine ja sellele aitamisele mitte piiride seadmine on demokraatlike riikide ainuvõimalik tegutsemine“. See võis olla vihjeline kommentaar Venemaa territooriumi töötlemise keelule lääne relvadega, kuid pärast Saksamaa ja Prantsusmaa juhtide avaldusi teisipäeva õhtul ei ole keelamine enam päevakorras mujal kui ehk USAs. „Mitte piiride seadmine“ tähendab avaralt tõlgendades, et pole piiri ka Eesti, Soome või muu liitlasriigi väe Ukrainas võitlemise ees. Ja veel vähem tohiks selleks valmistumise ja otsustamise eel tõmmata piiri kohustusliku debati pidamise ees.

Eesti poliitikute vastumeelsusel kõige kiiremini võidule viiv variant valijatega läbi arutada võib olla kolm seletust. Esiteks, sellele ei soovita mõelda ega mingeid ettevalmistusi teha, sest äkki tuleb pärast kaela vastutus. Teiseks, ettevalmistusi küll tehakse, kuid arvatakse jänespükslikult, et see „eskaleerib“ ja Venemaa kasutab seda ära, mistõttu peab asja ajama salajas. Kolmandaks, mis halvim, töö käib, aga ei usaldata oma rahvast, valijaid, kodanikkonda. Viimast varianti toetavad Saksamaa ajakirjanduses (Spiegel, Bild) mõne päeva eest ilmunud väited, et Balti riikide ja Poola juhid räägivad suletud tippkohtumistel missioonivägede saatmisest juba kindlas kõneviisis ja ähvardavas toonis, kuigi kodus on lahendus oma kodanikega veel läbi arutamata.

Ettenägelikud ja oma tegemisi pikalt planeerivad soomlased on ses osas Eestist kaugel ees. Juba poolteist aastat on Kone fondi rahastusel kodanike sõjahoiakuid ja valmisolekut Ukraina sündmuste kontekstis ekstra ka uuritud ning kuigi seda ei reklaamita, võib kõhkluseta eeldada, et paralleelselt käib valitsusasutuste töö avaliku arvamuse kujundamiseks soovitud suunas. Värskeim küsitlus, mida on refereerinud Helsingin Sanomat², näitab, et 52% Soome kodanikest toetab Soome sõjaväelaste lähetamist Ukrainasse, kui Ukraina hakkaks kaotama (ja seda ta ju teeb kogu aeg, kuni otsustavalt ei võida). Tulemus on parem kui praegu Euroopa Parlamenti kandideerivate Soome poliitikute hulgas, kellest valimiskompassi järgi siiski samuti toetaks Soome sekkumist 45%. Igal juhul tähistavad need näitajad, et enamus on valmis. Vastaseid on vähem kui pooldajaid. Ootamatu ja silmatorkav on, et Soome väe kasutamist Ukrainas toetavad enim roheliste ja vasakliidu valijad (üle 60%). Eestis on seda raske mõista, sest konservatiivsem ja parem pool parteidest hoiab seniajani püüdlikult tuld all ekslikul väitel, et rohelisus, vasakpoolsus ja Vene-meelsus on sünonüümid.

Euroopas rohepere kõige vanemate ja edukamate hulka kuuluva Saksamaa roheliste partei on ilmekas näide, miks rohemeelsus ja sõjakus loogiliselt seotud on ja miks isegi USA analüütikud, kes eurooplasi üldiselt ja nende vasak­liberaale eriti kahtlasteks pehmodeks peavad, tundsid juba enne „täiemahulist“ 2021. aastal muret, et Saksamaa valitsusse pääsevad rohelised võivad globaalpoliitikas osutuda agressiivseks ristisõdijaks. Nii läkski ja ammu enne suursõda Ukraina relvastamist nõudnud Saksamaa roheliste juhtide Annalena Baerbocki ja Robert Habecki mõtteviis on midagi kõige lähedasemat Ukraina võidu Eesti käsitlusele, mida Euroopa riikide valitsustest leida võib.

Roherealistid suudavad arvutada ega saagi seetõttu jõuda muule järeldusele kui see, et lääne seni kindla arvestusliku ülekaalu kiire ja jõuline realiseerimine on odavaim, otstarbekaim ja vähimat kliimakahju ning süsinikuheidet tekitav viis Ukraina aitamiseks lühivaates. Samavõrra loeb see, et Venemaa kui globaalse kliimakriisi ühe peapatuse ja hiigelpanustaja majandus- ja keskkonnakäitumise muutmise miinimum­eeldus on Ukraina võit ja režiimivahetus Moskvas. Ükski diplomaatia ei ole ju vilja kandnud ega hakkagi kandma, sest nagu kinnitavad Putini viimased avaldused, on Venemaa juhtkonna teadmised geograafiast ja kliimast kehvemad kui muistsetel sumeritel.

Putini viimane pommitamisähvardus läks lendu „väikese territooriumi ja tihedalt asustatud“ Euroopa riikide aadressil. Kui seda vähegi tõsiselt võtta, siis võivad kõige kergemalt hingata Euroopas väikseima asustustihedusega Soome, Läti, Eesti ja Leedu, kus peaks suurte rakettidega inimesi ühekaupa taga ajama. Moskva tingimustele sihtmärkidena vastavad Euroopas enim Malta, Holland ja Belgia ning isegi Saksamaa peaks oma järge ootama, kuni väiksem ja tihedam Luksemburg on tabamuse saanud.

Veel on Venemaa kinnitanud, et iga Ukraina territooriumil viibiv lääneriigi sõjaväelane on seaduslik sihtmärk ja hävitatakse. Juttu, et välissõdurid massiliselt Ukrainas tegutsevad, on Moskvas veeretatud paar aastat, aga tähtsaid tabamusi ei ole ette näidata. See, et Eesti piirilt õnnestus ära varastada mõned piiripoid, on kaunis kehv lohutus ja aseaine. Kuidas täppislöögid nüüd küll saaks juhtuma hakata? Kindel on hoopis see, et relvade vabamaks kasutamiseks loa saanud ukrainlased hakkavad iga päev aina sügavamal Venemaa territooriumil vägede ja tehnika kogunemiskohtades surmavaid kingitusi jagama.

Krimmi sõja puhkemisest 1853. aastal kulus Inglismaa ja Prantsusmaa laevastikul Mustale merele jõudmiseks kolm kuud. Nüüd läheb kolmas aasta ja ukrainlased on sisuliselt paljakäsi Venemaa laevastiku oma kodumerel likvideerinud ning tee Sevastopolisse avanud. Ainult instruktorijutuga venelast Krimmist muidugi välja ei aja. Pisut enamat oleks vaja.

1 Välismissiooni ootel. – Sirp 3. V 2024.

2 Joona Aaltonen, Suomalaisten enemmistö on politiikkoja valmiimpi lähettämään sotilaita Ukrainaan. – Helsingin Sanomat 28. V 2024.