Enne ööd sõida linna

REET VARBLANE

Ei mäleta, et ükski teine avaliku ruumi kunstiteos oleks meil pälvinud sellist meedia tähelepanu kui Mati Karmini Jaak Joala mälestusmärk Viljandis. Vahest ainult Vabadussammas. Aga see on esindusmonument ning (üldjoontes argumenteeritud) arutelu selle ümber hakkas peale pärast seda, kui oli selge, et just see teos oli (järjekordse) võistluse võitnud. Joala mälestusmärk on olnud kõrgendatud tähelepanu all vaat et veel enne idee tekkimist, väljaanded Äripäevast Kroonikani, Eesti Ekspressist Perefoorumini, rahvusringhäälingu uudistest väikeste erakanaliteni ei ole vahendanud mitte ainult avaliku ruumi ühe objekti tekkimisprotsessi ebakõlasid, viljandlaste reaktsioone, vaid Mati Karmini loomeprotsessi üksikasjad ja sellega kaasnenud kulud on olnud lausa luubi all. Ometi ei ole Joala mälestusmärk, interaktiivne postike ei avaliku ruumi kunstis ega ka mitte Karmini loomingus midagi eriliselt väljapaistvat, nii-öelda verstapost. See on paras numstükk. Mulle on see värdsõna jäänud meelde lapsepõlvest vanatädilt kui armsa pentsikuse tähistus. See kadaklik värdsõna sobib imehästi tähistama mitte ainult Karmini kunsti­teost, vaid ka selle ümber toimuvat kära.

Möödunud pühapäevases „Aktuaalses kaameras“ võeti ausambaga toimunu kokku lausa saalomonlike sõnadega: „Jaak Joala ausamba ümber lahvatanud skandaal on õpikunäide sellest, mis juhtub, kui poliitikud hakkavad monumente püstitama kiirustades ja jätavad kohaliku rahvaga nõu pidamata.“ Pisut ümber sõnastatuna võiks siia veel lisada mõtte, et poliitikutel on mõistlikum jääda valdkondade juurde, mida nad tunnevad, ning jätta avaliku ruumi kunstiteose üle otsustamine oma ala asjatundjate hooleks, s.t igal juhul kaasata nad valimis- ja otsustamisprotsessi.

Kuid seegi tõdemus puudutab vaid jäämäe tippu. Küsimus pole ju ühes või teises numstükis, mida võib hõlpsasti transportida Viljandist Narva ja sealt Tallinna Maarjamäele Orlovi lossi tagaaeda, kus ideoloogiliste veidruste Kunstkammer’is võiks olla ka inimlike veidruste, numstükkide sektsioon. Probleemi allikas on avaliku ruumi strateegia puudumine. Mõelda läbi kohad, iseäranis linnakeskkonnas, kuhu monumendid, ausambad, memoriaalid või dekoratiivsed teosed panna. Siis isikud, kes vajaksid sellist meelespidamist, või sündmused, mida niiviisi ajalukku tuleb kinnistada. Kui suur plaan, arukas, hästi läbi mõeldud ja kaalutud strateegia on olemas, saab juba ka mõelda taktikaliste sammude, kunstiteose mõõtmete ja muude parameetrite (heli või lõhn) peale. Enesestmõistetavalt käivad sinna juurde täpsed protseduurireeglid ja asjatundjate kaasamine. Pole vaja muretseda, laia silmaringi ja sügavate teadmistega kunstiteadlasi ja kunstnikke jagub. Kui võimalik, siis tuleb püüda mitte ainult poliitikud, vaid ka lähisugulased ja -sõbrad eemale hoida. Argument, et isik, kellele monument püstitatakse, poleks ise sellist tahtnud, pole kuigi vettpidav. 2013. aastal oli Riias Māris Liepa  monumendiga sama juhtum. Selle taga oli küll erarahastus, kuid kunstiteadlane Helēna Demakova suutis endale kindlaks jääda ning Jüri Ojaveri, Jaan Toomiku ja Peeter Pere monument suurepärasele balletitantsijale seisab ooperi- ja balletiteatri kõrval.

„Enne ööd sõida linna“ kõlavad ansambli The Monkees laulu kaveri sõnad Joala esituses. Joalale pühendatud numstükk on Viljandis püsti vähemalt esmaspäevani. Veel tuhanded jõuavad seda vaatama minna. Süütust kitšist on saanud camp.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht