Filmiajalugu küll, aga väärt töö nõuab väärt tasu

KRISTIINA DAVIDJANTS

Alustuseks nendin, et lugesin teatava üllatusega 2. detsembri Sirbist Eero Epneri filmihuvilise palvet Eesti filmiajaloo teemal¹. Kes artikli sisuga kursis pole, siis autor kirjutab, et „ühestki korralikult läbi õmmeldud Eesti filmiajaloost ei ole võimalik rääkida“. Kuna Epner tunnistab loo alguses ka ise, et filmi teedele on teda viinud juhus, on autori teadmatus raamatust „Eesti filmi 100 aastat“² ehk sellega seletatav. Teos valmis „Eesti Vabariik 100“ juubeliürituste raames ning need, keda teema huvitab, märkasid ilmselt toona ka üsna korralikku reklaami. Selle autor olen mina ise ning noh, ehk pole see eri põhjustel (näiteks töötingimused ja formaat) ideaalne, kuid öelda, et siinse filmiajaloo kohta ei ole olemas mitte midagi, on siiski pehmelt öeldes pealiskaudne.

Küll aga vastab tõele see, et meil ei ole kodumaise filmiloo talletamise vastu eriti huvi tuntud. „Eriti“ on siin oluline sõna, sest üksiküritajate tasemel on meie filmiajaloo ja selle uurimisega tegelenud mitmed autorid aastakümneid, Nõukogude ajast alates. Sellest ajast pärineb sari „Väike filmiraamat“ ja nii mõnedki teised filmi populariseerivad väljaanded. Ka inter­vjuusid on tehtud, kas või Sirbi n-ö sõsarajakirjas Teater. Muusika. Kino. Hoolimata liikuva pildi püsivusest on just film olnud Eestis ala, mis iseseisvuse taas saabudes näiteks teatriga võrreldes rängalt pihta sai. See valdkond on olnud sunnitud ennast põhimõtteliselt 1990ndatest peale uuesti üles ehitama ja publikule ning rahastajatele oma väärtust tõestama. Olukord on muidugi irooniline, sest oma olemuselt on tegemist vaata et ainsa formaadiga, kuhu on ühel või teisel moel kinni püütud oma ajastu vaim. Samuti on viimasest kolmekümnest aastast rääkides paslik tõdeda, et uurimistoetust on saanud meie autorid küll, kuid kui puuduvad projektijuht, kirjastus ja rahastus, ei hakka iseenesest mitte kunagi mitte midagi juhtuma.

Olemegi jõudnud selle maagilise sõna „raha“ juurde. Sellest ei ole meie komberuumis justkui paslik rääkida, igatahes mitte kultuurivaldkonna inimestel. Minu filmiraamatu kirjutamise kogemus ei ole ehk täpne, sest tegemist polnud ju spetsiaalselt filmile sihitud raamatusarjaga, kuid tõsi on ka see, et toonane tellija tahtis siiski saada tõsiseltvõetava teatmeteose, seda küll võimalikult loetavas kastmes. Ma vähemalt arvan, et autorilt eeldati erialast pädevust, mis tuleb aastate, et mitte öelda aastakümnetega. Sooviti, et inimene mitte ainult ei teaks fakte, vaid oskaks need ka konteksti panna jne. Tundub adekvaatne nõudmine. Nii adekvaatsed polnud aga sugugi palgaläbirääkimised, mille lõpus sain etteheitva „nii palju pole ükski autor veel saanud!“ osaliseks. Jutt käis muide õigusest esitada arve ehk siis kogu palgafondist, mitte netotasust, mis teeks praegu kokku kultuuritöötaja ühe kuu palga.

Võib ohata, et miks Davidjants nüüd kirjutab siin oma vanast ühekordsest kogemusest, kolm aastat vana lumi ju. Aga ei, see ongi muu hulgas põhjus, miks puuduvad filmiloo väljaanded. Vaatamata publikuhuvile ei väärtustata institutsionaalselt ei spetsiifiliselt filmilugu ega üldiselt mõttetööd. Tegelikult ei ole vahet, kas rääkida ajalooraamatust või saatest „Villa“ – ühtmoodi keeldutakse tunnistamast, et see, mis tuleb inimese peast – tema intellektuaalne töö ja omand – on väärtuslik. Ning kuni seda arusaama ei korrigeerita, ei muutu suures plaanis midagi.

Muide, ennustan, et niipea ei muutu ka muud asjad ning minu „Eesti filmi 100 aastat“ saab n-ö takistuseks uute teoste valmimisel, sest üks raamat ju juba on.

1 Eero Epner, Filmihuvilise palve. – Sirp 2. XII 2022.

2 Kristiina Davidjants, Eesti filmi 100 aastat. Post Factum, 2019.