Georgi lintidesse pakitud üllatused

ANNE AAVIK

Russki Miri ideoloogia ei levi ainult Venemaa „vabade“ telekanalite kaudu, vaid ka maailma suurtes kontserdisaalides ja teatrites.

Augustis esines Alexela kontserdimajas kunagine tippkoloratuur­sopran Natalie Dessay. Kontserdilt lahkus demonstratiivselt ridamisi eestlasi, kuna ansambli prantslasest bassimängija purssis publiku ees järjekindlalt vene keelt. Eestlased on muidugi kannatlikud, aga lõpuks söandas keegi siiski käratada, et siin on Eesti. Lauljatar vabandas irooniliselt venekeelse laulu pärast, mispeale lõviosa publikust juubeldas, väiksem osa hiilis välja. Muidugi võiks lollid lääne­eurooplased välja vabandada: kes ikka 31 aastaga tähele paneb, et Nõukogude Liit on lagunenud. Kui enne 24. veebruari oleksin välja naernud võimaluse, et keegi õhutab tahtlikult venelastest ja eestlastest kontserdipubliku vahel vaenu, siis praegu pole miski võimatu.

Venemaa valitsus rahastab heldelt mitmesuguseid kultuuriprogramme, näiteks Россотрудничество on jõuliselt kaasa aidanud Vene narratiivi võidu­käigule maailmas. Meiegi muusikud on saanud Putini miljarditest oma jao. Kristjan Järvi orkestri Läänemere Sümfoonikud peasponsor oli 2008. aastast Nordstream 2. Järvi kinnitab, et kui sõda algas, katkestati Vene firmadega igasugused suhted ja neid rahastab edaspidi Saksa riik („Helikaja“ 24. IX).

Kuni Gruusia sõjani ei häirinud ei ameeriklasi ega eurooplasi, et mõned kuulsad tippmuusikud, näiteks dirigent Valeri Gergijev, toetavad avalikult Putinit. Ooperimaailma Beyoncé hüüdnime pälvinud Vene sopran Anna Netrebko on presidendi lahke toetuse paistel säranud ja teda avalikult kiitnud. Ukraina sõja algul jäi ta aga lepingutest tipp­ooperimajadega ilma, kuna oli mõistnud hukka küll sõja, aga mitte Putini.

Peale Kremli-meelsete artistide leidub ka julgeid kriitikuid: tuntuim on ehk Alla Pugatšova, kes väljendas septembrikuises Instagrami-postituses solidaarsust oma abikaasale. Putini kiidukoori ja „välisagentide“ vahele jääb aga hiiglaslik hall ala, kus meid võivad ootamatult tabada Georgi lintidesse pakitud punased nelgid.

Kurikuulsa Dessay kontserdi korraldas üle kümne aasta Venemaal tegutsenud Wintour Group, mis on nüüd registreeritud Eestis. Jevgeni Wintour on ka praegu maailma esikümnesse kuuluvate ooperilauljate, näiteks Ameerika superstaari Joyce Didonato vahendaja. Wintour tahaks tuua laulja ka Eestisse – miks mitte, alles 20. septembril esines ta Moskvas, kevadel Peterburis.

Aasta tagasi oleksin andnud pool varandust, et Didonatot kuulata, ja ülistanud seltsimees Wintouri plaani eest suurkuju kohale tassida. Nüüd aga leian, et Didonato-suguste artistide väärtegu on hullemgi kui Putini propagandakampaaniat juhtiva Gergijevi või Netrebko oma. Mitte seepärast, et nad võtavad vastu verise raha, vaid sõnumi pärast, mille nende käitumine saadab Euroopasse.

Seepärast ei veennud mind ka Paavo Järvi ühismeedias tehtud avaldus, kui ta esines (Ukraina lippu rinnas kandes) sõja teisel päeval Peterburis Venemaa Noorteorkestri ees. „Neid noori ei tohiks ega saagi karistada nende valitsuse barbaarsete tegude eest,“ kirjutas Järvi. Aga kas vanemaid muusikuid või muusika­armastajaid saab? Kust läheb piir? Kas tõesti ei vastuta valitsuse tegevuse eest mitte keegi teine peale valitsuse?

Didonato ja teiste Venemaal gastroleerivate maailmakuulsate muusikute käitumine süvendab muu maailma pealiskaudset arusaama praegusest sõjast: lihtsam on roima ees silmad kinni pigistada ja kujutleda seda slaavi hõimude omavahelise naginana. Näiteks Saksamaal korraldatakse meeleavaldusi ja marsse nii Venemaa kui ka Ukraina poole toetuseks. Müstika?

Vene tippmuusikuid jõuab Eestisse aina enam, sest kel vähegi võimalik, raputab emakese kodumaa tolmu jalgadelt. Siiski teeb pärast Dessay kontserti valvsaks, kui pooltühja Estonia kontserdi­saali lavale tuleb äkki läänes imelise karjääri teinud Vene sopran, kel seni pole siia asja olnud. Mart Saare 140. sünniaastapäeval lõõritas meie esindussaalis Vene sopran Olga Peretjatko. Väidetavalt Ukraina juurtega lauljatar on Saksamaal tuntud, aga vahetas hiljuti oma plaadifirma Sony välja Melodija vastu ja esines 8. oktoobril Tšaikovski kontserdisaalis.

Venemaa on sooritanud verise rahvusvahelise kuriteo. Kultuur seisvat poliitikast eraldi – kas see saab aga seista inimelust kõrgemal?