Glamuuritarid ja kröösused tuleks sundümberasustada

VALLE-STEN MAISTE

Tatikapõlves elas meil slummis üks must pikakarvaline vabakäiguga koerapeletis. Kirglikult jumaldas sabaliputis lapsi, veel tulisemalt vihkas kasse. Ja poistekamp pidas lakkamatut kassijahti, raputades ja loopides kividega kiisusid vahtraladvast peni lõugade vahele. Lõbu oli laialt, kellelgi ei paistnud olevat vastik. Kuni ühel päeval üks mu majas elanud vaene vanemateta poluvernik ütles, et jätke järele, rõve on.

Kutist sai hoobilt mu lapsepõlvekangelane. Tal oli justkui omadusi, mis võinuks sobida eeskujuks laiemalt ja edaspidigi. Võimalik, et just tema pidanuks istuma aukohal, kui sündis kõik tänavu suur ja oluline, kui jaanuari­hämaruses etendati Estonia kontserdisaalis „Macbethi“, kui suursuguseid kogunenuid tabas katarsis ja mõnelegi tundus, et esteetiliselt jalustrabaval moel on laval kujutatud – oh üllatust – Putinit!

Õnneks oli saalis siiski neidki, kes küündisid triviaalsustest üle ja tajusid, et saatana kujutamise kõrval on „Macbethi“ teemaks ka julmuse legendaarsus- ja põnevusoreooliga ümbritsemine, estetiseerimine ja mediatiseerimine üldisemalt. Küsimus, kuivõrd valitseme meie oma tihti hälbelist avalikkust ja kuivõrd selle haigaslikkus rapsib hoopis meid, on Ojasood ja Semperit huvitanud „Padjamehe“ (2005) lavastusest peale.

Estonias juubeldanute seas oli loomulikult ka hulganisti tüüpe, kelle kambajõmmid ei pidanud põrssapõlves pelka kassijahti, vaid tubli kommarina inimjahti – 1980ndatel jahiti vabadusvõitlejaidki ju karjas ja koertega. Tavalised tublid, edasipüüdlikud edasijõudnud eesti mehed. Kas meie eliidile nii tohutut rahuldust pakkunud Putini kunstilisel paljastamisrituaalil viibis ka mu lapsepõlvetuttavast poluvernik, Estonias ei küsitud.

Küll päriti mu sõbra järele seal­samas kiviviske kaugusel, Ojasoo ja Semperi NO99st tühjaks jäänud ning nüüd pisut nurgataguses hoones. Just noilsamadel õhtutel, kui Tammsaare pargi tähesäras kujutati kröösustele Putinit, esitasid Helen Rekkor, Mihkel Seeder ja VAT-teater oma publikule, kelle seas oli glamuuritare ehk vähem kui Estonias, kuid see-eest ei puudunud hellad velled, meie mees ja sinu naine, Stanley Milgramile omases pisut kiuslikus ja provokatiivses vaimus küsimusi. Respondente kallutati arvama, et äkki teistsugune inimene polegi täiesti inimene ning äkki võib teda siis, iseäranis teaduse toel ja huvides, ka kohelda pisut teistsuguselt, ehk natuke ebainimlikultki?

Milgrami ajendas kiuslikke eksperimente korraldama soov mõista holokausti tagamaid. VAT-teatris võinuks ta vaid ohata, et ei midagi uut päikse all ja sama jama kõikjal. Johnny B ja Mülleri Sass laulsid poole sajandi eest: „Kes kurat see ütles, et elu on praht ja inimesed sead!? Asi pole hoopiski nii, vaid statistika andmetel tean, et ainult iga kolmas neist on valmis mind maha müüma, seitsmes paljaks varastama, kahekümne kuues tapma.“ Sotsioloogia­pattu vähe viljelenud „sotsialistlikus“ ühiskonnas ei saanud nad teada, et inimeste sigasus on suurusjärgu võrra suurem.

VAT-teatri lavastuses „Vivaarium“ ei kutsunud sundviljastamise, steriliseerimise, tõupuhastamise, vaadete või päritolu põhjal kodanikuõigustest ja varast ilmajätmise jm ettepanekud mängu kaasatute enamikus esile silmanähtavaid tõrkeid, ehkki näitlejad pingutasid tublisti, et mõjuda ideoloogiliselt totralt ja vastikuna. Üksikute kahtlejate karistamise vastu ei protesteeritud. Oli neid, kes soovisid antud asjus näha radikaalsemaid, koguni lõplikke lahendusi.

Kui publikult etenduse lõpul küsiti, miks ometi nõustuti nii kergelt ligimestele valu kaasa toova jamaga, pärines osa vastuseid kui Hannah Arendti diagnostikast ja Christopher Browningu pildistatud natsimõrvarite suust: kartsin eriarvamusega silma torgata, rühmast eristumisega välja tõugatud saada, grupi­juhi hukkamõistu … Tundsin VATi etendustel oma lapsepõlvesõbrast puudust. Nägin teda viimati aastate eest, slummipoe lähistel mitmeliitrist jämedalt pruulitud löga sisaldavat plastpudelit silitamas. Vaevalt et ta kuhugi enam tuleb. Vähemasti glamuuritarid ja kröösused võiks Estoniast VATi sund­ümberasustada.