Grillipidu mitmes vaatuses

Kuigi läbi pori see ei paista, on seadusandjal hea võimalus võimuhaaramiseks.

KAAREL TARAND

Suveteatrid üle maa ja eriti nende pileti­müüjad saavad juba nädal otsa ainult kadeduse ja kahetsusega pealt vaadata, kuidas etenduskunsti väljale sisenenud riigivõim hooaja parimat menutükki mängides neilt tähelepanu ja tulu ära napsab. Nagu poliitik tavatseks öelda: „Riik on siin appi tulnud ja iseendale õla alla pannud.“ Koguni nii peenelt, et stsenaarium kirjutab end ise, osatäitjad töötavad vabatahtlikena ning ajakirjandus jutustab kõik süžee käänukohad detailselt ümber selle eest raha küsimata. Seega, igati korralik säästuprojekt.

I vaatus. Bankett

Tõenäoliselt ei ole Eesti sündmuste kalendris juba aastaid ühtki päeva, mil ei toimuks ametnike ja poliitikute seltskondlikke koosviibimisi kas ainult omavahel või kodumaiste (nn valdkonna esindajad) ja välismaiste (diplomaadid jt) partnerite osavõtul. Kui kell on hommikune ning laual kohv ja küpsised, on tegu koosolekuga. Pärastlõunastel kuni õhtustel, veini ja delikatess-suupistetega õlitatud tööprotsessidel on palju nimesid vastuvõtust ballideni. See on igale jutuvestjale suurepärane keskkond, kus tutvustada peategelasi ja püstitada keskne intriig, nagu teadis juba Tolstoi „Sõda ja rahu“ kirjutama asudes.

Suhtlus banketil käib hoopis teises keeles kui kirjalikus argibürokraatias, seal võidab see, kes loob kujundeid, jutustab päevasündmustega haakuvaid nalju ja anekdoote, teeb piiripealseid, kõlvatu alatooniga vihjeid (näiteks Nõuniku ja Kantsleri dialoogis). Omal kohal on huumor, iroonia ja sarkasm, aga loomulikult ei kuulu peenemasse pruuki neegri- või blondiininaljad. „Sõin ja jõin seal minagi“ ehk puhtsüdamliku ülestunnistuse korras ütlen siinkohal, et aastakümnete jooksul olen isegi kümneid või sadu kordi bankettidele sattunud, kuid mulle ei meenu ühtki juhtumit, kus ka üksainus silp või sõna, mida seal tuttavatele või võõramatele lausunud olen, oleks võetav täie tõsidusega. Näiteks Sirbi toimetaja ametis võiksin vabalt, vigur nägu peas, kultuuriministrile või tema kantslerile lausuda (ja ei kinnita, et ei ole seda teinud) eelarvetaotluse meelde­tuletamiseks: „Kuule, ajame natuke korruptsiooniasja ka. Kinnitan, et niipea, kui tegevustoetus normaliseerub, kukun kohe oma kolumnides mõõdutundetult parteid ja valitsust ülistama!“ Mõnele riigimehele, kelle lugemus paremini teada, võiks sobival hetkel vestluse arengus märguande anda ka ohutumalt, näiteks tsiteerides Bulgakovi „Koera südamest“ ridu „Mulle paberossi annad, triibulisi pükse kannad“. Nii rääkija kui ka kuulaja teavad ses olukorras võrdselt hästi, et tegelik jutt käib rangelt seaduslikest toimingutest ratsionaalsete põhjenduste alusel. Aga sõna on lendu lastud ja jääb nüüd ootama, kuni pöörded stsenaariumis näevad ette n-ö püssi seinalt võtmist ja sellest paugu tegemist.

II vaatus. Leke ja paljastus

Keegi ei veeda bankettidel suuremat osa oma elust. Aga osaleja jaoks on banketil toimunust, nähtust ja öeldust pere­konnas ja sõprade ringis (või nüüdisajal ka ühismeedias) rääkimine sama loomulik kui pajatused välisreisist kaugele maale, kogetud kunstielamusest. See on vahendatud teave, mis igas suhtlusahela järgmises lülis saab üha uusi tõlgendusi. Eksponentsiaalselt kasvab nende hulk, kes „kuulsid“ või „kuulsid, et keegi kuulis“. Muidugi on banketisaali klaasseina taga ka hulgaliselt mittekutsutuid, kes ei pea isegi kuulma, vaid loevad huulilt. On vaid aja küsimus, mil jutu mingi variant jõuab Ajakirjanikuni, kes asub uurima, kogub kokku kuhja ütlusi ning trükib ära paljastuse.

Sel hetkel pääseb valla seni kulisside taga teadmatuses piinelnud uute osatäitjate armee, kes tormab lavale ja asub improviseerima, igaüks mängib oma publikule lavapartnereist hoolimata ning eufoonia asemel täidab õhu kakofoonia. See on traumahetk gurmaanidele, kuid kui ikka mitu päeva järjest käratseda, siis ei saa rahvahulgad enam asuda muule kui alati kehtivale rahvatarkuse seisukohale: kus suitsu, seal tuld. Ja kui demokraatlikus riigis rahvas midagi nõuab, siis peavad oma kohust täitma asuma ka valitud ja seatud organid.

III vaatus. Õppenõukogu

Teisipäeval toimunud riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni avalik koosolek Urmas Reinsalu juhtimisel tõi meelde koolimälestused peaaegu poole sajandi tagant. Pahandust teinud kooli­poiss kutsuti kooli juhtkonna ette, ja kui tegu oli poliitiline, siis olid pildil ka partorg ja tundmatu isik, kes mõistagi haises vängelt julgeolekuorgani kaastöölise järele. Algas pinnimine ebavõrdses olukorras, kus aga, nagu iga gümnasist teadis, oli kangelaslik vaikimine ja oma jutu algversiooni juurde jäämine igal juhul parem kui kaaslaste sissemässimine või puhtsüdamlik ülestunnistus. Iga uus infokild oli uus relv ülekuulajate käes, millega neid kiusajaid tuli võimalikult vähe varustada. Siiski oli neil alati eesmärk panna protsessile tõenditest sõltumata karistusega punkt, praegu käiva poliitilise etenduse puhul aga pingutab osa esinejaist kindlasti selle nimel, et punkti asemel käiks avalikkuse ees lõputu kohvijoomine.

IV – … vaatus. Paralleelmaailmad

Nagu üldteada, ei kulu küllalt jäikade ja reeglina vastandlike veendumuste kujunemiseks avalikus arvamuses kuigi mitut päeva. Nüüd on meil kaks publikut, kes nõuavad omadelt ka täiesti erinevat loo jätku. Ühtedele on selge, et lahenduse toob vaid see, mida Juhan Viidingult laenates ja mugandades võib kokku võtta küsimusega: „Kas oled kuulnud, Toomas-poiss, kas tead, et mängu käigus surema sa pead?“ Kui see tehtud, võiksid võitjad kummardama tulla ning lugu oleks läbi. Aga õigupoolest, mis võit oleks ühe nõuniku kukutamine, kui kogu pidu võeti ette muul eesmärgil?

Seega paistab, et ootamas on veel mitu vaatust, mida saab esile kutsuda lihtsa nipiga, milleks kiusatus on rohkem kui ühel varasemates vaatustes Riigi­mehe rolli täitnul. Mängu pikendava tööriistana tuuakse lavale kuriteoteade. Kui see pidulikult õiguskaitse­organitesse läkitatud, on garanteeritud, et uued osalised, nagu Uurija, Süüdistaja, Advokaat jt hakkavad publikut varustama aina vahvamate teadetega, võib-olla koguni leitakse üles seni nimepidi nimetamata Kaasosalised. Kas algselt olematu tegu selles soustis veeredes hiigelroimaks paisub või mitte, ei tea, kuid internetti jääb kõik igaveseks ja sobival hetkel saab iga soovija selle mäluvärskenduseks jälle välja kraamida.

Aga on olemas ka lavaväline maailm, kus tegutsevad oma põhiseaduslikke ülesandeid täitvad ametiisikud. Kui muidu mõttetu jant aitaks neil mingi ühiskondlikult kasuliku eesmärgi suunas tõhusamalt liikuda, võiks lõpuks kasu kahjust suuremaks lugeda. Eesmärk on selge ja selle on nüüd korduvalt jõudnud sõnastada nii riigikontrolör kui ka põhiseaduslike institutsioonide kantseleijuhid. Et tulevikus mingid väidetavad rahajamad ei korduks, peab lõpetama peaaegu terve iseseisvusaja väldanud ebanormaalse olukorra ning andma institutsioonidele eelarvelise autonoomia. See tähendab üleliigsete õiguste äravõtmist valitsuselt ning eelarveraha üle põhjendatud otsuste langetamist parlamendis. Siiani ei ole see parteidele meeldinud, aga seda lahendust pakkuda oleks ju taas nii riigimehelik, et loodetavasti on mõnes erakonnas käed ehk natukenegi sügelema hakanud. Nii saaks lõpuks täita riigi­kogu kunagise esimehe Toomas Savi unistuse aastast 1996.