Habememaksust ei piisa

Et meri puhtaks saaks, peab preestreid püüdma nooda, mitte õngega.

KAAREL TARAND

Venemaa ja tema õigeusu kiriku pea patriarh Kirilli meelest on kogu lääneilm langenud satanismi küüsi. Saatanal teatavasti ei ole varju. Venemaal ja selle riigivõimu lahutamatul osal Moskva patriarhaadil järelikult on ja see heidab end igasse suunda. Mitte ainult Eestis, kus Aleksander Nevski katedraal ei lase hommikupäikesel paista iseseisva riigi parlamendihoonesse, vaid üle maailma, sest Moskva patriarhaat laiutab usuvabaduse katteloori all ühtviisi agressiivselt paljudes lääneriikides ja Helsingist Washingtonini.

Seda juhtub harva, et mõni minu veendumus ja soovitus riigivõimu poliitilist tähelepanu ja uskumist leiab. Kui leiab, juubeldan. Üle hulga aja võetakse Eesti valitsuses ja erakondades otse Venemaa riigivõimu tipust juhitud õigeusu kiriku vaenulikku tegevust tõsiselt. Võinuks varem, sest nii kaitsepolitsei kui ka välisluureamet on sellest kirikust kiirgavat ohtu järjepidevalt otsustajatele aruannetes kirjeldanud iseseisvuse kõigil aastakümnetel.

Ka kaitsepolitsei värskeim aastaraamat osutab õigeusu kirikule kui julgeolekuohule, kui kirjeldab Moskvast siia ametisse määratud metropoliit Jevgeni saabumise ja väljasaatmise lugu. Valdava osa esitatud infost leiab ka Moskva patriarhaadi kodulehelt ja ei üllata, kuid paraku pisendab amet probleemi tõsidust väitega, et konkreetne väljasaatmisotsus ei puuduta kirikut ega usklikke. See on vastuolus aruande samal leheküljel trükitud tõdemusega, et: „Venemaa huvide seisukohast on oluline säilitada Vene Õigeusu Kirikuga seotud ühendused, nende mõju ja vara välismaal, sest see organisatsioon on üks väheseid Venemaa mõjutustegevuse hoobasid, mida rahvusvahelised sanktsioonid ei ole seni otseselt puudutanud.“

Seega, asi ei ole Jevgenis ega ka Kirillis, kelle pühendumus universaalsete inimõiguste vastasele võitlusele on ammu teada. Patriarhi mõtteilma peegeldavat raamatut „Vabadus ja vastutus“ aasta enne Venemaa sissetungi Ukrainasse tutvustanud Lauri Mälksoo tõdeb Sirbis kokkuvõtvalt, et „Kirilli hoiatused vabaduse ja inimõiguste eest mõjuvad lõppkokkuvõttes taas meeldetuletusena, miks meie esiisadel õigupoolest Vene krooni all olemisest isu täis sai“[1]. Minagi küsisin samal aastal kohaliku võimu valimise kontekstis: „Kuidas peavad poole valima preestrid ja koguduste liikmed, kui kiriklikku liini pidi Moskvast saabuv sõnum on risti vastupidine Eesti kodanikkonna avalikult teada huvidele?“[2]

Punane lipp oli püsti, aga otsuseid ei järgnenud. Nüüdseks on poliitiline tahe lõpuks ilmnema hakanud, kuigi tundub, et siseminister Lauri Läänemets ei ole kõiki kolleege valitsuses veel sütitada suutnud. Pealegi lubas siseminister ette võtta tee, mis on juba käidud, kui ütles ERRile, et „arvestades kogu konteksti ei ole mul siseministrina võimalik midagi muud teha kui teha ettepanek riigikogule, et nad kuulutaks Moskvas tegutseva patriarhaadi oma tegevuses terrorismi toetavaks“. Riigikogu kiitis juba 2022. aasta oktoobris heaks avalduse, kus selge sõnaga kuulutas „Venemaa režiimi terroristlikuks ja Venemaa Föderatsiooni terrorismi toetavaks riigiks, kelle tegevusele tuleb ühiselt vastu astuda“. Alus on olemas.

Moskva õigeusu kirik on režiimi ja riigi lahutamatu tükk ja see on Venemaa seadustes, patriarhaadi põhikirjas ja igapäevases uudisevooski ühemõtteliselt kirjas. Väita, et kiriku tegevus on mingilgi moel eraldiseisev ja ähmastada üldpilti segaste viidetega mingile „kanoonilisele õigusele“ on sama hea kui öelda, et Nõukogude Liidu kuritegude eest vastutasid riigi ülemnõukogu ja ministrite nõukogu, aga mitte NLKP ja selle poliitbüroo, kus leidus ka kenasid inimesi (näiteks Mihhail Gorbatšov). Patriarh ja õigeusu kiriku sinod on kompartei poliitbüroo vähemalt osaline vaste tänapäeval.

Selles veendumiseks piisab, kui heita pilk kiriku ülesehitusele, argitegevusele ja võimustruktuuridele, millest tähtsam osa on rajatud seltsimees Stalini näpunäidete järgi. Sinodi alluvuses on ridamisi vägagi ilmalikke asju ajavaid ning põhikirjas kirikliku täitevvõimu asutusteks nimetatud osakondi, mis Eesti mõistes annavad välja rohkem kui ministeeriumi mõõdu.

Näiteks kiriku 1946. aastal asutatud „välisministeerium“, kiriku välissuhete osakond, mille üks peamisi ülesandeid on töö „rahvusvaheliste ühiskondlike ja valitsusorganisatsioonidega ning töö kaasmaalastega välismaal ja nende igakülgne abistamine“. Lisaks mundris ja otse tegutsemisele välismaal on kirikumehed juhtivatel positsioonidel mitmesugustes Nõukogude päritolu rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu rahuliikumine jms.

Selle kõrval on sõja ajal tähtsust ja mõjujõudu aina juurde kogunud 1995. aastal asutatud sinodaalne „relvajõudude ja õiguskaitseorganitega koostöö osakond“, mille töötajad – ja sugugi mitte ainult papid – tegutsevad aktiivselt ja koosseisulistena kõikjal nn erioperatsiooni rindelõikudes. Mitte hingeabi ja meelerahu jagajate, vaid meelsusvahtide ja ideoloogiajuhtidena, nagu punaarmees politrukid ja zampoliidid.

Erilist muret Eestiski peaksid tundma kõik „väärusksed“ luterlastest muhameedlasteni, sest Moskva kirikul on oma meediaimpeerium ning ka informatsiooni- ja konsultatsioonikeskus, mille peaülesandeks on „totalitaarsete sektide ja destruktiivsete õpetuste“ kohta tõese ja teadusliku teabe levitamine koostöös riigivõimu ja riigimeediaga. Kes õiget õpetust kuulda ei võta, see on õigeusu kiriku tõlgenduses kaotanud inimväärikuse ning seega ka õiguse elule. Kuidas see töö täpselt käib, on hästi teada Donbassi ja muude okupeeritud Ukraina alade näitel[3].

Loetelu võib jätkata kiriku noorsoo- ja haridustöö osakondadega, kus kontrollitakse muu hulgas üldhariduskooli õpikute sisu ja moraalset kvaliteeti, ja patriarhi kultuurinõukoguga. Lõputu nimekirja tõttu riigiasutustest ja nn ühiskondlikest kogudest, mida kirik patriarhi või arvukate metropoliitide näol ex officio juhib või milles osaleb, on väljaspool kahtlust, et Venemaal on riik ja kirik üks ja lahutamatu.

Seega on patriarh Kirill ja juhtivad rindemetropoliidid igati ära teeninud sama saatuse, nagu juba rahvusvahelise kriminaalkohtu vahistamismääruse saanud Vladimir Putin ja Maria Lvova-Belova. Ukraina prokuröride abil ei tohiks olla keeruline kokku koguda piisavalt tõendeid, et panna võrdusmärk Osama bin Ladeni ja Kirilli ning Al-Qaeda ja Moskva õigeusu kiriku vahele.

Mõistagi ei saa seda kõike läbi viia Eesti üksi, kuid arvestades NATO idatiiva juhtide ja sealhulgas Eesti peaministri veenmisjõudu ei tohiks kõhklevamate partnerriikide meiemeelseks kallutamine olla ületamatu probleem. Brittidele peaks piisama küsimusest, kas ehk soovivad nad oma riigis peagi kohata paari „Salisbury turistidega“ samade tööülesannetega „palverändurit“, prantslastele aga küsimusest, mida nende arvates võtab ette keskmine õigeusu piiskop, kui ta mõne pilapildi peale solvuma juhtub.

Pealegi ei nõua Venemaa õigeusu kiriku tervikuna sanktsioonide alla panemine, selle varade külmutamine ning argitegevuse ja kõikvõimalike sidusorganisatsioonide keelustamine üldse raha, vaid vastupidi, selle pealt saab teenidagi ja intressitulu Ukraina abiks saata. Kaitsepolitsei on kirjutanud: kiriku tegevus välismaal on Venemaa eluline huvi. Järelikult on Eesti ja kogu lääneilma eluline huvi selle tegevuse lõpetamine. Iga uskliku otsesuhet jumalaga ei häiriks see karvavõrragi.

[1] Lauri Mälksoo, Patriarh Kirill ja inimõiguste talumatu raskus. – Sirp 13. VI 2013.

[2] Kaarel Tarand, Lojaalsuskonflikt. – Sirp 3. V 2013.

[3] Martin Fornusek, Faith under fire: Russia’s war on religion in Ukraine’s occupied territories. – Kyiv Independent 4. IV 2024.