Igatsus keskmise järele

MARIA MÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kas suhtuda metsa kui liigirikkasse elusloodusesse või majandatavasse tuluallikasse? Kas õige on sõita auto või jalgrattaga? Kas Eesti hoiab õigel kursil Reformierakond või EKRE? Kas õige pere moodustavad vaid vähemalt kolme lapsega mees ja naine või on see mõiste avaram? Kas Nõukogude ajal püstitatud monumendid on julgeolekurisk või tohib arutleda ka nende kunsti­väärtuse üle? Kas kunstiväärtus saab olla ainult klassikalisel muusikal või ka teist­sugusel? Kas kultuur on vaadeldav vaid kuluallikana või on kultuur meie riigi pealismõte ja majanduse käivitaja?

Vastandlike, suisa äärmuslike arvamuste esiletoomine on kasulik nii poliitikutele kui ka meediale. Poliitikud ja erakonnad peavad pidevalt pildil püsima, sest selleta pole võimalik hääli koguda – ja enam pole sugugi tähtis, kas populaarsust kogutakse ausate ja väärikate võtetega või alatuse nuppu põhja keerates. Meedia omakorda julgustab äärmuste vohamist: ikka pannakse tele- või raadiosaates, aga ka kirjutavas meedias vastamisi kardinaalselt erisuguse, koguni vastandliku seisukoha esindajad. Samal ajal kogu värvipalett, mis jääb musta ja valge vahele, püünele ei pääse, sest pastelsed värvitoonid ei ärrita meediatarbijat piisavalt, ei kogu seetõttu klikke ega anna arutelule hagu.

Just neid keskmisi arvamusi igatsen kuulda rohkem. Lihtsate ja hästi lendavate lahenduste asemel tahan kuulda asjalikke põhjendusi ja analüüsi, mitte vastaste süüdistamist. Erinevuste asemel võiks otsida ühisosa ja arutleda, kuidas seda kasvatada, nii et suurema osa meie pisikese riigi elanike elu oleks parem. Just seda on meil enne valimisi kõige rohkem vaja. Kõige suurem julgeolekurisk on rahva lõhestumine, kuid teemasid, mis rahva kahte lehte löövad, leiab lõputult.

Kui rääkida riigist või ühiskonnaelust (sama jutt kehtib ühtviisi poliitika, kultuurielu ja meedia kohta) koorilaulu kaudu, millest laulurahvas kahtlemata aru saab, siis koor peab harjutama kokku­kõlamist, et hääled oleksid balansis. Kui aga iga laulja tahab soolotada, siis on raske nimetada seda koori­lauluks ja nõnda jääb koori areng toppama: laul ei kõla hästi kokku, hääletoonid ei sulandu. Koori puhul peab vähemalt selle poole püüdma. Niisiis oleks hea, kui iga laulja laulab oma partiid ning pürgib esile vaid meloodiat lauldes ja taustaharmooniat lauldes tõmbab dünaamikas tagasi. Just nii võiks olla ka elus, et võetakse sõna teemadel, millest midagi teatakse või mis on eriti südamelähedased. Kõigest ei peagi tingimata midagi häälekalt arvama – muidu tuleb elada pidevas kakofoonias ja küllap on kõik tundnud, kui väsitavalt see mõjub.

Isegi kui võrrelda sopranit mängult ühe erakonnaga ja bassi teisega, peab tõdema, et soprani ja bassi koostöö on märkimisväärselt toimivam kui erakondadel: sopranil-bassil on küll eri häälepartii, kuid nad peavad siiski ühte hoidma, et laul koost ei laguneks. Ja laulda tuleb ka puhtalt, et koor kõlaks hästi ja sel oleks publikut rohkem kui lähem sõprade-sugulaste ring. Seegi mõjuks ühiskonnaelus hästi, kuigi ollakse liiga harjunud kuulama seda, kes kõvemini karjub. Hääle puhas kõla on teisejärguline ja sellega kaotab kogu meie elukorraldus.

Vajame vähem oma mätta otsas istumise kultuuri ja rohkem koostöökultuuri.

Uuel aastal on oodata noorte laulu- ja tantsupidu „Püha on maa“ ja just hiljuti otsiti loomingulist juhti 2025. aasta üldlaulu- ja tantsupeo rahvamuusikapeole. Kui laulupidu kajastaks tõesti rohkem ja ausamalt meie kaasaja meeleolusid, võiks ehk järgmise peo teema olla „Polarisatsioon“ või „Lõhestumine“, sest üheshingamist kohtab praegu päris elus harva. Aga küllap laulupidu peab ju ikka olema ülev, eks ole? Seal saame kokku, laulame neid laule jälle ja teeme pühaliku näo, et kõik on hästi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht