Igavikku ulatuv täide

TRISTAN PRIIMÄGI

Maailm on valdkonniti kaheks jaotatud ka tarbimisharjumust pidi. Vastanduvad kiire ja aeglane, slow ja fast, mass­toodang ja käsitöö. Vastukaaluks igale optimeeritud tootmismudelile leidub mõni, kes kulutab üksikobjekti loomiseks majanduslikus mõttes arutult palju aega. Kas sellesarnast vastandust on võimalik kohandada ka arenevale voogedastusturule?

Voogedastuse ümber käiv väärtushinnangute lahing keerleb ümber termini content. Väär on juba selle termini tõlge eesti keelde. Praeguse „sisu“ asemel oleks täpsem eestikeelne vaste „täide“. Kui „sisul“ on hinnanguline kõrvaltähendus, et viidatakse justkui sisukusele, siis VOD-content’i puhul ei ole sisu üldse primaarne. Oletades, milline peaks VOD-suurtegijate arvates olema content’i funktsioon, sobib „täide“ suurepäraselt, sest kvaliteedi asemel peaks audiovisuaalne täide pakkuma võimalikult palju ajatäidet ja täitma indiviidi ajakavas iga võimaliku tühja prao. Netflix on täite funktsionaalsusele ohverdanud ka filmide-sarjade tiitrid, sest vaikimisi valikuna pakutakse neist üleminekut, et saaks hakata järgmise täiteklotsiga aega hõivama. Tuntud filmilavastaja Martin Scorsese kirjeldas content’i (mida ma edaspidi endale meelepärase sõnaga tõlgin) oma suurepärases Federico Fellini filmidest rääkivas essees „Maestro“¹ nii: „Tänapäeval on filmikunstile osaks saanud sihikindel devalveerimine, kõrvale lükkamine, alandamine, ja taandamine madalama ühisnimetajani – „täide““, lisades veel, et „täide“ on hakanud tähistama David Leani filmist kuni kassivideoni iga liikuvat pilti, kus suure demokraatliku illusioonina pakutakse iga täitejuppi võrdsena, aga see võrdsus on petlik. Nagu ütles juba härra Orwell: ühed on ikka võrdsemad kui teised.

Scorsesele vastupidise hea näite leiab mõne päeva tagusest Apollo pressi­teatest, kus vastavatav Apollo TV kuulutatakse välja juhtlausega: „Apollo TV toob vaatajani uue põlvkonna teleteenuse ja 20 000 tundi sisu.“² Veelgi kinnituseks sellele, et „täide“ pole mitte kvalitatiivne, vaid kvantitatiivne mõõde.

Loomulikult kulgeb aeg alati ühel kiirusel ning selles plaanis on raske väita, et mingi audiovisuaalne toode on rohkem fast või slow. „Aeglase“ AV-toodangu kirjelduseks pakuksin lauset „peatun, et mõelda“, sest just selle mõttepausi vastu sõdibki kiire AV-täide. William Gibsoni düstoopilist ettekujutust, et meie üle saavutatakse kontroll mitte informatsiooni keelamise, vaid selle üledoseerimisega, on kasutatud AV-maailma kirjeldamiseks päris tabavalt. Kui pead täidab täide, ei jää mõtetele enam ruumi.

Ehk saab aeglase AV-ajatäite üheks teetähiseks kohalikul voogedastusmaastikul nädalavahetusel avatav PÖFFi festivalikino, mille puhul on teada, et valikut on kureerinud filmiprofessionaalid, mitte anonüümsed algoritmid või teadmata ambitsioonidega isikud kusagil kaadri taga. Scorsese juurde tagasi pöördudes: „Kureerimine pole ebademokraatlik või „elitaarne“ [—] See on suuremeelsuse avaldus – jagada seda, mida armastatakse ja mis on olnud inspiratsiooniks.“

1 Martin Scorsese, „Il Maestro“. Harper’s Magazine, märts 2021.

2 Pressiteade. Apollo TV – uue põlvkonna teleteenus! 1. III 2021. https://www.apollo.ee/uudised/apollo-tv/