Imed ja hallid alad

MARIA MÖLDER

Missugused on tähtsamad koroonaaja mõjud muusikavaldkonnale? Kontsertide korraldamisele, mis on juba mõnda aega olnud muusikute põhiline sisse­tulekuallikas, on kehtestatud piirangud, mistõttu on ohus muusikute ja kogu muusikavaldkonna tugiteenuste pakkujate sissetulek. Tänavune TMW toimumine oli festivali rahvusvahelisust ning just sel ajal aset leidvaid kiireid muutusi arvestades ime. Ometi leiti, et pole mõtet seda ka edasi lükata, sest õiget aega ei pruugigi tulla. Tuleb lihtsalt targemaks saada – see kehtib kogu muusikasektori kohta. Ja TMW konverentsi kavas pole tükk aega olnud nii palju mõtlemapanevat.

Esimene riiklik kriisistrateegia tehti paljudes riikides kiiruga ja see tõi ka mujal esile senised hallid alad. Muusikavaldkond koosneb nii paljudest tegijatest, et alles tõsine kriis on näidanud, mis on selle tegevusala eripärad, kuidas riigitoetusega institutsioonid ja eraettevõtjad üksteisest sõltuvad ning millist infot ja statistikat tuleb edaspidi erilise hoolega koguda. Kriisitoetused saavad isegi suure laenamise ajastul otsa, kuid suhtlus valdkonna kõigi esindajate ja otsustajate vahel peab paranema.

Otsused ei tohiks isegi kriisiolukorras olla ka nii kiired, et neist sõltujad loevad lehest, kuidas üleöö oma töö kümnete koostööpartneritega ümber korraldada. Valitsuse ja ametnike suhtlus on olnud lünklik kogu kriisiaja vältel (kriisikommunikatsiooni koolitused kuluksid ehk ära), kuid TMW, kes veebruarist saadik on otsinud ametkondadega tihedat koostööd, sai nüüd tunda, mida tähendab öise alkoholimüügi piiramine keset festivali, nii et esimene ametlik teade selle kohta saadi kontrollreidi tegema tulnud mundrimeestelt.

Võiks ju arvata, et kultuuriüritust kui inimesi ühendavat nähtust hinnatakse pärast seisakut senisest enam, kuid ikka veel kohtab suhtumist, et muusika tegemine ja kontsertide korraldamine on mõnus hobi, mitte omaette sektor, töö. Koroonakriis on näidanud, et loomeinimeste eluolu, ja eriti suurema ürituse pikk korraldusprotsess, on otsustajatele ebaselge ja võõras mure.

Eesti (suur)ürituste korraldajates on meelehärmi tekitanud asjaolu, et riik ei ole kehtestanud selget piletitagastuseeskirja. Kuna paljud artistid (Eestis on praegu isegi hästi) ei saa viiruse tõttu kontserte anda, siis on üha aktuaalsem küsimus, kas praegu levinud turupõhisele voogedastussüsteemile leidub alternatiiv. Jah, nišimuusika artistid (täpsemalt, õiguste omajad) võidaksid sellest, kui peale Deezeri võtaksid ka teised voogedastusplatvormid kasutusele kasutajakeskse maksumudeli, s.t raha ei jagataks enam populaarsemate artistide vahel nagu praegu (põhiosa tulust saavad noortele suunatud muusika õiguste omajad), vaid iga kasutaja kuulamismustrit arvestades. Ulatuslike kataloogide omajad (suured plaadifirmad) ilmselgelt kardavad sedasorti majanduslikku muudatust, kuid Deezeri kõrval on juba ka teised voogedastusplatvormid aruteluks valmis – ja maailmas on juba üle 40 plaadifirma kasutajakeskse süsteemiga nõustunud. Võimalik, et üleminek kasutajakesksele süsteemile kõigutab taas niigi nõrgas positsioonis muusikatööstuse alustalasid, kuid eks siis tule uue olukorraga harjuda.

Peame ümber mõtestama, kuidas väärtustada muusika loojat ja esitajat ning sealhulgas mõistma, kust salvestatud muusika tuleb ja kuidas see meieni jõuab. Tähtsad muudatused tulevad ikka üksikisikute tasandilt ja poliitika liigub siis aeglasemalt järele. Ka praegu peaksid muusikainimesed koos mõtlema, milliseid lahendusi on vaja, et ränka aega kergendada.