Immuunsüsteemi juubel

Tudengiühenduste iidsete reeglite laiem kasutusele­võtt ühiskonnas tuleks demokraatia tervisele kasuks.

KAAREL TARAND

Kiri Euroopa Nõukogule inimõiguste asjus, liikumispiirangud ja karantiin, piiride sulgemine, valitsuse erivolitused, Hiina edu ja Venemaa abi, rollieeskujud Putin ja Orbán. Kui neid inforuumi okupeerinud märksõnu pidevalt ritta panna ja korrata, võib kergesti tekkida eksikujutelm, nagu oleksid Eesti põhiseaduslik kord, kodanike põhi­õigused ja vabadused kuidagi ohus. Eesti on osa ebatäiuslikust maailmast ja ajuti valime tõepoolest võimu teostama autoritaarsusse kalduvad või lihtsalt asjatundmatud inimesed. Mõni selline ehk isegi unistab suuremast ja igikestvast võimust ega kohkuks tagasi seaduserikkumise ees, et ihaldatu kätte saada. Need katsed nurjuksid ent eos, sest üldsusele märkamatult on Eesti ühiskonna sisse ehitatud immuunsüsteem, mis tõkestab vajadusel võimu katsed põhiseaduslikku korda kahjustada ja kodanike põhiõigusi piirata. See immuunsüsteem on täiesti teadlik sellest, miks ja kuidas ta 1934. aasta riigipöörde ajal läbi kukkus ning mida on vaja, et see ei korduks.

Lõppev nädal oleks plaani järgi olnud väga sinimustvalget nägu, sest eestlaste vanim tudengiorganisatsioon Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) pidi tähistama oma 150. aastapäeva. Eks ta peabki, kuid nii liikmeskonna ja lepinguliste välissõprade omavahelised kui ka kogu rahvale suunatud avalikud sündmused jäävad ära või saavad segase aja nõuetele vastava kuju. Ei midagi traagilist: EÜSi ajaloos on ennegi juhtunud, et plaanitu saab teoks soovitust pisut hiljem, aga jätab seda sügavama ja eristuva jälje ajalukku ja rahva mütoloogiasse.

Näiteks kavatseti esimene sinimustvalge lipp – seesama, mis Eesti Rahva Muuseumis nüüd kõigile näha ja tuttav – pühitseda 1884. aasta aprilli alguses Tartus EÜSi sünnipäeval. Heitlik ilm, närused teeolud ja vilistlaste suur töökoormus ametikohtadel üle maa aga ei lasknud asjaosaliste piisaval hulgal sünnipäevapeole koguneda. Otepääl pastorina tegutsenud Burchard Sperrlingki lahkel kutsel otsustati püha toiming seetõttu läbi viia hoopis väljasõidu­istungil vilistlase juurde, kui tudengitel eksamid tehtud, maantee sõidukorras ja õhus suve. Strateegia asemel õnnelike juhuste komplekt, tagajärjeks aga see, et riikliku tähtpäevana tähistame Eesti lipu päeva iga aasta 4. juunil, mitte 7. aprillil ja Tartu asemel on väike Otepää endale saanud ainulaadse müüdi kohaturunduse jaoks.

Tartule ei ole see traagiline kaotus, sest mitte ainult EÜS, vaid kõik vanade reeglite järgi tegutsevad seltsid ja korporatsioonid on linnas niikuinii püsielanikud. Tudengiorganisatsioon saab tekkida ainult siis, kui on olemas ülikool, mistõttu Tallinna jõudsid seltsid ja korporatsioonid alles vähem kui sajandi eest tehnikaülikooli sünni järel. Tartus on need iidsed ning elutähtsad organid ülikooli ja linna igavikulises kehas. Neid võib pidada üheks kõige õnnestunumaks ja tähtsamaks laenuks me rahvus­kultuuris. Eesti tudengite (nagu ka lätlaste) organiseerumismudel kopeeriti baltisakslastelt, kes omakorda olid innustust ja eeskuju hankinud hõimlastelt Euroopa südames. Üles­ehituslik sarnasus ei takistanud aga eeskujuga opositsiooni asumast ja aja kuludes sisemiselt teisenemast.

Demokraatia õppetunde saab läbi viia ka siis, kui toad on kütmata. Vilistlane Hillar Randalu õpetab noori kaasvõitlejaid EÜSi raamatukogus 1989. aasta jaanuaris.

Tiit Kuusemaa

XX sajandil maailma raputanud suurjõudude kokkupõrgete tagajärjed osalt sundisid, osalt andsid võimaluse üliõpilasorganisatsioonidele laieneda üleriigiliseks, asuda senisest demokraatlikumale kandepinnale, rajada oma katusorganisatsioonid ja globaliseeruda. XX sajandi alguse Tartus käsitles EÜS end ka kogu eesti (mees)üliõpilaskonda ühendava esinduskoguna. Iseseisvuse sünni järel see enam võimalik ei olnud, sest eestikeelses ülikoolis said oma õiguspärase koha naistudengid, muutusid tudengite sotsiaalsed ja akadeemilised õigused, valitses organisatsiooniline mitmekesisus.

Ajastu märgina valisid saksa algupära organisatsioonid ühistegevuse mudeliks ja katusorganisatsiooniks hoopis Põhjamaade üliõpilaskonna tüübi, nagu seda tunneme ka tänapäeval. EÜS jäi suurimaks võrdsete seas ning kaalukaks jõuks üliõpilaskonna esinduskogudes. Sellel tasandil harjutati juba poliitilist võistlust, koostööd ja kompromisse organisatsioonide vahel, pidades silmas ka organiseerumatute (tollases kõnepruugis: metsikute) huve ja õigusi. Pole juhus, et Eesti ülikoolides aastatel 1990-1991 tudengiautonoomia taastamise ja üliõpilaskondade demokraatlike esinduskogude loomise eest­vedajad pärinesid väheste eranditega just seltsidest-korporatsioonidest.

Nõukogude okupatsioonivõimu eesmärk Eestis ja mujal oli mis tahes demokraatliku kodanikualgatuse ja ühistegevuse hävitamine, aga saadi hoopis üliõpilasorganisatsioonide varane üleilmastumine. Pagulusse pääsenud võtsid oma organisatsiooni kaasa, arendasid välja ühtsed reeglid vaba maailma kõigil kontinentidel tegutsemiseks ning seetõttu ei olnud sugugi keeruline vabanevas Eestis esimesel võimalusel tegevus taastada ning selle raskuskese rahulikult kodumaale tagasi tuua. Globaalne läbikäimine on kõigi praegu tegutsevate seltside-korp!-ide argipäev ja toidab sellisena üleilmselt eestluse elujõudu hoopis tõhusamalt (sealjuures eelarvelise maksurahata) kui mis tahes riiklik kaasmaalaste programm.

Juubeliprogrammide lahutamatu koostisosa on kuulsusrikka mineviku ning oma suurte eelkäijate meenutamine, et mitte öelda, hooplemine. Jätan siin selle osa vahele, kuigi EÜSi ajalugu ja tema kunagiste liikmete teod selleks lõputult võimalusi pakuvad. Üliõpilasorganisatsioonidele annavad praegu ju tulevikus elujõudu hoopis argisemad asjad kui ajaloos juhtunu. EÜS (nagu ka Ugala või Amicitia, Sakala või Filiae Patriae, ENÜS või Veljesto) ei ole mingi huvigrupi võimu instrument, vaid demokraatia ja juhtimise kool, kus päevast päeva treenitakse ajaproovile vastu pidanud reeglite järgi arukate ja suurimale hulgale suurimat hüve loovate otsuste langetamist, aga ka ameti­võimu ajutisuse ning vähemusse jäämise paratamatusega psühholoogilist kohanemist.

Ühesõnaga, selged reeglid ja protseduurid ning igapäevane harjutamine teevad organiseerunud üliõpilasest veendunud ja oskaja demokraadi kogu eluks, sest mängu käigus õpitu on juurdunud seljaajju ja lihasmällu. Seetõttu vaatab iga seltsi või korporatsiooni vilistlane kaastundega abitust, mis avaliku võimu kõrgemaid kogusid otsustamisel alatasa haarab, ja mõistmatusega seda juhmi järjekindlust, millega keeldutakse olgu parlamendi või valitsuse töökorraldusrikke reegleid parandamast.

Eriti 1990ndatel, aga ka selle sajandi alguses oli avalikel kogunemistel lihtne ära tunda, kas koosolekul, mille eesmärk mingi otsus langetada, osalevad ja seda juhivad tudengidemokraatia karastusega isikud või isehakanud, otsustamises välja õppimata inimesed. Sama kohtab nüüdki, ehkki aina rohkem leidub ka struktuure ja paiku, kuhu tudengiorganisatsioonide vilistlased on oma vana ja tõhusa otsustamiskultuuri sisse toonud. Mis siis on need imeasjad, millele siin kiidulaulu olen laulnud?

Esiteks, otsuste langetamises osalemine on kohustus, mitte vabadus. Ja mitte niisama osalemine, vaid seisukoha võtmine. Teisisõnu, ei ole olemas asja nimega erapooletus: igal hääletusel ollakse kas poolt või vastu ning mõistlikult kõrge kvooruminõude puhul on iga otsus seetõttu esinduslik, tegeliku enamuse tahte peegeldus. Kohustuse juurde kuulub lahutamatult mõttevabadus ehk otsustamine välise sunnita, mis tähendab, et enamuse ja vähemuse vahekord iga otsuse puhul selgub alles häälte lugemisel. Tänapäeva riigikogul pole sellest kultuurist paraku õrnematki aimu. Kuna enamus on parteide liinis kokku lepitud, siis on hääletustel harva üldse mingit tähendust ning enamusel puudub ka tung otsuste sisulise kvaliteedi loomisel osaleda, veel vähem aga vähemust ära kuulata. Kõik on ette kindel.

Teiseks, teadmine ametivõimu ajutisusest ja valimiste tihe regulaarsus. Liikmesus kohustab ametit pidama ja amet kohustab parimat püüdma mitte enda võimu, vaid teiste heaolu suurendamisel. Aga kui tahes hea sa ka ametis ei oleks, järgmiseks semestriks tagasi ei valita. Järelikult ei ole vaja ka kampaaniat teha, hääli osta jne. Poliitikaelus on kombeks rääkida, et liiga sagedad valimised ja võimuvahetus tähistab võimu ebastabiilsust, aga tudengiorganisatsioonid on sajandi ning kauemgi tõestanud vastupidist – et kogu juhtkonna vahetamine igal semestril tagab sisemise rahu ja pikaajaliste eesmärkide saavutamise. Ühtki tööhobust ei kurnata kunagi liiga ära.

Tudengidemokraatia väärt reeglid ja kord kõlbavad eeskujuks ja ülevõtmiseks igale vabaühendusele, sh erakonnad. Kui ei võeta ja nende headust ei mõisteta, jäävad ka püüdlused tühiseks ning on lootusetu elada ligilähedaseltki sama vanaks nagu EÜS.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht