Inimloomuse igavesus

VALLE-STEN MAISTE

Viimastel aastatel olen tabanud end vaimsetelt konarustelt. Üldist hämarolu ei ole, aga üks hääl sosistab: „Mis sa teed, kui peaksid sattuma sõja, okupatsiooni ja vägivaldse võimu küüsi?“ Hirm on, et Teise maailmasõja aegu avaldunud inimese elajalik pale võib teatud, ehk juba liginevates oludes, end taas ilmutada. Kas nüüd läheb midagi teisiti kui läinud sajandi jõledatel punastel-pruunidel aastatel? Kas suudame paremini ellu või endaks jääda, olla hullude valikute ees vähem oportunistlikud, inimlikumad?

„Ära hingelda, paranoik, see oli keskajal,“ ütlevad sõbrad. On loetud Teet Kalmuse ja Igor Taro uljaid reportaaže ja teatakse, et venelased on kui saamatud pärismaalased, kes sõidavad ürgsete kaarikutega (vastu puud), lasevad end ise maha ja plahvatavad oma miinide otsas. Keila pubis õhtuid veetvate kümnete vahvate NATO-laste vastu pole neil küll mingit lootust. Jõrm eesti mees, looduse ja lääne tsivilisatsiooni kroon, usub, et tema kasutuses on ülimad vahendid ning „aborigeenne ja kiviaegne“ teda ei ohusta.

Aga ehk on sõbrad süüdimatud ja käituvad nagu siis, kui tuleb arsti juurde minna jamadest mööda vaadates? Kas nad ei sarnane sadade tuhandete 1930. aastate ortodokssete stalinistidega, kes küll tembeldasid naiivseteks hea tsaari usku talupoegi, ent ei pidanud kuni kuuli kuklasse saamiseni võimalikuks, et nende arreteerimise ja piinamise taga võiks olla Stalini režiim? Valgustuslik-revolutsioonilise Nõukogudemaa teaduslik-kommunistlik elu ei saanud ju olla ebaõiglaselt brutaalne.

Ei Teise maailmasõja õuduste lähedus, infoajastu, intellektuaalid ega miski muu pole meid kõnealuste murede osas ette valmistanud. Adorno arvates tühmistasid meid juba Stra­vinski ja džäss. Nüüd rõõmustab infoajastu meid aga sadade spordikanalite ja BSHga! Intellektuaalide meelest pole me veel sõjaski, tähtsamad on emantsipatsioon ja elustiilivalikud jms ning võimu hirmsaim tahk on diskursiivne. Saatan ei tegutsevat nuudi, vaid identiteedi ja mentaliteedikujunduse toel, variserlikult-varjatult ihasid äratades.

Ent võim ei võrguta alati nagu Foucault’ biopoliitika. Ta annab sulle vastu hambaid ja määrab õhu(tus)- ja jalutusrežiimi piiramise, kui püüad ruutmeetrises kongis sirutada, sest „siin pole mingi võimlemisinstituut“. Su abikaasa on hukatud ja laps teadmata lastekodus. Peale kuudepikkust näljutamist ja peksmisi lükatakse „kontrrevolutsioonist teatamata jätnu“ või juudivarjaja alasti jääle külma veega karastamiseks. Su kehaaukudes sobratakse „et sa midagi ei varjaks“. Kaalikaleotis, sunnitöö, gaas, ühishaud.

Niisuguselgi kujul on ilmnenud võim, mille kõrval neoliberaalne distsiplinaarsus oma suunamudimistega on sanatoorne fenomen. Ei mingit prantslaslikku bioordnungit, varjatut kaudset võrgutamist. Su „oma klass“ teostab kõike toorelt, vahetult ja lihalikult, nagu kujutab Tanel Jonase lavastus Ugalas ning kirjeldab Jevgenia Ginzburg Stalini repressioone kujutavates mälestustes ja Kadri Paas raamatus Ansipist. Eichmann ei löö kedagi, ikka omad sõbrannad kaebavad, oma küla mehed peksavad …

Mis teha, et mitte olla „lammastena tapal“ nagu juudid muiste, oportunistlikus roojas roomav kogukond ümber? Mida teha, et me ei väriseks, lipitseks ega langeks? Meie ajal on ju lademetes nii erisuguseid teadmisi, mentoreid, meeleolude, muutuste ja suhtumiste coach’e. Aga sina ole abita nagu dr Vahingu naispatsient, kes üldiselt oli elu, mehe ja kõigega siin ilmas rahul. Mees tõi palga koju, ei ripsutanud ega tipsutanud. Ainult liputama kaldus, mille vastu naine tabletti anus. Aga elukogenud spetsialist tõdes lohutult: „Ei ole niisugust tabletti.“