Juudi sõda

Moskvas on ettevalmistus siseriiklikuks genotsiidiks juba alanud.

KAAREL TARAND

Esmaspäevast on see siis lõpuks ametlik. Igaüks võib nüüd Venemaad õigustatult Natsi-Venemaaks nimetada ja vabade riikide kiireloomuline kohustus on loomulikult ka selle maa denatsifitseerimine. Kui Venemaa välisminister Sergei Lavrov Itaalia meediale teatas, et kõige hullemad natsid on võrsunud ikka juutide endi keskelt, võisid kergemeelsemad seda lugeda joobnu keelevääratuseks või mingiks väikeseks infooperatsiooniks, katseks, millega kontrollitakse läänemaade meelsust ja ühtsust. Loomulikult reageerisid teravalt nii Iisraeli riigijuhid kui ka juutide rahvusvaheliste esindusorganisatsioonide liidrid, kes nõudsid vabandamist ja sõnade tagasivõtmist, mida mõistagi ei järgnenud. Vastupidi, juba järgmisel päeval avaldas Venemaa välisministeerium pikema kanoonilise essee „Antisemitismist“, mis laiendab Lavrovi repliiki nn tõendusmaterjaliga, mida ei kogutud kiiruga öö jooksul kokku, vaid mis pidi juba varem valmis olema. Nagu ka Venemaa ajalehtedes ilmunud arvamuslood, kus esitati natsirežiimi teenistuses olnud juutide hulka juba viiekohaliste arvudena.

Järele mõeldes ei ole selles kõiges mitte midagi juhuslikku. Tegu on ammu idanema pandud plaanipärase operatsiooni avasammudega, millele tuleb järge, oma kohutavuses võrdset Teise maailmasõja koonduslaagritega, kui sel vaid lastakse sündida. Lühidalt öeldes: keegi peab süüdlane olema ja kes see muu ikka saab süüdi olla kui juut! Venemaal on juutide riikliku tagakiusamise pikk, Katariina II aega tagasi ulatuv traditsioon, juutide „erikohtlemine“ on kultuurinorm, mis ei katkenud tsaari­võimu üleminekul punavõimuks ja selle varemetele omakorda loodud oligarhilise autokraatia sünni järel. Nagu kõiges muuski oli ka juutide tagakiusamise eriline meister Jossif Stalin ning mida kindlamini Putin kõigis kavades ja tegudes Stalini jälgedes marsib, seda kindlam pidi ka olema, et varem või hiljem ta juudi küsimuse juurde jõuab.

Stalinil oli üksikute tipp-bolševikest juutidega probleeme juba võimuhaaramise alguspäevist saadik ning neid ta võimu juurest metoodilise järjekindlusega ka välja puhastas. 1937. aastaks jõudis Stalin aga järeldusele, et juudid vajavad erijärelevalvet rahvusgrupina, mis sest, et muidu pidid kõik rahvused ühtseks nõukogude rahvaks kokku sulama. Selle vastuolu lahendas Stalin elegantselt, otsustades, et juudid ei olegi rahvus, vaid nagu kulakud hoopis osa likvideerimisele kuuluvast kurnajate klassist, kuigi klassikuuluvuse määras ühtlasi ka rahvustunnus.

Leebemas vormis jätkati juutide tagakiusamisega NSVLi lõpuni, kusjuures ametlikus retoorikas oli nõukogude poliitikaks muuseas ka võitlus antisemitismiga, mis pidi juutide elu tööliste paradiisis eriti heaks tegema. Aga juudid, sindrid, ei hinnanud seda ning tahtsid massiliselt välja rännata. Seda Nõukogude Liit mõistagi takistas ja tekitas hoopis ajalukku mõiste otkaznik (ingl refusenik), mis tähistab juute (vähemal määral muid rahvusi), kellele väljarändamise õigust ei antud. Siiski, osaliselt ka tänu USA poliitilistele jõupingutustele, õnnestus paljudel juutidel vabasse maailma pääseda ja eriti suure hoo sai exodus sisse NSVLi kollapsi aastatel

Venemaa „kõrgtäpsusrelvade“ löögid Kiievi Babõn Jari ja Harkivi Drobitski Jari memoriaali pihta märtsis andsid esimese signaali, mida juutidel on Moskvalt oodata.

Sergei Bobok / AFP / Scanpix

Teise maailmasõja alguses elas Nõukogude Liidu territooriumil väidetavalt üle viie miljoni juudi, ajavahemikul Brež­nevist Jeltsinini õnnestus välja rännata kokku ligi kahel miljonil, läinud aasta lõpuks oli Venemaale jäänud umbkaudu 150 000 juuti. Ja seda hoolimata sellest, et Putini võimuaastatel on juutide rahvuslikku ja usulist enese­väljendust varasemaga võrreldes soositud, ka perifeerias ja väikestes rühmades. Näiteks asub maailma põhja­poolseim sünagoog Arhangelskis. Aga juudid ei ole end uuelgi Venemaal eales saanud turvaliselt tunda ning et hirm ei raugeks, korraldab võim regulaarselt mõne mõjuka juudi näidishukkamise. Sest miski ei tule muidu ja tasumise tund saab teoks varem või hiljem, kui sõlmitud on leping saatanaga.

Mis tervemõistuslikule maailmale tundub täiesti ebaloogilise ja vaimuhaigena, klapib Putini ahtakeses ja luululises maailmapildis pusletükkidena kenasti kokku. Mind ei üllataks üldsegi, kui selle vana Nõukogude nuhi käsiraamatute riiulis seisaksid aukohal tema tsaariaegsete eelkäijate ohrankas fabritseeritud Siioni tarkade protokollid. Kuid selletagi on talle selge, et juut peab õigust eksistentsile pidevalt tõestama ning elu antakse talle, kuni ta on kasulik. Putini võimuhaaramine algas Jeltsini ajal oligarhideks tõusnud juutide sorteerimisega. Kahjulikena sattusid kiiresti menetlusse Vladimir Gussinski, Boriss Berezovski ja Mihhail Hodorkovski. Boriss Nemtsovi hukkamine Moskva kesklinnas aastal 2015 oli juba kirss tordil.

Ülejäänud juudid mõistsid ja asusid täitma peremehe lahinguplaane. Täpsemalt oli neid kaks. Majanduslik ülesanne oli rikastuda ise, kuid ennekõike rikastada võimupüramiidi tippu, paigutada ja peita raha lääne majandussüsteemi, et saavutada seal süsteemi kõigutav mõju. Poliitiline ülesanne oli aga finantseerida Venemaa üleilmset ideoloogilist programmi, näiteks õhtumaiste pealinnade mõttekodasid ja sihtasutusi, sealhulgas eriti püüda saavutada kontroll juutide ülemaailmsetes esindusorganisatsioonides ja eeskätt USAs, kus elaval umbes kuuel miljonil juudil arvatakse riigi poliitikale tõsine mõju olevat. Selles töös on eriti silma paistnud Mihhail Fridman, Pjotr Aven, Moshe Kantor ja German Han, aga ka Roman Abramovitš. Kui lisada ritta nimetatute vähem aktiivsed päritolukaaslased vennad Arkadi ja Boriss Rotenberg ning Viktor Vekselberg, näeme, et juutide osakaal Putini lähiringi oligarhide seas on ebaproportsionaalselt suur. See omakorda ei tähenda, et neil oleks Putini otsustele ja maailmaseletusele mingit mõju: nad on kõigest orjad, kelle elunatuke on pealiku seifis hoiul. Ja mis sellega tehakse, kui ühtäkki ilmneb, et mehed on oma töös läbi kukkunud, sest peidetud raha on välismaal üles leitud ja kinni ning poliitilisel ja teeseldud heategevusel samuti blokk ees? Mis muud kui hukkamisele, mida on oodata lähiajal.

Nagu Ukraina sõjalist ründamist saatnud propagandast hästi teada, juhtub reaalilmas alati vastupidi sellele, mida Venemaa räägib. Sissetungiplaani eitamisest saab sissetung, natsidega võitlejast ise nats. Mõistagi ei saa oma riiki eksistentsiaalses hädaohus olevana kuvav Putin piirduda vaid vandenõu tipu likvideerimisega, vaid hävitama peab nii suured kui ka väikesed, elusad ja juba ammu surnud natsid. Nagu võib otsustada Moskva tänavatele ilmunud plakatite järgi, millel on kuulutatud natsideks surnud rootslased Astrid Lind­gren, Igmar Bergman ja Ingvar Kamprad, käib lihtrahva ettevalmistamine ühiseks suureks võitluseks natsismiga juba täie hooga. Otsustaval hetkel annab võim siis rahva omakohtule õige suuna, kui paneb natsi ja juudi vahele võrdusmärgi, mida Lavrov välismaal prooviks juba tegigi. Rahvas ei pea minema oligarhe hukkama, pogrommile õhutatute ülesanne on leida üles iga juut, olgu kauba- või pangamajast, tehnoloogiafirmast või ülikoolist.

Üleilmse juudi vandenõu Putini peas teevad täiuslikuks kolm lisateadmist. USA president Joe Biden on küll iiri katoliiklane, kuid kõigi tema laste abikaasad on juudid, nagu ka asepresident Kamala Harrise abikaasa. Oma tehnoloogiaga vene hinge suurimad mürgitajad, miljardärid Zuckerberg, Page, Brin, Ellison, Bloomberg jt on juudid. Ja lõpuks, just juudinatsid on kaaperdanud võimu Ukrainas.

Muidugi võib loota, et nagu tänaseni on läinud, töötavad ka kõik järgnevad Venemaa plaanid tema enda vastu ja juudi vandenõu ametlik mängutoomine käivitab maailmas senisest veel suurema vastujõu. Enam ei jää neutraalseks Iisrael, veel meelekindlamaks muutub USA, veelgi rohkem südametunnistusest tõukuvat kohustust tärkab Saksamaal. Eks Eesti poliitikutelgi ole siin võimalus oma selgitustööd teha ja diplomaatilisi klahve vajutada.

Kuid kartma peab, et võib-olla ei reageerita piisavalt kiiresti, sest Lavrovi süllogism, mille kohaselt kõige hullemad natsid on juudid ja Venemaa võitleb natsidega, kes pole inimesed ning on seega väljaspool seadust, hakkas kehtima avaldamise hetkest. Pogrommid ei ole mägede taga ning wallenberglikud viisid juutide päästmiseks Venemaal ei toimi. Ainus, mis toimib ja võib ennetada Venemaal plaanitavat uut holokausti, on endiselt NATO aluslepingu viienda artikli käivitamine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht